See Rakvere Teatri kontsertlavastus kannab sümpaatset pealkirja: "Lihtsalt, rõõmuks". Valminud rühmatööna, laval pilli mängimas, laulmas, tantsisklemas viis musikaalset meest: Imre Õunapuu, Madis Mäeorg, Margus Grosnõi, Vootele Ruusmaa, Teno Kongi; neid peibutamas üksainus, aga oo kui mitmeilmeline naine, imetabase lauluhäälega Silja Miks. Olen Miksi kuulates mõelnud varemgi, et see isikupärane draamanäitleja võiks olla ka võrratu laulja. Lisaks neile kuuele on idee ja teostuse taga Toomas Suuman, aimatav lavastaja, kes seekord ise lavale ei astu.

Laulude valik on köitev, minuealisele nostalgiline ja avastuslik ühekorraga. Vaid üks näide: kunagised lemmiklaulud "Kullast süda" ja "Suveöö" on ühte põimitud niimoodi, et mõlemat kuulaks otsekui esmakordselt. Kõige lummavam on aga lavastuse kahe vaatuse läbimõeldud kontrastsus, mida ei raatsi lahti rääkida, seda tuleb ise kogeda.

Pealkiri "Lihtsalt, rõõmuks" on oluline. Sest rõõm on oluline. Teatrisaal on kohtumispaik, kus meile antud väärtuslik aeg tunda rõõmu.

Rõõmu võimalusest olla koos, samal ajal vaadates endasse.

Rõõm tervendab hinge ja vaimu. Rõõmu vastand ei ole mure. Kuulutab ju vanasõnagi: rõõm ja mure kaksikvennad... Ehedas teatrielamuses põimub rõõm mure ja valuga, kergus muundub süvenemiseks. Seda kinnitabki kontsertlavastus "Lihtsalt, rõõmuks": kontsentreeritud rännak mitmes žanris, reaalajas üsna lühike, hingeajas kestva järelmõjuga, südamlik ja puudutav teatriõhtu.

Rõõmu vastand on ilmselt hoopis lõbu. Eks tunnista ju Tammsaare "Elu ja armastuse" Rudolf Ikka kibedusega, kuis ta pole olnud rõõmus, ainult lõbus.

Teater on oma olemuselt ja missioonilt rõõmu hoidja.