Pealinnas, küllap mujalgi, nägi igal sammul reklaamplakatit: Märt Avandi stand-up "40". Avandi muigab sel fotol, silmad maha löödud. Ehe tagasihoidlik dändi, saa siis aru, on ta naeratus häbelik või salakaval. Loeb artist ripsmete varjus õelaid netikommentaare enda kohta või kordab naudiskledes lavateksti. Nüüd hakkavad plakatid taanduma, ligi paarkümmend etendust on välja müüdud niikuinii.

Ma tõesti ei ole püstijalakomöödiate kirglik fänn. Olen neid liiga vähe vaadanud, et üldistada, aga ometi: varem või hiljem saabub kohustuslik moment, mil labasus on – hopsti! – platsis ja valmis vohama, tekstis või esituses või mõlemas korraga. Kõige veenvamalt on minu meelest labasust ületanud Jan Uuspõld.

Kes aga vähegi Märt Avandi loomingut tunneb, võib olla julge, et labasus end ei ilmuta, isegi mitte püstijalakomöödias. Tõsi, üks nali oli küll, aga seegi sulnilt serveeritud labasuse paroodia. Vaimuka teksti on kirjutanud Paul Piik ja Märt Avandi kahasse. Piigi produktsioon kannab nime OÜ Haltuurakunst – irooniline oksüümoron! Haltuura ei võrsu žanrist, vaid suhtumisest.

Kinnitan kerge südamega, et need 80 minutit, mil Märt Avandi püstijalu laval viibib, ei sisalda sekunditki haltuurat. Abivahenditeks tühjal laval vaid klaas vett ja paberileht, ilmselt spikker märksõnadega. Partneriks saalitäis publikut, keda kaasatakse mängu mõõdukalt ja meeldivalt, aimatava improvistasioonivaruga. Rävala saal on üsna kammerlik, üheksandas ehk viimases reas ei teki küll näitlejaga silmsidet, aga sümpaatne kontakt ei katke.  

Põhiteemad olid eelreklaamist küll teada, ent nende lahtiharutamine pakkus üllatusi. Ainuüksi algus, kiilaneva pealaega seotud ühiskondlik-poliitilised kujundid. Avandi leivanumber ja elukestev leitmotiiv on oma edevuse eksponeerimine. Ma ei tea ainsatki teist näitlejat, kes isiklikke edevusekeeli nii meloodiliselt, nii varjundirikkalt helistada mõistaks. Ja mida innukamalt Avandi ise kinnitab, et see on siiras, seda mängulisemaks tema edevusejutt muutub. Lavastuse kulminatsioon, unelmate matuse kirjeldus, teeb küll veidike nagu rahutuks, et kuismoodi kavatseb Avandi 50-aastasena oma edevust kultiveerida ja iseennast üle trumbata, aga no elame-näeme!

Lõbustavad on 40-aastase mehe tähelepanekud suhtlemisest noorematega: ühtpidi vajavad tõlkimist tsitaadid kultusfilmidest, teistpidi FB lühenevad paroolid. Saali naerutsoonid reedavad põlvkondlikke äratundmisi. Naljakas stseen nukunäidendist "Oh seda eeslit!" (ETV telelavastus 1983-84) kasvab ajamärgiliseks. Samastumist pakub kuldsete töömehekäte ja saamatute siidikäte teema, koos kõneka mootorsae-etüüdiga. Aga ka triatloni-sõltuvuse ja alkoholismi paralleelid. Osavalt komponeeritud tekst pakub igaühele midagi.

Märkimisväärne on selle stand-up'i programmiline heatahtlikkus. Ei tsurgita teemade kallal, mis ajavad närvi. Kõlab ühe poliitiku nimi ja korraks riivatakse koroonat, aga kontekst on värskendav, ajab naerma. Isegi netikommentaaride kurjust lahkab Avandi sõbraliku huumoriga, jõudes sedakaudugi peeglisse vaatamise hurmava refräänini. Etüüd solvumisest teeb meele lahedaks.

Iseäranis teraapilise järelmõjuga on Avandi surmahuumor. Ununematu stseen Rapla sillal ei ole naer surma üle, vaid sureliku inimlapse absurditaju, päästev võime naerda iseenda üle. Nagu tabavalt kirjeldatud kontrollpilk peeglisse, et kas ikka mõjun piisavalt traagiliselt.  

Märt Avandi debüüt püstijalakomödiandina ongi usaldav ja julgustav pilk peeglisse.