Miks tood selle maailmas laineid löönud näidendi lavale just Noorsooteatris?

Duncan Macmillani tekstid on olnud mulle alati südamelähedased. Kui ma selle teksti leidsin, siis kõhutunne ütles kohe, et raba see ruttu ära, enne kui mõni teine lavastaja jaole jõuab.

Lugu on ühest noorest inimesest, kes on üsna varases lapsepõlves sunnitud tegelema ema probleemidega, nimelt ei näe ta ema ühtegi põhjust, miks edasi elada. Nii hakkabki laps otsima emale põhjuseid, miks edasi elada. Mulle tundus, et see on lugu, mida tuleks just noorte inimestega jagada ning Noorsooteatri loomenõukogu arvas samamoodi.

Lavastus räägib enesetapust. Kas ei peaks minema raskete teemadega psühholoogi juurde või lastekaitsesse? Kuidas teater edasi aitab?

Lavastus räägib ikkagi sellest, kuidas leida elamiseks rõõmu ja helgust, lähedase inimese suitsiidikatse on selles lavastuses käivitavaks sündmuseks. Aga teater... Kui sul on infot reaalse enesetapukatse kohta, siis tulebki vaadata, et inimesed ellu jääksid, ja helistada hädaabinumbrile. Sellel hetkel pole kunstiga midagi peale hakata.

Teatris on rasketel teemadel rääkimine omamoodi ennetus-teavitus, teemade läbitunnetamine. Me loodame, et teater pakub niimoodi pääseteed. Üks asi veel. Teatrikunst, nagu kõik kunstiliigid, peaks tegelema teemadega, mis on meie inimeste hingedes. Küsima, kus on need nurgatagused, kuhu valgust eriti ei näidata, kus on teemad, millest ei taheta rääkida. Ja seal on teatril teenäitaja roll. Põhjusega on maailmas vähe näidendeid, et elas kord inimene, kellel oli kõik hästi hea ja elu tavaline kuni rahuliku surmani.

Kui kõik vaiba alla pühkida ja vaikida, siis ei tähenda see lihtsalt reaalselt paljude inimeste surma, vaid ka seda, et me ühiskonnana ei arene edasi. Kui meie julgeme ja tahame rääkida, siis võib-olla tuleb meie tuules keegi veel.

Mõtled vaikimise ringi murdmist?

Pole võimalik tuua ühtainsat põhjust, miks just teater peaks valusate teemadega tegelema, kuid üks on kindlasti vaikimise ringi murdmine. Praeguses lavastuses pole keskne siiski enesetapp ise, vaid suitsiidse inimesega kõrvuti elamine.

Mu meelest on peamine, et keegi ei tohiks jääda oma murega üksi. Leidke mõni sõber või keegi, kellega muret jagada. Kõige hullem on jääda üksi, sest siis tekib tunne, et väljapääsu ei olegi. Tegelikult võib väljapääs olla lausa nurga taga, teised inimesed aitavad seda näha.

Aastas teeb Eestis enesetapu ligi 200 inimest, kelle seas on kümmekond alaealist. Me paraku ei tea kõiki, kes elavad enesetapumõtetega või kõrvuti suitsiidsete lähedastega. Kui palju me enesetappudest üldse väljaspool teatrit räägime?

Räägime sellest järjest rohkem, aga hästi põgusalt. Oleme viimased 25 aastat olnud pidevalt suitsiidide arvult Euroopa esikolme seas. Mis tähendab, et meil on väga palju inimesi, kes ei näe oma elus mingit muud väljapääsu. Neil on aga lähedased, teisisõnu puudutab enesetapp Eestis iga-aastaselt otseselt mitut tuhandet inimest ja kaudsemalt kümneid, võib-olla isegi sadu tuhandeid.

Noored on täna oluliselt teadlikumad kui siis, kui mina noor olin. Tollal olid vaimse tervise teemad tabu või pigem nagu häbiasjad, millest ei räägita. Tänapäeval räägitakse järjest rohkem, aga pigem rääkidagi nendest teemadest rohkem kui vähem.

Teadlikkust saab suurendada ainult läbi teadmiste edasiandmise. Teadmisi on iidsetest aegadest edasi antud läbi lugude jutustamise, meilgi tuleb neid jutustada. Ükskõik, kas need lood pannakse kirja, kas need lood muudetakse seriaaliks, filmiks, kuuldemänguks või lavastuseks.

Mis inimese enesetapumõtete juurde viib?

Lugesin just Tuul Sepa artiklit sellel teemal ja olen temaga väga nõus – evolutsiooni koha pealt on enesetapp täiesti arusaamatu, sest need tungid peaksid olema inimesest välja programmeeritud, see ei aita meil kui liigil areneda. Loomariigis on vaid väga üksikuid näiteid enesetappudest, needki peamiselt parasiitide põhjustatud. Üldiselt ei ole loomariigile selline käitumine omane. Miks see siis inimesele on?

Ühe teooria kohaselt ei ole asi üldse meis – meie ei ole katki, vaid katki on maailm meie ümber. Selle teooria kohaselt ei ole meie organism tegelikult mõeldud selliseks väheaktiivseks, istuvaks eluks, nagu me praegu elame. Meie silmad ei ole mõeldud kunstlikult tekitatud valguse jaoks. Võib-olla on meie aju tegelikult mõeldud toimima nii, et me liigume palju ja see tekitab erinevaid õnnehormoone.

Et me mõtleme liiga palju, istume, vahime ja kehaga midagi ei tee?

Jah. See kogus suhkrut, mis kunagi andis meile vajaliku koguse energiat, et päeva lõpuni efektiivselt toimetada, teeb täna meid paksuks. Õhu saastatuse tõttu ei tunne me enam lõhnu nii hästi kui peaksime, kroonilisi haigusi on palju. Kohutavalt palju inimesi on kolinud linnadesse ja elab sellist elu, mida ma praegu kirjeldasin. Võib-olla oleme seetõttu oluliselt depressiivsemad kui varem ajaloos?

Muidugi inimese eluiga ju kogu aeg pikeneb ja elukvaliteet justkui tõuseb, kulutame igapäevase toidukoguse kättesaamiseks üha vähem energiat. Poeskäimine peaks olema justkui kõva tulemus, et näe, tõin minimaalse energiakuluga mitme päeva toidu ära, aga miskipärast teeb meid õnnelikumaks oma käega püütud kala või enda korjatud seened ning marjad. Nii et äkki on me elu liiga mugav ja meil on liiga igav?

"Kõikide ägedate asjade" minategelase keskne mure on ta suitsiidne ema. Et ütleme talle: sul on igav, mine kalale?

Ma rääkisin laiemalt ühiskondlikust tasandist. Indiviidi tasandil – kui inimesel juba on selline probleem –, võib nõuanne, et mine kalale või naerata rohkem, olla üks kasutumaid soovitusi üldse.

Selleks hetkeks, kui inimene on jõudnud raskekujulisse depressiooni, on ta ilmselt juba väga palju asju ise ära proovinud ja need ei ole töötanud. Siis tuleb sekkuda spetsialistidel. Inimese ajukeemia tuleb jälle korda saada, alles siis saab hakata mõtlema kalalkäimisest ja muudest asjadest.

Kui meil on vererõhuprobleemid, siis me võtame rohtu, me ei häbene seda, aga miskipärast paljud inimesed antidepressantide võtmist ei tunnista. Kuigi ma olen jumala kindel, et minu tutvusringkonnas on paljud inimesed ühel või teisel eluperioodil seda teinud. Kui on raske vaimselt oma eluga hakkama saada, siis peetakse seda tabuks.

Teatri missioon, igasuguse kunsti missioon on keerulisi teemasid piisavalt palju hekseldada, et ühel hetkel inimesed enam ei häbeneks neist ka ise rääkida.

Teatriinimestele pole ka mitte miski püha, kõige üle viskate nalja – su lavastus on stand-up-komöödia.

Komöödia on selle materjali puhul võib-olla natuke meelevaldne määratlus, ehkki autor on nii ise kirjutanud. Stand-up'i vorm on küll – üks inimene räägib teistele lugu. Komöödia tuli juurde tänu sellele, et esimene näitleja, kes seda materjali ette kandis, oli Jonny Donahoe, kes on Inglismaal tuntud stand-up-koomik.

Me ei viska nalja teema üle, sellesse suhtume väga tõsiselt. Vorm on natukene kergem, pigem naer läbi pisarate. Elu pakub kogu aeg rohkelt väikest absurdi, ka minu elu. Mu esimene suurem lahkuminek leidis aset trammis. Olime just otsustanud, et tuleb lahku minna, kui tuli konduktor ja sain piletita sõidu eest trahvi. See on ühest küljest absurdselt naljakas ja teisest küljest rõhutab veelgi olukorra kurbust.

Kui me räägiksime rasketest asjadest ainult hästi raskes võtmes, siis inimesed saalis tunneksid pärast etenduse lõppu, et uh, küll on raske. Kas see aitab meid kuidagimoodi?

See näidend annab ju lausa tegevusjuhiseid, sest kõik kirjapandud ägedad asjad aitavadki elada.

Ma ei tea, kas me otseselt käitumisjuhiseid jagame. Pigem tahaksin mõelda, et jagame lootust. Et kui isegi tundub, et tunneli lõpus ei ole mitte mingit valgust, siis ole kindel, et asjad lähevad paremaks! Need ei pruugi minna kohe briljantseks, aga lähevad paremaks.

Oleme sellele proovides palju mõelnud. Kui inimene tunneb ennast etendusel ära, siis on oluline, et tal oleks pärast etendust niidiots, kuidas edasi minna.

Kuidas ise stressiga toime tuled?

Kehvasti. Kui mul on stressirohke päev, siis see näitabki, et ma ei ole toime tulnud. Aga mind aitab alati mõte, et elu läheb paremaks. Ei pruugi minna ideaalseks, aga läheb paremaks, olukorrad lahenevad, tegelikult on inimesed enamasti head ja ausad. Kui kainelt asjadesse suhtuda ja rahulikult step by step minna, siis on võimalik enamik asju täiesti normaalselt ära lahendada.

On ülioluline, et sul oleks üks asi, üks tegevus, üks hobi, võib-olla üks inimene või lemmikloom, kes toob su alati fookusse. See on nagu kompass, mis paneb alati õiges suunas vaatama. Minu jaoks on selleks merel käimine, tavaliselt lohe ja surfilauaga. Kui ma saan sellega iga natukese aja tagant tegeleda, siis olen parem ja tasakaalukam inimene.

Etenduselt tulnud inimene võib tõenäoliselt öelda, et ta on isegi kaasa mänginud?

Mõned õnnelikud küll. Teisalt, me oleme ju eestlased, meie jaoks on enda avamine ja rasketel teemadel rääkimine väga raske. Kui näitleja palub sul midagi teha, näiteks paberilt endale teksti vastu lugeda, siis naudi eduelamust – sa oled mingi barjääri murdnud ja teisi aidanud.