Ameerika näitekirjaniku Aaron Loebi kirjutatud "Ideation" on saanud eesti keeles mitmetähendusliku pealkirja "Ajurünnak". Selles lavastuses ei otsitagi ideid ainult inimkonna päästmiseks viiruse käest, vaid rünnatakse erinevate vandenõuteooriatega ka ideede otsijate mõistust. Erkki Sivoneni tõlge on mahlakas ja kaasahaarav, andes süsimusta huumorit efektselt edasi. Aaron Loebi näidend peatub holokaustil, genotsiidil ja massihaudadel, kuid teemasid lahatakse kedagi solvamata. Siiski on Rakvere teatri kodulehel paiknev hoiatus "Lavastuse tekstis käsitletakse tundlikke teemasid" väga asjakohane.

"Ajurünnaku" sisukokkuvõte on selline: neljast tipp-spetsialistist on kokku pandud tiim, kes peab tegelema Senna-nimelise projektiga. Projekt sisaldab inimkonna päästmist, viirusega nakatunud inimeste tapmist ning nende laipade hävitamist. Spetsialistid ei ole sellest tööotsast vaimustuses, kuid töö on töö ning see tuleb ära teha. Kui aga tiim avastab, kuivõrd vähe nad projektist endast tegelikult teavad, algab paranoia, paanika ja olukord muutub meeskonnakabineti seinte vahel süngeks. Tegelased hakkavad üksteist kordamööda vandenõudes süüdistama ning kui üks tiimikaaslastest pärast väljas käimist kontorisse tagasi ei jõua, väljub situatsioon täiesti kontrolli alt.

Lavastaja Taago Tubinal on pinge loomine väga hästi õnnestunud. Tubina heli- ja muusikaline kujundus aitavad pinevuse loomisele kaasa ning muudavad laval toimuva õõvastavaks. "Ajurünnaku" helikujundust kuulates tekkis ootamatu seos Stanley Kubricku 1980. aasta filmiga "The Shining", kus tekitati vaatajates ärevust ebamaisete helidega. Märt Selli valguskujundus aitab intensiivsete lahendustega samuti publikus ootusärevust tekitada.

Kõige huvitavamaks lavastuse aspektiks pean hoopis Kristjan Suitsu kunstnikutööd. Suits on loonud Rakvere teatri väiksesse saali pruunides toonides kontoriruumi, mille vasakul pool asuvad riiulid ning paremal musta auku kujutav maal. Ruumi tagaseinas paikneb tahvel, kuhu tegelased lavastuse jooksul märkmeid teevad. Kunstniku algul kujutatud hubane tööruum muutub sündmuste edenedes klaustrofoobseks ahistavaks kontoriks, kust saab väljuda vaid teatud reegleid arvestades. Musta auku kujutav kunstiteos kirjeldab tabavalt vandenõuteooriaid, mis tegelased endasse imab.

Tundub, et lavastusmeeskond on "Ajurünnakut" lahti muukides siiski poolele teele pidama jäänud ning terava ühiskonnakriitika asemel visatakse Rakvere teatris hoopis kildu, mis mõjub sellise algmaterjali puhul üpris veidralt. Mitte ühtki korda ei teki lavastust vaadates tunne, et kui tegelased räägivad iseteenindavatest massihaudadest, siis viidatakse sellega 21. sajandi inimese mugavushullusele. Rakvere teatri lavastus mõjub kuidagi turvaliselt. Immigratsiooniteemal, millest Indiast pärit Sandeep (Elar Vahter) oma monoloogis jõuliselt kõneleb, oleks saanud Eesti kontekstis paljutki rääkida, ütlemise asemel hoopis vaevu vihjatakse.

Näitlejatööd on nauditavad, aga võinuks tiba põnevamad olla. Imre Õunapuu kehastatud Brock on ülbe, naisülemuse suhtes lugupidamatu tüüp, kes tahaks ise juht olla. Brocki enesekeskust näitab ka ülevoolav kostüümivalik. Õunapuu mängib tegelase mõttemaailma küll meeldivalt välja, kuid rollisooritus polnud alati loomulik ning muutus kohati ülepakutuks.

India päritolu Sandeep on Elar Vahteri esituses karismaatiline kuju, kellele meeldib masturbeerides oma ülemusele mõelda ja kelle eksootilisust on ka soenguga kujutatud. Vahter kannab India aktsendi viimaste stseenideni välja, kuid paraku tehti tegelasega rohkem nalja kui võeti tema ahastust tõsiselt.

Märten Matsu kehastatud Scooter on üks lavastuse huvitavamaid tegelasi. Scooteri näol on tegu noormehega, kes kasutab oma isa tuntust enda võimu kehtestamiseks. Matsu tegelase käes näib olevat ka lavastuse võti, tema ju kirjutab enne etenduse algust tahvlile: "Donit worry. Take risks". Märten Matsu on rollis huvitavalt salapärane, Scooter tundub selline tüüp, kellele võiks vabalt vandenõuteooriaid juurde kleepida. 

Aleks on Peeter Rästase kehastuses psühholoogiliselt kõige veenvam tegelane. Rästas oskab huumorit doseerida nii, et olukord üle võlli ei lähe – seda imetlen Peeter Rästase juures juba ammu. Grete Jürgensoni mängitud Hanna jätab esialgu tööka ja jõulise ülemuse mulje, ent seejärel hakkab siit-sealt tulema vihjeraasukesi, et Hanna on mõnikord närviline, ebakindel, kergesti mõjutatav. Jürgensoni on laval põnev jälgida, näitlejanna esitab oma tegelase vaimset murdumist isikupäraselt, kuid Hanna puhul oli keeruline mõista, mis hetkel see koorumine algab. Sandeepi kadumisest või varem? Millal muutub kirglik naine, kes on valmis oma armukesele oraalseksi tegema, hüsteerikuks? Need küsimused jäävadki õhku.

"Ajurünnaku" lõpp on intrigeerivalt ambivalentne, aga kahjuks pole lavastus alati väga intrigeeriv. Parim, mida Rakvere teater Aaron Loebi näidendi lavastamisega pakub, on pinevus, paranoia ja vandenõuteooriate kubricklik segu. Seega otsest teatrisoovitust anda ei saa.