VAT Teatris esietendus Merle Karusoo dokumentaallavastus "Agnes, kroonikud ja psühhokroonikud". Laval Katrin Saukas ja EMTA Lavakunstikooli 31. lennu tudengid. Esietendus 15. veebruaril jääb ainuliseks ja emotsionaalseks. Näiteks istus saalis minu ees üks Pirgu mälusektori rajajaid, tema selg reageeris laval toimuvale kõnekalt, äratundvalt. Lauludega ajapilt 1987. aastast kannab ja loob üldistust, elustab mälu, vahendab tollal kogutud elulugusid, talletatud elusaatusi. Minagi olin publikuna Pirgu mõisas, mäletan täna tänutundega.

Priit Pedajas lavastas Eesti Draamateatris Iisraeli kirjaniku Noa Lazar-Keinani näidendi "Bertod ja Agnes", esietendus 18. veebruaril väikses saalis. Laval Laine Mägi ja Martin Veinmann, liigutavas tragikoomilises duettmängus. Näidendi aluspõhi on autorile isiklik, perekondlik. Taas on fookuses mälu, selle hääbumine – nagu suure kaardi tükkideks lõikamine ja mõne tüki kaotsiminek Karusoo näidendiski kujundina ilmub. Lavastaja Pedajas on vaaginud mäluteemat järjekindlalt, maailmadramaturgia kaudu. Tema lavastajateel on läbivaimad näitekirjanikud Brian Friel ja Madis Kõiv.

Ja nende kahe tuliuue mälumaastiku vahele mahtus imetore teatrirännak Keila-Joa lossi, kus mängiti Lembit Petersoni, tänavuse riikliku kultuuri elutööpreemia laureaadi, lavastust "Misantroop". Mõelda vaid, see Molière'i aegumatu komöödia esietendus Theatrumis aastal 2011! Väärislavastuse kestmine läbi aastate niivõrd stiilipuhtana on vaimustav kogemus, nii näitlejate ansamblile kui erinevas eas publikule. Just nimelt vaimustav, sest kui seda sõna silbitusreegleid eirates liigendada, ilmub sõnapaar: vaim – ustav. Inimvaimule ustav ongi Lembit Petersoni ja Theatrumi teekond. 401 aastat tagasi sündinud ning 350 aastat tagasi surnud, aga üha surematu geenius, inimloomust ja hinge läbivalgustav komödiant Molière on ustav kaasteeline.

Kaduv teatrikunst, iga kordumatu, puudutav etendus arendab mälu, aitab hoida mälestusi.