Tõik on, et 16. septembril esietendus kahes eesti teatris, otsekui kokkulepitult, kaks valusat ja olulist lavalugu juutide saatusest. Vanemuise suurel laval Tom Stoppardi "Leopoldstadt" (lavastaja Tiit Palu) ja Ugala väiksel laval Tadeusz Słobodzianeki "Meie klass" (lavastaja Tanel Jonas). Üsnagi erinevad, ent tuntavalt hingesugulasliku sõnumiga näidendid. Kumbagi pole siin ja praegu võimalik vaadata pelgalt kui võõra riigi, vastavalt siis Austria ja Poola, ajaloolist lugu. Sest puudutus, äratundmine, kaasaelamine on isiklik. Hingele ja mõistusele vajalik.

Kes on näinud Georg Malviuse esimest muusikali "Viiuldaja katusel" lavastust Estonias (1989), mäletab seda tundlikku vastuvõttu, lava ja saali kooshingamist. Muuseas, tookord ei olnud ka publiku püstitõusmine veel "kohustuslik" stamphoiak. Mäletan ka oma ehmatust Estonia saalis aastal 2016, kui sama lavastaja uue "Viiuldaja katusel" dramaatilistel viivudel oli tuntav publiku sisemine ükskõiksus ja losutav tarbijahoiak. Praegu ei oleks see mõeldav, olevik tuikab liiga intensiivselt kaasa.

See muidugi ei tähenda, et ärev aeg me ümber ja me sees lavastaks teatrisündmusi ise ja üksi – ikka loob pingevälja näitlejate kohaloleku ausus, meisterlikkus, tunde- ja mõtteselgus, mis kristalliseerub ühistöös lavastajaga.

Varasügise uuslavastusele mõeldes võiks veel arutleda, kas komöödia valimine repertuaari ongi siis automaatselt seesinane eskapism ehk põgenemine tõeluse eest. Siingi tundub arukam vältida mustvalgeid loosungeid, sest oskus naerda vabastab, puhastab hinge. Kummatigi tekib mõnikord tahtmine reageerida hüüatusega: ettevaatust, komöödia! Olen korduvalt mõelnud, kas tõeliselt stiilseid, säravaid, vaimukaid komöödialavastusi ongi objektiivselt vähemaks jäänud kui mu nooruses – või äkki on komöödiaga nii nagu alkoholiga, et ühel hetkel saab inimese norm täis?! Parafraseerides traagilist komödianti Gogolit: ära kiru žanrit, kui… 

Sügishooaeg teatrites on alles alanud. Tibusid loeme kevadel.