Tagasi mõeldes kerkivad silme ette värvilised mälupildid, emotsioonid, elamused, pettumused, unistused… See nimekirja mudel sobib ühe teatriaasta sündmuslavastusega. Noorsooteatris esietendus novembris Duncan Macmillani "Kõik ägedad asjad", Tanel Jonase lavastuses: tõsine, humoorikas, puudutav, vaimukas lavalugu noortele ja täiskasvanutele. See on õige mitmes mõttes eriline ja oluline lavastus. Monotükki mängivad kolm erinevat näitlejat: olen seni näinud vaid Getter Meresmaad, väga tahan näha ka Doris Tislarit ja Risto Vaidlat. Tähtis on loo sõnum oma elujaatuses: koostada nimekiri kõigest, mille nimel elada, on leidlik idee. Ja nii vajalik: mitte üksnes äärmuslikumas depressioonis nagu näidendis lähtepinktiks, vaid ka igapäevapingetes. 

Iga etenduse muudab kordumatuks näitleja intensiivne dialoog publikuga. Vaataja võib sattuda partnerina lavalegi ja see võte on läbinisti sisuline. Kuidas abikätt paluda ja kuidas abi anda, millised sõnad leida, kuidas käituda – seda saab teatris kogeda, läbi mängida ja hiljem veel kaua järele mõelda, kuidas oleksin vastanud, käitunud mina… Kui oluline on vahetu, silmast silma suhtlemine. Mida tähendab hea sõna, sõbralik pilk. Aga ka valusam küsimus: kuhumaani üldse saab (kaasa) elada teise inimese elu, ka kõige lähedasema.  

Elav ja elus suhtlemine on teatri pärisosa. Needki inimesed, kes ka teatrisaalis jonnakalt klammerduvad telefoni külge ja teadlikult lõhuvad õhustikku, kas peljates suhtlemist või lihtsalt kasvatamatusest, saavad etenduse "Kõik ägedad asjad" vältel eheda ja ausa siin ja praegu kohal ja elus olemise õppetunni.

Aga see ju ongi teatri olemus. Kuni laval ja saalis on inimesed, ei kordu ükski hea etendus iial samasugusena (halb või igav võib-olla isegi kordub?!). Ja ka vastutus konkreetse etenduse kordamineku eest on igal hetkel, igas hingetõmbes vastastikune, samamoodi jagatav kui rõõm ja tänulikkus.