Seda lavastust ma kartsin. Depressioonist (ja üleüldse kõikidest olulistest teemadest) saab rääkida valusalt lihtsustades, stereotüüpidesse laskudes ja pealiskaudseid lahendusi pakkudes. See on laisk, süvendab juba sisse tallatud rada. Viimati oigasin, kui taas oli mu ees laval poliitiku tegelaskuju, kes otse loomulikult oli üheülbaliselt kasuahne ja võimunäljas ning veel oli seal ajakirjanik, kelle ainus püha eesmärk on skandaal ja selle avaldamine, ükskõik, millise hinnaga või kelle arvelt ja muu oluline ei ole ega saagi olema. Hästi, see on turvaline valik, publik teab kõikidest nendest karakteritest juba kõike ja võib-olla koguni naerab, kui olukord seda lubab. Aga selleks see jääbki. Ühekordseks turvaliseks mitte midagi tähendavaks naeruks. Mitte midagi ei muutu.

See pole kohe kindlasti selline lavastus. 

Mitte, et ei pakutaks naiivseid lahendusi. Pakub küll, aga teeb seda nii elegantselt ja järk-järgult küpsedes, et lähed sellega kaasa ja usud iga sõna. See ei ütle sulle patroniseerivalt, kuidas sa elama peaks või mida tundma või et see, mida sa tunned, ei eksisteeri. See räägib sinuga lihtsas keeles ja hästi. Etendus suutis nii köita kogu oma publikut, mille vanuseskaala oli umbkaudu 3-65.

"Kõik ägedad asjad" võtab vaatluse alla suitsiidikatse tegija lähedased. Minategelane lapsena, teismelisena ja varajases täiskasvanueas. Kuidas kogeb laps surma? Mida ta tunneb, kui loomaarst teeb elu lõpetava süsti neljajalgsele sõbrale, keda ta armastab? Ja mis juhtub, kui ta jääb selle murega ihuüksi, justkui vastutama, et see laheneks?

See pole just liiga sageli nähtaval. Traditsiooniliselt võetakse lähiplaani ohver, kannatanu, tema lugu ja taustsüsteem. Loogiline, et pihta saab ka lähedane. Sealhulgas väiksemat mõõtu lähedane.

Selle olukorra jõhkrust tajuda ei taipa täiel määral vist igaüks. Aga mõelge: laps on võtnud endale koorma hoolitseda selle eest, et tema ema elul oleks mõtet, täpselt nii, nagu ta seda oskab, öeldes näiteks, kui äge asi on elus jäätis, kevadrullid pardilihaga või merre pissimine (sest sellest ei saa keegi teada). Etenduses püüab laps kõigest jõust käepäraste vahenditega anda emasse elutahet. See pole päriselus teisiti. Laps tunneb ja teadvustab väga edukalt raskeid emotsioone. 

Traumakogemusega lastega töötavad spetsialistid teavad, millise jälje jätab see terveks eluks. Ka see võiks olla publikule ahhaa-elamus. Lapsi peetakse valikuliselt kurtideks, eeldatakse, et nad ei saa aru või ei taipa jutust, mida nende kuuldes räägitakse eriti midagi või vähemalt ei saa nad sellest pihta, lisaks on nad kindlasti pimedad toimuva osas. Eriti siis, kui panna uks kinni ja rääkida summutatud häälega. See on illusioon.

Laps ei pruugi arusaadavalt teada kõiki kirjavahemärke või kes hetkel on USA president või seda, milline valuuta on käibel Rootsis, aga tunnetest ja valust taipavad nad edukalt. Väga hästi taipavad. Noorsooteatri värske lavastus sunnib seda nägema. Milline šokk võib see lavastus olla neile, mõtlesin endamisi, kes on harjunud nägema idealiseeritud helget lapsepõlve kujundit ja vaikimisi eeldanud, et (äärmisel juhul mõne haruharva erandiga) nii see kõigi laste puhul ongi. 

Nii on lihtsam mõelda. Alternatiiv on tegelikkusega tutvumine ja see on ebamugav, raske ja valus. Et lastel on mured, need teevad haiget ja on lapsi, kellele antud mured on ebaõiglaselt rasked.

Loodetavasti heitis vaataja silmaklapid kõrvale. Sest seni, kuni ühiskond need kannab, tulebki juurde liigsuure koormaga lapsi, kellest omakorda saavad tollest koormast armistunud täiskasvanud. Võib-olla kannavad nad koormat edasi omakorda järgmisele põlvkonnale.

On võluv jälgida koorma kandmist ja lahenduskäsitlusi minategelase eri vanuseetappides. Muutub koorma tajumine, aga ka tema pakutava "ravi" ehk elamise põhjuste ehk nö ägedate asjade keerukus. Ja kuidas see ravi lõpuks ta päästab.

"Kõigis ägedates etendustes" on peale minategelase pandud rollidesse publik. See on riskantne võte, näitleja jaoks ka mitte kõige mugavam. Juhtuda võib kõike või mitte midagi. Mida teha vaikuse või sobimatu vastusega? Vastuvaidlemisega? Partner pole turvaline kolleeg, vaid keegi üpris juhuslik. See annab näitlejale väljakutse, toob ta mugavustsoonist välja. 

Samavõrd võib see tuua midagi ootamatult ja unikaalset. Sellist, mida iial teatrilavale kogu protsessi kontrollides ei pääse. Minategelase isaks määratud publiku liikme kõne oma "tütrele" – küllap nõustus minuga ka ülejäänud publik, et see oli kohutavalt ehe, igatahes nad plaksutasid pikalt. Risk oli seekord õigustatud. (Täpsustus: lavastusele järgmistele külastajatele ei ole südamlik-spontaanne kõne kõrbenud saiakoorikust ja selle seosest armastusega garanteeritud.) 

Minategelase roll on antud mängida kolmele näitlejale, kes veavad "oma" etenduse algusest lõpuni läbi. Esietendusel sain näha Getter Meresmaad. "Täht on sündinud," sosistasin oma kaaslasele (olles täielikult teadlik vasikavaimustusest) ja imetlesin. Oli hetki, mil püüdsin aru saada, kas laval on Getter Meresmaa isik ja valu või suutis ta rolli teha nii meisterlikult, et see piir kadus vaataja jaoks ära. Ja kas vahet ongi. Mõlemad variandid räägivad eelkõige Getter Meresmaa talendist ja tööst.

Eraldi tähelepanu väärib viis, kuidas tõlkija on suutnud tuua toimuva siinsesse konteksti. Polnud ühtegi hetke, mil oleksin hakanud mõtlema, kas see kõik toimub ehk kuskil mujal. Seda detailideni välja. Minategelasele nii väga meeldivad Lenna Kuurma juuksed! Ja see koht "Püha Elmo tuledes", kus Tõnis Mägi laulab häälele falsetti lisades "siiiiiiis"!. Ei tea, kuidas teatripublikumil üldiselt sellega on, aga ma ise võpatan eranditult iga kord, kui avastan, et etenduses, mis tegeleb muidu päevakajalise ning ühiskonna valupunkti adresseeriva teemaga, tuleb lavale tegelane, keda presenteeritakse: missis Šhaarlot Hjuus või söör Ändrjuu Möörfi või keegi muu selline. Väga sageli juuakse sealjuures šerrit. Seda Noorsooteatri lavastus ei tee. Siin on meil armastatu nimega Kait ja äge asi kartulisalat. Olin algusest lõpuni kohal. Siin ja praegu.

Minu teatrielamuste käesoleva aasta paremikku lendas see aega raiskamata ja vastuvaidlemist mitte taludes.

Veidike pahane olen vaid selle tõiga üle, et mul endal polnud muud väljapääsu kui osta otsekohe uus pileti samale lavastusele, teise näitleja esituses, selmet midagi uut kogeda. Uudishimu selle kohta, kuidas lahendavad lavastuse Risto Vaidla ja Doris Tislar on päris suur. Kuuldavasti on see sama võimas – ent samas hoopis teistsugune – kogemus kui see, mille osaks sain. "Nojah, mis seal ikka," tõdesin pangaülekannet tehes nagu üks riigikogu esimees üle-eelmise valitsuse ajal koalitsiooni kukkumise aegu resigneerunult.

Selle etenduse kohta käivate ägedate asjade nimekirja alustan ma ka. Kõige olulisema punktiga:

See, kuidas lavastuse tegijad andsid valgust neile, kelle valu pole väga varem silma jäänud. Liiga suurt koormat kandma pandud lastele.