Arvustus. Alevipoisist rahvakunstniku elu teatris

Jaak Vaus
Jaak Vaus

Uus raamat
"Jaak Vaus, Alevipoiss"
Koostanud Jaak Vaus ja Kalju Orro, Jaak Alliku eessõna
Toimetanud Seidi Raid, keeleliselt toimetanud Mari Tuuling
Kujundanud Kersti Tormis
Tallinna Linnateater 2021
480 lk.

Arvustus ilmus Sirbis

Jaak Vausi raamat "Alevipoiss" on ütlemata sümpaatne lugemine. Alapealkiri annab võtme: "Ühe teatrikunstniku lugu kolmes vaatuses koos proloogi ja lõputa epiloogiga". See on südamlik, aus, isiklik sissevaade Jaak Vausi loometeele, koos rikkaliku pildimaterjaliga, mis teatrikunstniku elu, töö ja elutöö jäädvustamisel ainuvõimalik.

Kersti Tormise kujunduses on "Alevipoiss" pilkupüüdvalt stiilne: esikaas voogava sinise eesriidega, mille avanemist ootamas publik, tagakaanel müstiline maal, mille saladusele saab jälile 271. leheküljel. Tegu on Noorsooteatri lavameeste loominguga. Andres Kõluvere, Tiit Sermanni ja Urmas Gerndorfi maal "Vanad sõbrad" kingiti Vausile tema Noorsooteatrist lahkumise peol 1992. aastal. Vaus ütleb tänumeeles: "See oleks nagu väike altarimaal lavameeste ja kunstniku suurest sõprusest."

Üksiti avaldub ses tõdemuses raamatu läbiv refrään, kunstniku sügav lugupidamine tema ideede teostajate vastu. Vaus jõudis sellele äratundmisele kohe esimeses koduteatris, Nukuteatris. Eks jää teatri töökodade maailm publikule nähtamatuks, aga ilma nende inimesteta oleks lavailm olemata. Kui teoses oleks isikunimede register, tuleks nende meeste ja naiste osakaal esile veelgi klaarimalt, ent siiski ma ei arva, et nii isiklikku raamatusse asjalikku registrit vaja oleks.

Paar näidet Jaak Vausi suhtumisest oma kaastöötajatesse. "Lavastusele võib kavandeid teha, aga kui pole koostööd töökodadega, kui keegi seda ei teosta, mõtet edasi ei vii, ja pole ka lavamehi, kes lava üles ehitaks, maha võtaks, on kunstnik ümmargune null" (lk 74).

"Ma väga hindan neid inimesi, kes töökodades töötavad. See oli ja on nagu mu teine kodu: tööle tulles ikka kõigepealt töökotta ja alles siis mujale maja peale. Muidugi, lõpuks saavad kõik lavastuse osad kokku tervikuks, nii teostus kui ka lavastus ja valgus. Aga jah, minu armastus, suur austus oli ja on alati teatrite töökojad" (lk 101).

"Olen alati ütelnud, et kunstniku kümme näppu ongi töökojad. Laba­kinnastes lavastust välja ei too. Lava­kujunduse valmimine on nagu viiuli mängimine – iga näpp on nagu üks töökoda" (lk 289).

Neis tsitaadides paotub raamatu laad: soojatoonilised pajatused, kordustega, erisuguses kujundlikus sõnastuses üleütlemistega, ikka selleks, et kinni(s)-tada olulist. Raamatu toimetaja on Seidi Raid, litereerija Iivi Lepik, seega võib aimata, et raamatusse on kirja pandud Vausi suusõnal räägitu. Kui esmalugemisel tundus mõni ülekordamine väheke didaktiline, siis mõne aja pärast uuesti lugedes ei häirinud see üldse, vastupidi: just sedakaudu selgines, mida ja miks Vaus oluliseks peab, toonitada tahab.

Humoorikas elutunnetus algab esimestest lausetest, muhe mõtisklus sünnikellaajast ja Moskva ajast annab täpse ajatausta anno 1946. Proloog "Alguste algus ja kooliaeg 1946–1970" on kaasakiskuv. Kui mõnikord tundub lapsepõlv ja noorus igavaim osa, siis siin on alevipoisi kujunemislugu, oma kutsumuse varakult äratundmine avastuslik ja kodune. Fotodelt on näha, et Jaak oli juba lasteaias iseenda nägu, sõbralik ja naerukil, aga poeg on ka oma isa moodi. Ajamärgiline ja puudutav on lugu isa ja ema perekonnanimest. Tore on jälgida, kuidas Vaus läbi terve raamatu end alevipoisiks kutsub, mismoodi see mõiste avaneb ja avardub, läbi tasase huumori harmooniliseks muutub.

Edasi tuleb kolm vaatust Vausi elu- ja teatriteel: "I vaatus. ENSV Riikliku Nukuteatri peakunstniku kohusetäitja 1970–1972, peakunstnik 1972–1980", lk 67–123, mahukaim "II vaatus. ENSV Riikliku Noorsooteatri peakunstnik 1980–1993", lk 124–271, "III vaatus. Viljandi Draamateatri Ugala peakunstnik 1993–2009", lk 272–385. Raamatu lõpetab kestev olevik ehk "Lõputa epiloog. Vabakutseline teatrikunstnik 2009. aastast". Kõik vaatused, ka pro- ja epiloog, algavad üliväärtusliku lavastuste loeteluga. Tema kujundatud lavastused pole nummerdatud, aga Vaus ise ütleb nende arvuks 287, seda haruldast arvu rõhutab ka Jaak Allik eessõnas, mis raamatuga igati kooskõlaline.

Püüdsin kokku lugeda, mitut kujundust (ehk lavastust) olen näinud. Sain 145, alates Vausi esimesest teatrikunstnikutööst, mis tehtud veel kunstiinstituudi tudengina, aastal 1970 – Nukuteatri Urbán Gyula ja Ferdinand Veike "Sinist kutsikat" mäletan eredalt. Ja mu viimati nähtud lavastus on raamatu nimekirjas eelviimane: Henrik Visnapuu, Loone Otsa ja Raivo Trassi "Keisri usk" Luunjas, 2020. Kipun arvama, et see arv on tegelikult suurem, kõik Nukuteatri lavastused ei pruugi pealkirja põhjal meenuda.

Ei saa jätta edev-tänulikult mainimata, et Nukuteatri vaatusest leidsin ka oma nime. Teatrilapsena ma Laia tänava majas koos emaga tõesti viibisin, lugedes kerkis lausa filmiliku mälupildina silme ette kabinet, kus töötasid koos direktor Harald Tomson, peanäitejuht Ferdinand Veike, pedagoog Ester Purje … Erksad kirjeldused läbi kogu raamatu käivitavad mälu ja kujutelmi. Siiski kahtlen, kas ma 6–7aastasena tõesti võitsin teatri joonistusvõistlusi? Pigem võisin võita teatri kirjandivõistlusi, aga veidi hiljem.

Köitev on lugeda, mismoodi Vausi lavakujundused sündisid, kuidas kunstnik oma ideid kirjeldab. Ilmekalt nukker on episood, kuidas rekvisiitor Illi Allabert rongiga "Kevade" etenduselt koju sõites kuulis publikut arutamas, et ei tea, mis see kunstnik seal üldse tegi?! (lk 148). See paneb enesekriitiliselt mõtlema, kuis vastukajadeski jääb stsenograafia pahatihti vaeslapse ossa, teenimatult sõnastamata.

Vausi lavakujundustest saab tubli hulga lemmikuid. Nimetan mõned, objektiivsemad ja subjektiivsed sündmuslavastused. Nukuteatri "Punamütsike", "Väike Illimar", "Gulliver ja Gulliver"; mulle oli väga armas ka "Muumimuinasjutt", mille kunstnikutöö Minski teatrifestivalil "lasti sõelapõhjaks", nagu Vaus valusvärvikalt kirjeldab. Noorsooteatri "Kapsapea. Kalevi kojutulek" (tähtis teatrilooline tõik, et just sellelt lavalt sai alguse Mati Undi kuulus vahtkustuti!), "Meistriklass", "Priius, kallis anne" ja "Taeva kingitus". XIII lennu "Hamlet". Ugala "Vennad Lautensackid", "Toomas Nipernaadi", "Aarete saar", "Sirelikassid". Rakvere teatri "Vennad lõvisüdamed", "Viimase öö õigus", "Maailma otsas". Kuressaare teatri "Paljasjalgne Debora". Elamuste nimekiri on kindlasti palju pikem.

Vausi kujundused on reeglina teatraalsed ja külluslikud, seda kinnitab ta ise kui oma tugevust, vahel ka nõrkust. Nii tõdeb Vaus, analüüsides lavastust "Lõvi talvel": "Kujunduses aga püüdsin lossimotiiviga natuke üle. Uppusin liiga paljudesse detailidesse, seda kõike oli laval liiga palju. Takkajärgi olen mõelnud, et ma komistan ikka ja jälle omaenda üle mõtlemise otsa, tahan mõnda lavastust liiga põhjalikult teha ja siis ei saa enam pidama" (lk 203–204). Seejuures määrab just külluslikkus Vausi käekirja, isikupära. "Suured kujund­likud lavastused, väga suured tegemised, on mulle alati meeldinud. [—] Mulle ei istu pisikesed tubateatrid ja olustikulised kujundused. Neid on kõige raskem kujundada. Üks toake ja paar mööblieset ja kaks ust" (lk 314).

Minagi pooldan tihti nappe kujundusi, aga Vausi lavamaailma puhul see ei kehti. Küllap on nukuteatri eripära tema loomelaadi määranud, laste- ja vabaõhulavastused on tal eriti uhked.

Heasoovlikult, aga teraselt portreteerib Vaus oma lavastajaid. Mõtlema paneb Jaak Alliku väide eessõnas: "Kummalisel kombel pole Eesti teatrielu viimase poole sajandi jäädvustamiseks peaaegu üldse olemas teatriinimeste endi ehedaid mälestusi." Alliku nimetatud Reimani ja Pinna, Lauteri ja Põldroosi, Mettuse ja Türgi, Hanseni ja Möldre raamatutele lisaksin Ants Eskola "Näitleja on ajastu lühikroonika" (1986) ja Linda Rummo "Elust ja teatrielust" (1996, kogunud ja kokku seadnud Lilian Vellerand). Intervjuuraamatute põhjalikkuse või pealiskaudsuse määr on tõesti hirmus erinev, aga kardetavasti ei kuulugi päevikupidamine enam meie rutakasse tänapäeva.

Vausi meenutused lavastuste loomisest põhinevad inimsuhetel, on värvikad, ausad, õnneks varjamatult isiklikud. On ülikõnekaid iseloomustusi, vaimukaid detaile ja kirjeldusi, mida lust lugeda. Nõnda valgustab Vaus näiteks Ferdinand Veike, Rein Aguri, Kalju Komissarovi, Mati Undi, Rudolf Allaberdi, Peeter Tammearu, Eino Baskini, Eero Spriidi, Raivo Trassi jt lavastajaolemust, tööstiili ja lavastuse valmimise köögipoolt, ka sõna otseses tähenduses, sest köök on olnud tähtis paik.

"Olid romantilised ajad!" kordab Vaus helgelt, ka keeruliste aegade kohta. Seda puudutavamad on ta jäädvustatud valusad ja tundlikud viivud, mil koostöös "must kass vahelt läbi jooksis". See paneb kaasa elama, oma elukogemusega paralleele tõmbama: üksainus hoolimatu lause, vale ajastus, kohatu intonatsioon võib jätta ligimese hinge valujälje, võimalik, et eluks ajaks.

Õnneks on Jaak Vaus osanud hoida endas teatrieluks ja üldse ilmaeluks vajalikku uudishimu ja lapsemeelsust, südamlikkust, huumorimeelt, vaikset väärikust. Kirgast elujaatust kannab raamatu alguses ema õnnitluskaart pojale 50. sünnipäevaks, kus kirjas: ""Hiidlane ütleb: "Nii kuda vetad – vetad süngelt – läheb kehvasti, vetad löbusalt – on tore elada. Keik on oma teha!"" See on kena raam koos "Alevipoissi" lõpetava Jaak Vausi kreedolausega: "Kuniks elu!".

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Sirp

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: