Pille-Riin Purje: lavastuse väärtus ei olene sõnadest ega sõnatusest
Olen mõelnud, kas ja kuidas on võimalik võrrelda lavastusi, kus lausutakse sõnu, sõnu, sõnu (nagu nentis lugev prints Hamlet) nende lavastustega, kus ei öelda sõnakestki, tõdes Pille-Riin Purje teatrikommentaaris.
Nojah, noid sõnatuid liigitatakse teatrižüriide loogikas etenduskunsti kategooriasse, kuigi see võib olla suhteline ja vaieldav. Jätkem žüriid oma mängumaale, kinnitan, et seal on põnev toimetada.
Olen vaadanud äsja ridamisi hästi erinevaid lavastusi.
Sõnavabu: Noorsooteatri "Sinel" oma üldistuslaenguga; Tartu Uue Teatri "Stereo", pigem siseringi-nostalgiast kantud; VAT Teatri "In memoriam Bellingshausen"…
Sõnaküllaseid või suisa sõnapõhiseid: Vanemuise "Kolm pikka naist", elujaatuse kaudu suremise teekonda tunnetav või aimav; Paide Teatri "Udu", küsimuste vormis alateadvust käivitav; Rakvere Teatri "Ajurünnak", vandenõuteooriaid pilav.
Siis veel kahevahel või piiripeal ulpiv Ugala "Kolm ahvi", kus sõnad keelatud, aga...
Veelkord: kuidas võrrelda? Ainult üks vastus mul ongi: et on huvitav, inspireeriv, kõnetav lavastus – või igav, kurnav, huupi epateeriv, hõre lavastus. Ja see ei olene sõnadest ega sõnatusest. Kirglik tahe ja rõõm lavastust lugeda, hinnangute piiratust ületav huvi ja hasart tekib, kui dialoog lava ja vaataja vahel on vastastikune. Ent kuidas see tekib, on üpris ilmvõimatu defineerida.
Kas või see "In memoriam Bellingshausen"(EKA stsenograafiaõppe tudengi Joel Väli diplomitöö, osades Ursel Tilk ja Markus Truup): kitsuke ruum, kaks meest ja kaks raudvoodit. Aga miks on nende tegutsemine nii pööraselt huvitav? Füüsiline osavus, sõnatuse saladus, oma loo hoidmine igas ilmes ja liigutuses? Ju kõik kokku, miks mitte ka mõnus muie, mis viivuks vilksatab näitleja silmanurgas.
Näitleja Marika Vaarik tõdes portreesaates veenvalt, et teda ei köida roll, karakter – ainult olemine, kohaolu. Ma olen jätkuvalt seda usku, et nimelt roll psühholoogilises sõnateatris võimaldab näitlejale ja tema publikule niivõrd sügavat isiklikkust ja ehtsat kohalolu, et ükski teine teatrilaad seda naljalt asendada ei suuda.
Aga, ettevaatust… ses väites peitub juba vastanduse idu. Ja vastandused on igavad, on tühised. Välja arvatud see üks: hea, andekas, pühenduv looming versus leige tükitöö. See jääb kehtima igavesti.
Toimetaja: Kaspar Viilup