Teatriaasta ülevaates osalesid Riina Oruaas, Madis Kolk, Reet Weidebaum, Karin Allik, Andrei Liimets, Valle-Sten Maiste, Andrus Karnau, Pille-Riin Purje, Jelena Skulskaja, Kadi Herkül, Jaak Allik, Karmen Rebane, Kärt Kelder, Keiu Virro.

Riina Oruaas
teatriteadlane

"Ainult jõed voolavad vabalt" Von Krahli teatris, lavastaja Lauri Lagle

Lauri Lagle ja Ekspeditsiooni uuslavastus tõi endaga kaasa viimaste aastate ühe kõige huvitavama vastuvõtuolukorra. Esialgne mõnetine segadus (mis see nüüd oli? kontsert? teater?) lavastuses vastuvõtus asendus õige pea vaimustusega, kui lavastus ja publik ühise keele leidsid.

Minu jaoks on nii selle kui mitme teise Lauri Lagle lavastuse peategelane rütm. Muusika on selle rütmi väljendus, rütm ise on aga inimese sees. Inimese sisemine ärevus, võbelus, rutakus, mis end tõusumööda järjest intensiivsemaks kerib, et jõuda haripunkti ja siis vaibuda. Vaibub, et uue lainega, uuel ringil tagasi tulla. "Paradiis" rütmi tõusudes ja langustes võib näha lakkamatut täiuslikkuse-iha, olgu armastuses, elus või surmas. "Suures õgimises" oli selles täitmatus, iha selle brutaalsemates vormides, mida toiduga kinni topiti. Lavastuses "Sa oled täna ilusam kui homme" püüti luulest leitud kujutluspilte realiseerida. Koos Uue Loomingu Majas välja toodud Lepo Sumera "Südameasjadega" oli "Ainult jõed …" domineerivalt meelelahutuslikule teatrisuvele hoopis teises, tundlikumas registris lõpp ja samas lootusrikas algus uuele hooajale. Von Krahli kontekstis on lisaks Lagle enda lavastustele "Ainult jõgesid…" võrreldud sama intensiivse atmosfääriga "Melanhooliaga".

"Ainult jõed voolavad vabalt" on Lagle senistest töödest üks tihendatumaid ja samas avatuimaid erinevatele tõlgendusvõimalustele, sh väga isiklikele. Selle kulgemine on kui pikaks venitatud hetketaju: see hetk, kui tead, et argine banaalsus lämmatab ja glamuurseim su elus on öine kontsert roosale peldikupotile. Ja ise naerad enda üle. Hommikune erksus, päevane toimekus, pikale veninud õhtu pikk tüdimus, öö kaasa toodud segadus ja väsinud hommik kätkevad endas kõik nimetut igatsust. Ära-igatsust, läheduse-igatsust, armastuse-igatsust või veel midagi neljanda-viiendat.

Madis Kolk
Teater. Muusika. Kino peatoimetaja

"Ainult jõed voolavad vabalt" Von Krahli teatris, lavastaja Lauri Lagle

Von Krahli ja Ekspeditsiooni "Ainult jõed voolavad vabalt" ei ole lõppevast teatriaastast minu lemmiklavastus, kuid see väljendas väga tundlikult midagi praegusele ajale iseloomulikku. Midagi sellist visati õhku ka sama trupi "Melanhooliaga", kuid "Jõgedes" viidi see tunne ülimale abstraktsusastmele. Me räägime, et maailm on polariseerunud, iga väljaöeldud sõna sünnitab selle vastandi, kuid selle käigus on sõna ise devalveerunud. Samas oleme sõna suhtes paranoiliseks muutunud. Kallite inimeste seltskonnas ei taha me laskuda vaidlustesse vaktsineerimise küsimuses, me oleme ülitundlikud selle suhtes, millises sõnastuses inimene täpselt väljendas oma sõjavastasust. Kui tahame vastandust, saame rakendada väga lihtsat ja suhteliselt lühikest päästiksõnade leksikoni, aga kui tahame tüli vältida, siis püüame end kuidagi teisel lainel väljendada. Ma ei mõtle siin tühisõnalist mõminat, ümarat keerutamist, vaid üldse sõnade vältimist. Hetkel tundub, et pole selline peenhäälestuse aeg, kus ühe või teise näidendi sõnumit lihtsalt ümber mõtestada, vaid teatris on praegu aktuaalsem pöörata tähelepanu meediumile, sellele, kuidas me üldse mingit sõnumit väljendame, milliseid vahendeid selleks kasutame.

Christofer Kivipalu
teatrikriitik

Mõtted heast lavastusest. Henrik Ibseni "Ehitusmeister Solness" on Eesti Draamateatris kaasaegsema kõla ja pildi saanud. Laval toimetavad 21.sajandi tegelased, kes on iseteadlikud ning elust frustreeritud.

Eesti Draamateatri lavastus kõneleb üksindusest, vabadusest ja tänapäeva inimeste valikutest, need teemapüstitused mõjusid 2022.aastal nagu rusikas silmaauku. Tõnu Oja, Laine Mägi ja eriti Kersti Heinloo teevad oma rollidega midagi sellist, mida pole nende näitlejate puhul varem täheldanud. "Meister Solnessi" jään veel pikalt meenutama.

Reet Weidebaum
"Aktuaalse kaamera" kultuuritoimetaja

"Võõrad" Eesti Draamateatris, lavastaja Taavi Teplenkov

Hea ilus puhas haarav psühholoogiline teater. Lavastaja Taavi Teplenkov on kolleegidele andnud võimaluse teha rollid, pakkudes võimalust uhketeks soolodeks ja siis taas harmooniliseks ansamblimänguks. Hästi ära kasutatud lavaruum ja kujundus. Suurepärane sooritus kõigilt – alates autorist ja tõlkijast kuni osatäitjate ja taustajõududeni. 

Karin Allik
teatrikriitik

"Identiteedikabaree DRAG SHOW vol 3" Sakala 3 teatrimajas, lavastaja Jüri Nael

Üks vähestest kordadest möödunud aasta jooksul, kus tahtsin teatris, et etendus ei lõpeks, mis siis, et show kestis rohkem kui kolm tundi. See oli igatepidi laetud vaatamine – nii poliitiliselt, energeetiliselt kui ka emotsionaalselt –, pärast mida oli ka endal keset sombust sügist tunne, et aku sai mõneks ajaks laetud. 

Andrei Liimets
kultuurikriitik

"Oaas" Paide Teatris, lavastaja Jan Teevet

Esiteks räägib siin kindlasti mälestuse värskus ja teiseks ei ole tervikuna tegemist ehk aasta tugevaima lavastusega. Küll aga emotsionaalseimaga, sest enim sümboliseerib lõppevat teatriaastat kahe olulise maamärgi lõppakord – senises asukohas pakib asjad Von Krahl (kelle "Melanhoolia" kuulub aasta suurimate elamuste sekka) ja senine trupp lõpetab niivõrd paljulubava ja märgilise tegutsemise Paides. Viimaseks jäänud lavastus "Oaas" oli väärikaim võimalik viis lõpetada, pühitsedes ühtaegu teatritegemise vahetust ja tehes samas seda, mida niivõrd olulisel kombel nelja aasta jooksul teha püüti – vedades vaataja teatrisaalist välja kohalike kodudesse, lugusid kuulama, tuttavaks saama ja lõhesid ületama. Ilus. Aitäh.

Valle-Sten Maiste
teatrikriitik

"Divide et Impera" Kopli rahvamajas, lavastajad Jarmo Reha ja Aare Pilv

Teatriaasta oli huvitav, aga erendavaid tippe tuli tavapärasest vähem ette. Minu jaoks oli meeldejäävaim lavastus Jarmo Reha ja Aare Pilve "Divide et Impera". Pätsu-aegses, ent valdavalt proletaar-militaarseid sihte teeninud Kopli rahvamajas etendunud taieses ühinesid harvaesineval moel koha- ja ajavaim, minevik ja tänapäev, isiklik ja ühiskondlik, profaanne ja sakraalne, dramaatiline ja postdramaatiline jne. Banaalsed argimured ja sotsiaalsed valupunktid olid rüütatud muljet avaldava vormilise uuenduslikkuse ja mitmekihilise erudeeritud kontekstitundlikkusega. Jarmo Reha võimas etendajaisiksus kandis kõik selle unustamatu ekspressiivsusega välja.

Andrus Karnau
teatrikriitik

"Ai velled..." Pikavere vallamajas Pärnumaal, lavastaja Raivo Trass

ERR-i kultuuritoimetuse antud ülesanne valida üks lavastus, mis defineerib 2022. teatriaastat, on keeruline täita. Kui valida vaid üks, siis teised justkui polekski tähtsad. Aga iga lavastus pakub midagi. Kui mitte midagi enamat, siis vähemalt romantilise jalutuskäigu Eesti ilmselt kõige pikema õitsva sirelihekiga palistatud rajal Rakveres Ivo Schenkenbergi vabaõhulavastuse mängupaika.

 "Ai, vellede…" eel ootasid vaatajaid kohvikus piimanõgesed. Ma teadsin, et nad on ilusad, aga poleks tulnud selle peale, et neid õitena vaasi korjata. Kui teatrikriitika kirjutamine on midagi õpetanud, siis seda, et lavastus algab ammu enne, kui valgus saalis kustub.

"Ai, vellede…" trupp andis õige vähe etendusi, vana vallamaja ajaloolise Läänemaa metsade-soode vahel on õige pisike. Nii et vaatajate arvu järgi on see lavastus tibatilluke kild teatripildis. Urmas Lennuki kirjutatud näidend jutustab formaalselt metsavend Ants Kaljurannast ehk Hirmsast Antsust, kelle elu jäi suure sõja tõttu lühikeseks (1917–1951). Lavastus küpses mitu aastat, sest koroonapiirangud takistasid selle välja toomist. Nii oli Lennukil aega seda kadunud Raivo Trassi ja ajaloolase Mati Mandeli nõuannete järgi lihvida. Koostööst sündis originaalkäsikiri, mis oli palju enam kui lihtsalt ühe inimese eluloo ümberjutustus.

Eesti teatrile omaselt peidavad lavastaja ja näidendi autor lavastusse mitu kihti kultuurivihjeid, millel esmapilgul seost lavastusega polegi. Nii pikib Lennuk metsavendade näidendisse Tammsaaret.

Pausid ja vaikimine iseloomustavad Eesti teatrit päris täpselt. Nii jäi "Ai, vellede…" lavastusest välja stseen, kus metsavennad vägistavad talutüdruku ja tapavad tema vanemad. Näiteseltskond kartis vaatajaid ärritada. Võimalik, et olid ka muud põhjused, aga peamiselt ikkagi peljati tagasilööki, et inimesed panevad pahaks: kuidas siis nüüd niimoodi?

Eesti riikliku propaganda konteksti poleks vägistajatest metsavendade narratiiv mahtunud, aga teatris ja kunstis pole ju piire. Katkestust tajub ka "Ai, vellesid…" vaadates.

"Ai, vellede…" esietendus sattus ilmselt tahtmatult aega, mis võimendas metsavendade aja kajastust. Butša veretöö, Mariupoli teatrihoone hävitamine ja veel kümned vägivallakuriteod, mille Vene väed Ukrainas korda saatsid, asetasid lavastuse õõvastavalt reaalsesse tänapäeva.

Lavastus ise pole poliitiline avaldus ega Hirmsa Antsu elulugu.

Suurepärased näitlejatööd: eriti Indrek Taalmaa ja Sulev Teppart, paljud tulid ilmselt vaatama ka Nero Urke ande pärast. Ja siis veel Laura Linnu ja Janek Joosti armustseen ning efektne finaal, kus kolm metsavenda surma astuvad nagu Ferdi Sannamehe reaalkooli poiss.

"Ai, velled…" lavastas Raivo Trass ja kui ta enam ei jaksanud, siis Nero Urke ja Sulev Teppart tegid edasi.

Peamine põhjus, miks "Ai, velled…" valida üheks ainsaks teatriaastat defineerivaks lavastuseks, ongi terviklikkus. Piimanõgesest supitirinas ja metsavenna punkrit originaalmõõdus kujutavast kuusepalkidest lavakujundusest kuni viimase kui sõna, heli ja näitlejate liigutuseni laval. "Ai, vellesid…" iseloomustab lavastaja selge mõte, aga samuti tegijate tagasihoidlikkus ja lihtsus. See ongi Eesti teater, vähemalt parem osa sellest.

Pille-Riin Purje
teatrivaatleja

"Tõrksa taltsutus" Vanemuise teatris, lavastaja Priit Strandberg

Kui teatriaastas on nähtud üle saja uuslavastuse, pole ühtainukest nii lihtne valida. Sõelale jäi esimese hooga vähemalt kümme.

Valin elurõõmu, särava näitlejateatri ja läbitunnetatud lavastajasõnumi harmoonilise kooskõla maailmaklassika kaudu. William Shakespeare'i "Tõrksa taltsutus" Vanemuises. Lavastaja ja muusikaline kujundaja Priit Strandberg.

Tosin temperamentset rolli, kellest olgu ekstra nimetatud Janek Joost, Hannes Kaljujärv, Kristjan Üksküla, Andres Mähar, Oskar Seeman, Markus Habakukk, Ken Rüütel. Pluss Jakobi Mäe teatristuudio noorte energia ja musikaalsus.

Haruharva juhtub nõnda, et tuttavat näitlejat ei tunne laval äragi! Kusjuures põhjus ei ole tingimata grimm ega parukas, kuigi need ka, aga ennekõike tegelaskuju ootamatu knihviga hingeelu, vallutav vallatlemine, totaalne lust, maksimalistlik mängutuju ja stiilitaju.

Ja see harukordne finaal! Katharina – Maria Annuse hingestatud laul, mis kogu mehe ja naise taltsutamise ja kuuletumise duelli niivõrd elutarga ja nõtke, vaimuka ja väärika uperpallina ümber mõtestab, et juhul kui keegi on tulnud teatrisse valvsana, kandes nagu ränkrasket voorusevööd tänapäevaste soorollide jäiku ja vahel suisa sõgedaid eelarvamuste ahelaid, siis langevad need teatrisaalis mängleva, meloodilise kilina-kolinaga.

Jelena Skulskaja
teatrikriitik

"Sinel" Eesti Noorsooteatris, lavastaja Daniil Zandberg (Vene teater)

Kõige armsam lavastus minu jaoks oli "Sinel" Noorsooteatris. Tegemist on Gogoli jutustusel põhineva sõnadeta visuaalteatrilavastusega. Ja ma mõtlesin, et mõnikord ongi nii – inimesed saavad sõnu kasutamata, üksteisest väga hästi aru. Nad naeratavad, kallistavad, unistavad ja saavad aru, et keegi pole ei hea ega halb, vaid me näitame maailmale endast üht või teist külge.

Kui inimesel on talvel seljas uus ja soe kasukas, võib ta muutuda uhkeks. Aga peagi tuleb kuum suvi ja kasukas ei peida meie rumalust või kadedust, kui me oma hinges sellised oleme. Aga peidame oma halvad mõtted ja proovime olla head. Ehk harjume sellega ja muutumegi päriselt heaks.

Kadi Herkül
teatrikriitik

Järjekord tähistab vaatamise, mitte paremusjärjestust:

Sõnadeta maiuspala silmale ja kõrvale: "72 päeva" (EMTA lavakunstikool, lavastajad Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo)

Kütkestav helide, värvide ja plastika kaleidoskoop meeldesööbiva finaaliga, kus modellimõõtu noored kaunid naised siugudena laoriiulitele libisevad.

Rusikaga näkku: "Х** войне. M*** sõda. Ukraina. Kirjad rindelt." (Vaba Lava, lavastaja Julia Aug)

Korraga isiklik ja üldistav, napp ja jõhker dokumentaaldraama. Esietendus lõppes kummarduste ja aplausita, vaikides seisva publikuga. Ukraina sõja algusest oli toona möödunud vähem kui kaks kuud.

Jõhker ja jõuline partnerlus: "Musträstas" (lavastaja Johan Elm)

Ester Kuntu ja Hendrik Toompere ülimalt füüsiline, kujundlik ja pööraste tempovahetustega partnerlus. Kas lapsepilastajat on võimalik mõista… Toompere suudab.

Parim meelelahutus: "Ada. Rääkimata lugu" (Thor's Productions, lavastaja Ain Mäeots)

Hinnaalanduseta suurproduktsioon. Hoogne režii, mõnuga mängitud karakterid, väga hea videomontaaž, mis näitlejat ära ei tapa.

Kõnekaim klassikalavastus: "Kirsiaed" (Ugala, lavastaja Andres Noormets)

Väga stiilne ja kaasaegne, mitte hingepugev, aga mõtlemapanev tõlgendus. Matiundilik valguse-muusika-näitlejate-kujunduse polüfoonia parimas mõttes. Ning jubedad, aga jube huvitavad ja lavastuse laadiga haakuvad kostüümid.

Hullumeelne ettevõtmine: "Tiit Pagu" (Tallinna Linnateater, lavastaja Jaak Prints)

Neli tundi Jaan Krossi kaelamurdvat värssi lavakate esituses. Vägevalt massiivne töö. Tõenäoselt oleks pisut kärpeid nii esitajatele kui publikule kasuks tulnud, aga "läheme läbi halli kivi" nõudlikkus on lummav. Ja kabareevinjetid enne etenduse algust lihtsalt võluvad.

Mängulisuse meistriklass: "Kõik ägedad asjad" (Eesti Noorsooteater, lavastaja Tanel Jonas)

Lavastus nagu pusle või sudoku, aga selle võrra keerukam, et numbrite või papitükkide asemel peab näitleja endale vajalikul hetkel mängu haarama pärispubliku. Ja mitte ühe või kaks vaatajat, vaid kümneid. Tanel Jonasel väga täpselt ja nutikalt komponeeritud lahendus, esitajatele kindlasti kübaratrikk.

Jaak Allik
teatrikriitik

Üht lavastust on lihtne esile tõsta inimesel, kes vaatab aastas kuni viit lavastust, isegi kümne puhul võib juba kimpu jääda, sest ühes tõuseb esile tekst, teises lavastajamõte, kolmandas kunstnikunägemus, neljandas näitlejatööd ja kuidas sa siis ühte nimetades teised ära solvad. Aga minusuguste jaoks, kes on aastas näinud kindlasti üle poolesaja uuslavastuse, on see küll päris ilmvõimatu ülesanne.

Lähtudes kõigi ülalnimetatud komponentide maksimaalsest täiuslikkusest, tõuseb minu jaoks lõppeval aastal ehk esile David Harroweri näidend "Musträstas" Johan Elmi lavastuses ning Ester Kuntu ja Hendrik Toompere esituses (Teater Nuutrum ja OÜ Oliivipuu koosproduktsioonina).

Aga kui mõelda, et teatril on võimalus ja kohustus öelda midagi olulist meid ümbritsevas maalimas toimuva kohta, siis ei ületanud midagi Julia Augi hingekarjet lavastusega "Х** войне. M*** sõda. Ukraina. Kirjad rindelt.", mis kasvas meie näitlejate Ivo Uukkivi, Rea Lesta, Simeon Sundja ja Loviise Kapperi ning norralase Harald T. Rosenstromi karjeks ning jõudis kindlasti etendustel viibijate teadvuse sügavamate kihtideni. Tallinna linnavolikogu esimehe Jevgeni Ossinovski initsiatiivil võimaldati sellest tasuta osa saada keskkooliõpilastel Tallinna venekeelseist koolidest, selline kiire ja sihipärane reageering teatrikunsti poolt pakutavale on minu mälus esmakordne.

Aga professionaalse meisterlikkusega vapustas mind kõige enam saksa lavastajate Helgard Haugi ja Danieil Wetzeli (Rimnini Protokoll) töö 100 narvalasega lavalise uuringu "100% Narva" loomisel. Kavandatud ja ka realiseeritud täpsus kõigis detailides, mis oli saavutatud paarinädalase tööga teatrikunsti seisukohalt täiesti juhuslike inimestega ja mille tulemus oli mitte ainult vapustavalt aus sotsioloogiline läbilõige meie kõige "keerulisemast" linnast, vaid ka täisväärtuslik kunstielamus, tunduks uskumatuna, kui seda ise kogenud poleks. Jah, see oli neljakümnes linn, mille nad selliselt avasid, vahendid olid kindlasti korduvalt aprobeeritud ja küllap ka töö käigus edasi arenenud, kuid meie nägime ja kuulsime meie Narvat ja tema inimesi ning see oli kindlasti ka hea TEATER.

Karmen Rebane
ERR kultuuriportaali toimetaja

"In memoriam Bellingshausen" VAT teatris, lavastaja Joel Väli

Üldiselt tänavusele teatriaastale tagasi vaadates nõustun teatrivaatleja Pille-Riin Purjega, kes Sirbis ilmunud teatriaasta kokkuvõttes tõdes, et see aasta on teatrimaastikul olnud väheste tippudega – lihtsalt okeisid lavastusi oli nähtud tükkide nimekirjas rohkem kui silmapaistvalt häid või halbu. Küll aga eristus minu jaoks teistest oktoobris VAT teatris esietendunud Joel Välja "In memoriam Bellingshausen", mis mõjus nagu sõõm värsket õhku, mida olin pikalt taga igatsenud.

Enim kütkestas mind Välja diplomilavastuse puhul see, et seal ei räägitud. Üleüldiselt aastale tagasi vaadates tundub, et sõnad ongi tihti üleliigsed, mistõttu suutis see oma sõnatuses väga hästi kaasaega kõnetada. Maailmas, kus informatsiooni voolab aknast ja uksest, mõjus selline vaikuses mõtisklemine eriti teravalt, viies vaataja teatavasse transsi, kus sai rakutasandil inimolemuse üle mõtiskleda. Tagantjärele analüüsides on huvitav näha, kuidas ühtegi küsimust kõva häälega välja ütlemata suudeti küsida nii teravaid ja vajalikke küsimusi, mis enda sees asuva maailma jälle kuidagi paika raputasid.

Samuti pakkus "In memoriam Bellingshausen" täielikku visuaalset naudingut. Elamuse sai nii kostüümidest, ruumikujundusest kui ka sellest, mida tehti. Põhimõtteliselt võiks Välja lavastuse ümber tituleerida tantsuks kahe raudvoodiga. Juba ainuüksi selleks, et näha, mida kõike suudab inimaju kahe voodiga välja genereerida, soovitan tee Sakala 3 teatrimajja ette võtta.

Kärt Kelder
kultuurikriitik

"72 päeva" Eesti muusika- ja teatriakadeemia black box'is, lavastajad Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper

2022. aasta lavastustest tekitab siiani mõtteainet Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi "72 päeva". Kahe ja poole tunnine etendus oli oma kestuse kohta kaasahaarav ja minimalistlike vahenditega (loe: suur hunnik riideid ja riiulid) oli tekitatud piisavalt mõjus lavaruum. Laval olid ideaalsed naisekehad, naeratused nägudel, ülakeha nii mitmelgi korral paljastatud. Nõustudes erineval arvamusel olevate kriitikutega, siis etendust sai vaadata kui naiste emantsipeerumist, aga ka kui objektistamist.

Etendajate kohatine (ülakeha)alastus pani mind aga mõtlema hoopis küsimusele: kelle keha on lavale oodatud? Ja seda mitte vaid "72 päeva" kontekstis, vaid üleüldiselt.

Alasti keha on muutunud etenduskunstides aina tavapärasemaks. Lavastaja on tihtilugu ka etendaja ning nii otsustab, mida enda ihuga teha. Kui aga lavastab mitte see, kes etendab, kuivõrd mitmekesiseid valikuid kehade puhul langetatakse? Ei mäleta, et ideaalse noorema naisekeha kõrval oleks lavalaudadel olnud näha korpulentsemat, vanemat või kväärilikku keha. Meeste ihu on näidatud, kuid siiski võrreldes naistega on nende alastus pigem harvem ning mitte nn ürgse elevuse tekitamise eesmärgil.

Vahepeal on paljastatud ihul otsene eesmärk, teinekord ta lihtsalt on. Kui aga pidevalt on eesmärk naise kui kauni ja maagilise olendi kuvandi kinnistamine, mis, olgem ausad, on juba selge ja iganemas, ei astu me sammu edasi, et kasutada keha teiste teemapüstituste katmiseks.

Mõeldes teatrisaalis aastate jooksul nähtule, kehapositiivsuse tõusule kaasaegses ühiskonnas ning keha ja sugulisuse mõiste mitmekesistumisele, tundub just praegu olevat aeg hakata valikuid laiendama. See pole üleskutse, et kõik alasti, vaid pigem korra võtta mõttekoht, miks kehad on alasti. Või kas üldse peakski kehadele mingi tähelepanu ja mõtet laiendama?

"72 päeva" oli niisiis lüke ütlemaks järgmiste aastate tegijatele teatris, kui julgeme kehasid näidata, julgegem ka kehasid mitmekesisemalt valida.

Keiu Virro
teatrikriitik

"Oaas" Paide Teatris, lavastaja Jan Teevet

Minu jaoks jääb üheks aastat iseloomustavaks lavastuseks Paide teatri "Oaas". Nii lavastuses kui selle ümber toimunus on koos palju, mis iseloomustab ühe teatrikoosluse tegemisi, aga mis annab võimaluse tõmmata ka mõnevõrra laiemaid üldistusi. 

"Oaas" lõpetab perioodi, kus energiat täis noored kunstnikud lõid keset Eestit midagi väga väärtuslikku nii kogukonnale kui ka Eesti teatripildile. Lavastuse saatetekstis räägitakse küll sellest, et tegemist ei ole lõpp-punktiga. Aga lihtsalt teel olemine vist nii palju pisaraid kaasa ei tooks, kui viimase etenduse lõpus näha võis.

Kogu suurejoonelisuses toob (tõi! Nojah, ikka tahaks olevikus rääkida) lavastus esile ka omalaadse egoismi. Nii Paide teatri sulgemise kui selle lavastuse ümber toimunud kommunikatsioonis on trupp jätnud mulje, et tegemist on teatri lõpuga Paides üleüldse. Tegemist on siiski selle koosluse lõpuga ja see ei ole sama asi. Ma ei kujuta ette, kas või kuidas selline mõtestamine mõjutas Paide teatrile uue kontseptsiooni otsimiseks korraldatud konkursi osalejaid, aga omamoodi veider võib olla siseneda ideedega kuhugi, kus ei tohiks enam justkui olla midagi peale suure musta teatrikujulise augu.

Suurejoonelisust ja ilu on (praeguse) Paide teatri enam kui nelja aasta pikkustes tegemistes ja ka lõpus palju, ent suuremeelsust potentsiaalsete järeltulijate ja kohaliku kogukonna liikmete osas, kes teatri tegemistele kaasa elasid, võib-olla mitte nii palju? Kõigini ei jõutud, aga paljudeni ometi.

Lavastuses on (oli!) midagi maagilist, imelisi hetki, emotsionaalseid hetki, vaimukaid ja värvilisi hetki, püüd hetkes olla. Olin saalis 15. detsembril ehk viimasel etendusel, kus publikust kutsuti lavale intervjueeritavaks Tiit Pruuli. Küsimusele, mis puudutas õnne, vastas ta üldjoontes midagi sellist, et ehkki isiklikus elus on kõik hästi, on keeruline säilitada optimismi, kui ümberringi on sõda ja ehkki see on võtnud tähelepanu paljult muult, pole vahepeal kuhugi kadunud ka näiteks globaalne soojenemine. Ka see on osa põhjusest, miks "Oaas" minu jaoks (teatri)aastat iseloomustab.

"Oaasis" tungivad üheskoos tuppa maagia, energia, matusemeeleolu ja taamalt terendab ka maailm, kus asetleidvad kriisid on jätkuvalt seal. Igaüks saab ja võib tegeleda isikliku oaasi leidmisega. Selles on midagi, mis tundub vaata et ellujäämise seisukohalt oluline. Aga samal ajal ei saa unustada välist maailma. Ja teatritrupi puhul seda, et tuleb elu pärast neid ja sellelegi võiks anda võimaluse.

Steven-Hristo Evestus
teatrikriitik

"Ainult jõed voolavad vabalt" Von Krahli teatris, lavastaja Lauri Lagle

Kui valida teatriaasta kriteeriumiks atmosfäär, siis seda (kontsert)lavastust poleks mingil juhul maha magada soovi(ta)nud. Bändi lavaletoomine või traditsioonilise sõnateatri omaks võetud piiridest muul viisil eemaldumine on üha rohkem võimu haaramas ja kaasnevad variatsioonid väärivad märkamist ja tunnustamist. Selle lavastuse puhul ei jäänud kinni õnnestunud või ebaõnnestunud formaadi mõtestamisse, sest tekkinud seisund kandis ja lisas helget tooni kohaliku teatrivälja mitmekesisusele. Õnnestumise defineerimisel ei saa mööda eraldiseisvatest ja kordumatutest vaataja hingeseisundiga kooskõla otsivatest ja leidvatest hetkedest. Elujaatav kriitilisus ja kriitiline ellusuhtumine tabasid tundlikkusega ning sulandusid tänapäeva inimese elu sümfooniaks. Just sedavõrd mõjusaks, et see 2022. aastast kaasa võtta ja mäletada.