Pille-Riin Purje teatrikommentaar. Nii on püsimisel mõte...
Teatrivaatleja Pille-Riin Purje sõnastas oma tunded värskete teatrikogemustega Vaba Laval ja Vene teatris, mõeldes vaikusele, koosolemisele ja Juhan Viidingule.
Viimasel ajal tuikavad minus üha need Jüri Üdi (Juhan Viidingu) luuleread: "nii on püsimisel mõte / kui saab olla koos". Ja ma polekski nagu varem teadvustanud endale luuletuse pealkirja – "Sõda".
Teater on üks oluline kohtumispaik. Seda kogesin taas äsja, lihavõttepühade ajal, mil polnud antud teatrivaba päeva.
Suurel Reedel sai kohtumispaigaks Vaba Lava, kus Julia Augi äsjane dokumentaal-lavastus "X** войнe. M*** sõda. Ukraina. Kirjad rindelt" vahendas kirju Ukrainast. Põletava olevikulisusega, sõja algusest sõna otseses mõttes eilse päevani. Tundub isegi nagu ebaeetiline vaagida või analüüsida seda kui teatrilavastust, ehkki ei puudunud kujundlikud momendid. Peamine on aga vahetult tunda, kuis mõjub koosolemise kogemus, kuis uudisvoog ekraanidelt saab lavalt vahendatuna ehedama, tugevama, sügavama tähenduse väe.
Ja pühapäeval oli kohtumispaik Vene Teater. Aleksandr Ivaškevitši kontsert ja plaadiesitlus. "Unustusse vajunud päev" on Ivaškevitši ja Kristo Käo helikandja, see kaunilt kujundatud CD-plaat on üksiti luuleraamat, sisutihedad laulutekstid-luuletused tõlgitud eesti keelde. Ivaškevitši ja muusikute vahendatuna saab iga laul pihtimusekaalu. Ajatunnetus kumises kaasa nii lauludes kui hoolikalt läbimõeldud vahetekstides, ometi oli iga pöördumine saali poole spontaanne ja siiras nagu laulude sõnum, mis kantud armastusest.
Täiesti erilisena jääb meelde Ivaškevitši pöördumine kurjuse poole, mis äratab headuse. Näitleja rõhutatud žest, teravdatud "tänukummardus" kurjadele inimestele kandis niivõrd vahedat iroonia, põlguse, valu ja väärikuse sulamit, et sesse mahtus mineviku ja oleviku kvintessents.
Kui oleksin teatrisaalis midagi veel igatsenud, siis (jällegi Juhan Viidingult luulesõnu laenates) "hingamisepause, vaikusele pikkust". Aga aplausi tänulik tulisus ja kirglik uljus lähtus saalitäie fännide temperamendist. Aleksandr Ivaškevitši laulude ja sõnade põhihelistik on mõtisklev, ta sõnastas muuhulgas, et alguste alguses oli vaikus.
Sest vaikus, mida kogeda ja jagada üheskoos, ei ole ainuüksi leinaseisaku vaikus – see Julia Augi sõjavastase lavastuse ainuvõimalik, aus ja mõjus lõppakord. Vaid ka kuulatav, järelemõtlev ja sõnumit mõtestav vaikus laulu lõppedes… Vaibuvat muusikaheli kuulatav vaikus… Pingestatud ja hell tänuvaikus enne aplausi...
Olen südamest tänulik nende eriliste teatripühade eest.
Toimetaja: Anna Luther