Teatrivaatleja Pille-Riin Purje arutles ERR-i kultuuriportaalis selle üle, kuidas võrrelda lavastusi, kus kasutatakse sõnu, nendega, kus sõnu ei kasutata, ning jõudis järelduseni, et lavastusi saab liigitada kahte kategooriasse: huvitav, inspireeriv ja kõnetav lavastus või igav, kurnav, huupi epateeriv ja hõre lavastus¹. VAT teatri lavale jõudnud Eesti Kunstiakadeemia üliõpilase Joel Välja diplomilavastus "In Memoriam Bellingshausen" kaldub Purje poolt välja toodud huvitab-igav skaalal tugevalt esimesse otsa.

Sõnatu lavastuse puhul on alati oht, et vaatajate ette jõuab läbimõtlemata mudru, mil pole ei algust ega lõppu ja mõjub saalisistujaile eemaletõukavalt, kuid Väli suutis materjalile läheneda piisavalt huvitavalt, et 70 lavaminuti jooksul ei jõudnud ma sõnu igatsema hakatagi. Õigemini tundub, et sõnad oleksid antud loos lausa üleliigsed ning mõjuksid ebausutavalt, sest päevast päeva keset lõputut Antarktikat elades saavadki ühel hetkel sõnad otsa.

Just rutiin – või selle murdmine – on minu jaoks selle lavateose võtmesõnaks. Siinkohal suutis Väli ülimalt hästi rutiini vaatajateni tuua, sest etendus algas enne piletile märgitud seitset. Kui ma umbes viis minutit enne etenduse ametlikku algust saali jõudsin, olid teadlased oma igapäevase rutiiniga juba alustanud. Voodist välja, trenni, püksid jalga, sokid voodi alt välja ja jalga, üleriided selga, müts pähe, riided seljast, voodisse. Ja nii minutist minutisse, kuni ühel hetkel Tilk rutiini murdis ja teadlased ühel hetkel kahe raudvoodiga toa ruumilisi lahendusi muutma hakkasid.

Üldiselt võiks mõelda, et kahe vana raudvoodiga väga palju põnevat teha ei anna, kuid see on nüüd arvatavasti see koht, kus Väli minu püha naiivsuse üle muiata saab, sest selgus, et kahe raudvoodiga annab nii palju asju välja mõelda, et tundub lausa uskumatu, et keegi selliste asjade peale üldse tulnud on. Kahtlusteta võiks loo kolmanda ja neljanda peategelasena needsamad voodid kirja panna. Samas saab öelda, et see, kui kaugele lavastaja vooditega mängimise viis, sümboliseerib hästi seda, kuhu inimmõistus ühel hetkel sellises tühjas ja maailmalõppu meenutavas keskkonnas jõuda võib.

Kuigi antud lavastuses näitlejad sõnagi ei räägi, ei tähenda, et näitlejameisterlikkus siinkohal tagaplaanile jääma peaks, sest oluline on ju vaatajatele edasi anda seda tunnet, mida päriselu teadlased sellises keskkonnas tunda võiksid. Ehkki lugu on inspireeritud tõsielulisest sündmusest, kus üks teadlane teist polaarmajas pussitas, on lavastaja loole teistsuguse lahenduskäigu loonud ning verd näha ei saa.

Tundub, et lavastuses, kus erinevaid elemente on pigem minimaalselt, s.t ei ole meeletult suurt ja asjadega täidetud lava, ruumi täitvat teksti, tantsu ja tralli, on näitlejal selle võrra ehk raskemgi olla autentne ja usutav, sest asju, mille taha peituda. Siinkohal said Truup ja Tilk ette antud ülesandega tõesti tabavalt hästi hakkama, sest ühel hetkel tekkis tunne, et õiged teadlased on Antarktikast Sakala 3 teatrimajja toodud ja nii ongi. Eriti värskelt mõjus kahe mehe omavaheline energia, sest koos suutsid nad luua tasakaaluka terviku Truubi kehastatud teadlase lustlikumast ja Tilga kehastatava tõsisemast olemusest. Näitlejate omavahelisest sünergiat saab vast kõige paremini kirjeldada vanema ja noorema venna kujundiga, kus noorem pidevalt vanema piire kombib.

Laval toimuvat saatis mõnusalt müstiline ning kohati pingeline muusikaline kujundus, mis aitas vaatajateni erinevate olukordade õhustikku edasi kanda ning lisas lavastusse uue kihi sügavust. Lisaks muusikale on väga maitsekalt lähenetud lavakujundusele – eriti ägedalt mõjusid saalis publikuala ümber paigaldatud tellingud, mis olid valgete katetega kaetud. Tekkis kohe selline iglus istumise tunne.

Kokkuvõtvalt võin öelda, et Joel Välja diplomitöö "In Memoriam Bellingshausen" oli mõnus sõõm värsket õhku, mille kõik komponendid olid korralikult läbi mõeldud ja maitsekalt lukku tikitud. Ehkki sõnatut teatritööd tehes võib asi muutuda arusaamatuks palaganiks, kus laval toimuv näib lihtsalt hüsteeriline või äärmiselt igav, suutis Väli vaatajateni tuua materjali sügavuse ja teha seda nii hästi, et sõnad tunduksid lausa ebavajalikud. Kõik need 70+ minutit, mis saalis möödusid, suutsid üllatada ning eksistentsi ja inimloomuse üle mõtlemise kuhugi äärealadele udida.

1 Pille-Riin Purje. Lavastuse väärtus ei olene sõnadest ega sõnatusest. ERR-i kultuuriportaal. https://kultuur.err.ee/1608753919/pille-riin-purje-lavastuse-vaartus-ei-olene-sonadest-ega-sonatusest