Ameerika näitekirjaniku William Mastrosimone esimene näidend kannab originaalpealkirja "Woolgatherer" (1979). Huvitav on meie teatriloos tõik, et "Unistaja" oli lavaka IXI lennu tudengi Tiit Ojasoo esimene publikuni jõudnud lavastus. Kõigepealt mängiti koolitööna näidendi esimest vaatust, pealkirjaga "Villakorjaja". Oma kujundlikkus, ka selge sisuline põhjendus ses sõnas ju peitub, ent küllap on "Unistaja" publiku jaoks kutsuvam ja poeetilisem. "Unistaja" jäigi pealkirjaks 1998. aastal tollases Nukuteatris esietendunud Ojasoo lavastusele, osades IXI lennu näitlejatudengid Piret Simson ja Andres Mähar.

Aeg lendab linnutiivul, veerand sajandit hiljem mängitakse "Unistajat" Teatri- ja Muusik-muuseumi Assauwe tornis, lavastaja Tõnis Veelmaa, näitlejad Karmel Naudre ja Miika Pihlak TÜ VKA 13. lennust. Kuigi autor pole tegelaste vanust maininud, on see kahe noore inimese juhusliku kohtumise lugu. Ehkki mitte verinoorte, dialoogis paotub kummagi minevik ning erinev elukogemus. Lausa drastiliselt erinev, tegelased otsekui põrkaksid aina teineteise vastu nagu tiibadega rapsivad linnud vastu puurivarbu. Lindude teema kujuneb teksti refrääniks, Rose'i meenutus haruldaste lindude jõhkrast tapmisest vallandab temas meeleheiteiili.

Komplitseeritum tundubki esialgu Rose'i roll, tema närvikava haprus ja äärmuslikud tundepuhangud, lakkamatu enesekaitse, kohati jäik kompromissitus. Aga samas paotub üllatav huumorimeel. Muide, Rose'i säästlik eluviis mõjub täna hoopis teadlikumana kui 1980ndatel, näiteks prügikastist äravisatud toidu kogumine on kujunenud ületarbimise vastaseks liikumiseks. Kui võrrelda Karmel Naudre Rose'i tema Kilduga lavastuses "Noor jää" (autor Nikolai Baturin, lavastaja Kaili Viidas, Endla 2022), on need kaks noort naist põnevalt erinevad, nii väliselt kui siseilmas. Rose äratab kaastunnet, samas on mõistetav, kui tema naiivsus Cliffile närvidele käib. Eks teki mõnel momendil vaatajalgi kahtlus, kas Rose tsipakenegi ei teeskle. Lapsnaise ülitundlikkus ja haavatavus ajab Cliffi segadusse. Kui Rose üleskruvitud kibedusega sähvab, et ta on Cliffi meelest "teokarpi kapseldunud napakas", vastab mees: "Võib-olla mina ise olen see teokarpi kapseldunud napakas."

Miika Pihlak alustab Cliffi rolli mänglevalt, õrritavalt, ladusa muretu suhtlejana, kärmelt kohaneva külalisena. Ent algusest peale on Cliffis just niisugust siirust, mis kinnitab, et Rose'i vaist meest oma koju lubades on olnud õige. Cliff avaneb, kui ta vastuseks Rose'i romantilisele kujutelmale, et kaubaautojuht on "vaba nagu lind", kirjeldab üksikasjalikult oma troostituid, rutiinseid, armutuid argipäevi. Pikk monoloog kasvab pihtimuseks, Cliffile kaasa elades on samavõrd huvitav jälgida Rose'i silmi. Näitlejate partnerlus on väikeses ruumis ja publikust ümbritsetud mängupinnal vältimatult usaldav, aus, intiimne. Vaatepunktid erinevad, kord näeb tegelase silmi, kord kukalt. Isegi Assauwe torni talvine jahedus sobib Rose'i koduga.

Lavakujunduse ülekuhjatus mõjub loomulikuna, vaimukas on riidekapi maskeerimine salapäraseks mustaks kastiks. Kripeldama jääb valguslahendus. Lampide süütamine toas, kaasa arvatud öökapisahtlis, on leidlik. Aga stseenis, kus Rose jääb üksi, hakkab pimedus häirima. Autori remark: "Peaaegu täielik pimedus. Rose'i pole voodis peaaegu näha." Mulle tundub, et võtmesõna on peaaegu. Tahaks nii väga näha hämaruses Rose'i silmi, see oleks näitlejale põhjatum, põnevam ülesanne kui pelk häälekasutus, kuuldemängulisus.

Stseen ukselävel toob tagasi pingestatuma, humoorika partnerluse, mehe ja naise kärmelt varieeruva duett-duellmängu. Mastrosimone väldib trafaretset, imalat happy endi, siiski on lõpp vaikselt julgustav. Nõnda ka lavastuses.

"Unistajas" saavad kokku kaks inimlast, kumbki oma teokarpi kapseldunud. Kas juhuslik kohtumine muudab nende elusaatust, jääb juba publiku unistada. Karmel Naudre ja Miika Pihlaku sümpaatses partnerluses ei katke lootus. Möödarääkimise torgete kiuste püsib igatsus pääseda üksindusest. Üksildusest.