Pille-Riin Purje teatrikommentaar: "Fundamentalistis" vahelduvad koomika ja traagika
November on jube tihe esietendusekuu eesti teatrimaastikul, annab ikka otsustada, mida vaadata ja kuhu jõuda – sest ka viimaseid etendusi, millega tahaks hüvasti jätta, on omajagu, sõnas Pille-Riin Purje teatrikommentaaris.
Olen seni vaadanud hingedekuu 21 päevaga 16 etendust, neist vaid neli korduvvaatlused. Valik on lai: saab kogeda koguni tundekasvatust robotitele; kõiksugu žanrites ja teemadel mängulusti ja mõttemõnu inimestele. Tegelaste galerii on kirev: Galileo Galileist Vanemuises Reinuvader Rebaseni Eesti Noorsooteatris!
Sõelale on jäänud Juha Jokela "Fundamentalist". Pealkirja on kirjapildis liigendatud loominguliselt: "Funda – mentA – list"… Justkui Tootsi kivi-rünta-punta…! Või hoopis midagi muud!?
Noor lavastaja, veel lavakunstikooli XXX lennu tudeng Marta Aliide Jakovski, on Von Krahli Salongis loonud publikule õdusate osaluskrutskitega õhkkonna. Kohtuvad kaks põnevat näitlejat, keda on olnud põhjust lavale igatseda, psühholoogilisse partnerlusse iseäranis: Erki Laur isevärki ususlepiga pastor Markusena ja Liisa Saaremäel tema endise (?) jüngri Heidina loovad nauditava dueti. Markus pihib publikule oma lugu, näitleja üleminek rolli toimub nõnda mängulis-märkamatult, et hiljem mõtled: kumb tutvustas mängureegleid, Erki või Markus? Saaremäeli salapärane Heidi ilmub ja väljub pidevalt irratsionaalselt, just nagu mälestusele kohane. Samavõrd mõistatuslik on Heidi kõnepruuk, see tema väljakutsuv aktsent, mis ajapikku täiesti kaob.
Üks kütkestav moment on tagasiränd minevikku, tegelaste naljakas muundumine, nii väliselt kui sisemiselt, kusjuures Markuse Karhu-müts toob meelde Arto Paasilinna-Kristjan Smedsi "Jänese aasta" (Von Krahli Teatris 2005). Sedalaadi üllatusmomente ja vimkasid kohtab lavastuses üksjagu, nii et kisub vaatajal suu muigele või lahtiselt naerma.
Mängulisus ongi tabav võtmesõna, koomika ja traagika vahelduvad või suisa sulanduvad kokku, täites vaataja mängleva kerguse vaimuga, mis üldse ei tõkesta tõsiseid, valusaid teemasid, hoopis aitab neid erksalt vastu võtta. Ja eneses pingsalt arutleda, on "Fundamentalist" lugu usust – uskmatusest, ahistamisest – armastusest, fanatismist – enesepettusest…? Jah, aga mitte ainult, mitte täienisti. Miski on veel, mis koduteele kaasa kipub.
Saladused jäävad õhku ja nõnda on hea, sest inimene on saladus.
Toimetaja: Kaspar Viilup