Pille-Riin Purje teatrikommentaar. Kõige suurem meelepettus ilmas – heli nimelt

Inimene ootab, vajab, võtab vastu ja kaasa teatri- ja kontserdisaalis laetuse momente, sõnas Pille-Riin Purje teatrikommentaaris.
Olen teatrivaatlejana kirjelduseusku. Kuis teisiti saaksingi? Praegugi ju räägin / kirjutan sõnu, sõnu, sõnu...
Aga viimasel ajal tulevad üha ette ja vastu lavastused, mis end kirjeldada ei lase. Näiteks äsjane Lauri Lagle ja tema trupi "Ainult jõed voolavad vabalt": kontsert inimestest, Ekspeditsiooni ja Von Krahli Teatri koostöö. Vaistlikult haakub selle elamusega lõikuskuul oma lavaelu lõpetanud "Haige mäger", Kinoteatri ja Tartu Uue Teatri koostöölavastus isikupäraselt tandemilt Priit Põldma – Ringo Ramul. Aga miks mitte ka kontsert-etendus "Südameasjad" – Lepo Sumera audiovisuaalteose uustõlgendus Uue Loomingu Majas: dramaturg Liisa Saaremäel, lavastajad Emer Värk ja Anatoli Tafitšuk, muusikaline juht Kirke Karja. Iga nimetatud lavastus on isemoodi, aga üheks ühisosaks intensiivne ja kaaskiskuv helide universum.
Leidsin oma raamaturiiulist kaks tsitaati, mis toetuvad teatrimälule. Üks on Lev Tolstoi draamast "Elav laip", kus Fjodor Protassov (kes meeles Mikk Mikiveri rollina Adolf Šapiro lavastuses, Draamateater 1980) oma pihtimuses elamise häbist nimetab mustlaste muusikat: "Sinusse tuleb siis elu, energia." Energia kui elusa teatrikohtumise eeldus ja tuum.
Teine tekstikoht on pärit Tammsaare "Tõe ja õiguse" teisest osast, kui Timusk Mauruse koolis Indrek Paasile selgitab: "See on kõige suurem meeltepettus ilmas, heli nimelt. Sest kas arvate, et on midagi selletaolist tõepoolest olemas? Lollus! Siis peaksid ka hobused Beethoveni ja Bachi maitsma, sest ka neil on kõrvad. Aga maitseb ainult inimene, mõni ainus inimene."
Kontserlavastuses "Ainult jõed voolavad vabalt" Noblessneri valukoja saalis saabub ka hetk, mil vaataja – kuulaja – helide maitsja pea kohal katus sõidab. Naljakas, et see juhtubki sõna otseses mõttes, aga kujundlikult niikuinii. Ja täiesti teistmoodi valgus tungib lae kaudu ruumi. Ainult selle õhtu valgus. Ainult korraks. Hetk tulvil laetust ehk ilma laeta olemist.
Just neid laetuse momente ootab, vajab, võtab vastu ja kaasa inimene teatri- ja kontserdisaalis, hingele olulises kohtumispaigas. Ja nagu toonitas Tammsaare Timusk: need on salajased asjad, mida peab kuulma sõnade ja lugema ridade vahelt.
Lisan: tunnetama helide ja vaikuse kaudu. Lootuses, et siis on vähem häbi elada, nagu mõtiskles Eduard Vilde komöödias "Pisuhänd" anderikas kirjanik Tiit Piibeleht.
Toimetaja: Kaspar Viilup