Ma olen seda lugu elu jooksul nii mitu korda rääkinud, aga ma loodan, et keegi ei mäleta.

Pikka aega arvasin, et ma ei oska kirjutada, et mul pole piisavalt fantaasiat. Kui põhikoolis või gümnaasiumis kirjandit kirjutama pidin, andsin oma teksti ära alati viimaste seas, sest ükski lause ei tundunud esimese hooga rahuldav – tõmbasin neid ikka maha ja kirjutasin uuesti. Õues läks pimedaks ja peopesa valutas pastaka pigistamisest.

11. klassi sügisel nägin Maria Avdjuško filmi "Unditund". Teiste hulgas meenutas Mati Unti Jaan Kaplinski. Ma ei mäleta täpset tsitaati, aga igatahes kirjeldas Kaplinski, kuidas Undil käis kirjutamine justkui lihtsasti, tal endal tuleb see aga raskelt. Pealtnäha banaalne tõdemus, aga minu peas lõi see pirni põlema – nii et see, et kirjutamine mulle raske on, ei tähendagi siis, et ma olen selles halb?! Teadmine, et ma olen Kaplinskiga ühes paadis, pakkus ülivajalikku julgustust.

Tahaks seda seika ka mainida, kuidas ma läksin ülikooli kolmandal aastal loovkirjutamise kursusele ja hakkasin esimese koduse töö peale nutma, sest mul ei olnud ühtki ideed, millest oma lugu kirjutada. Aga see vist ei sobi siia nii hästi… siis oleks põhimõtteliselt kaks sissejuhatust ka.

Nüüdseks on möödunud peaaegu kaheksa aastat ja kirjutamisest, täpsemalt teatrikriitika kirjutamisest, on saanud üks minu põhitöid. Aga raske on ikka. Ma ei ütle seda eesmärgiga raskust ülistada, vaid sooviga kaardistada kirjutamise komplekssust. Enam pole probleemi, et ma ei suudaks teksti mõistlikul ajal ära esitada, küll aga käib kirjutamisega kaasas rida erialaseid ja eksistentsiaalseid mõttekohti, teinekord kriisegi. Laias laastus puudutavad need mõttekohad kolme valdkonda – kes kirjutab, mida kirjutab ja kellele kirjutab –, nagu Jakobsoni kommunikatsioonimudeli järgi iga sõnumi edastamisele kohane.

Kui loen kellegi teise tekstist viiteid mõnele teooriale, eeldan automaatselt, et küllap nad on sellega väga hästi kursis. Mina aga mäletasin Jakobsoni mudelit enam-vähem ja igaks juhuks otsisin ta Vikipeediast üles ka, kontrollimaks, et ma ei eksi. Huvitav, kas teised ka tegelikult ei tunne läbi ja lõhki neid teooriaid, millest nad räägivad.

Kes kirjutab?

Arvestades, et analüüsin isiklikku kirjutamiskogemust, on loogiline vastus "mina". Aga ma ei ole alati tahtnud seda nii enesekindlalt konstateerida. Esialgu üritasin ennast teksti sisse ära peita, küllap teen seda vahel praegugi. Minu nimi on küll alati teksti kõrval kirjas, ent lootsin oma esimesi artikleid kirjutades, et nimest libisevad lugejad kuidagi üle (muu hulgas juurdlemata, kas ma äkki olen Jaak Alliku sugulane, sest ma ei ole) ega märka minu kohalolu tekstis.

Jah, loomulikult olid kõik ideed, sõnad, rõhuasetused minu valitud ja tegid mind paratamatult kohalolevaks, kuid teadsin, et inimesed (välja arvatud mu pereliikmed) tahavad teatriarvustust lugeda lavastuse, mitte minu pärast, mistõttu üritasin end teksti sees taandada anonüümseks teatrivaatajaks. Vältisin täielikult sõna "mina", ka tegusõnade minavorme piirasin rangelt. Meenutused isiklikest teatrivälistest kogemustest pidid kahtlemata jääma eranditeks ning vajasid põhjalikku kaalutlemist, kas säärane minaesitlemine on ikkagi sisuliselt õigustatud.

Sellepärast oli päris hirmutav alustada siinset artiklit nii, nagu ma alustasin. Tahtsin eneseületuse nimel kindlasti midagi puhtisiklikku kirjutada ja selle juurde jääda, ehkki see lähenemine on mulle võõras.

Ma pole neist seisukohtadest täielikult taganenud. Endiselt olen kindel, et teatriarvustus võiks öelda rohkem lavastuse kui kriitiku kohta. Endiselt eelistan mitte rääkida arvustustes pikalt teatrivälistest kogemustest, sest tunnen, et see muudab teksti liiga muljetavaks. Tõsi, leidub autoreid, kes suudavad isiklikku elu teksti sisse põimida ilma muljetamata, aga libe tee on see ikkagi. Teatrit võiks analüüsida rohkem teatri kui argielu kontekstis.

See viimane mõte on päris kindlasti mõjutus Anneli Sarolt.

Küll aga mõistan nüüd, et minu tollases mentaliteedis oli (vähemalt) kaks viga. Esimene neist on igavam: tüüpiline alustava kriitiku ebakindlus. Pidev kahtlus, kas ma olen ikkagi pädev teatri teemal avalikult sõna võtma, ja sellest lähtuv soov olla nähtamatu. Teine väärib aga pisut pikemat diskussiooni: usk objektiivsuse olemasolusse teatrikriitikas. Arvasin vist, et kui ma iseennast tekstist võimalikult palju taandan, muutub arvustus objektiivsemaks ja seega tõsiseltvõetavamaks.

Nüüd on nii, et iga kord, kui keegi hakkab teatrikriitika kontekstis rääkima objektiivsusest, läheb mu peas tööle häirekell – kui väga kriitik ka ei tahaks, ei ole tal ju võimalik olla objektiivne. Nagu juba varem ütlesin, kriitiku mina on kõigi esitatud ideede, valitud sõnade ja seatud rõhkude kaudu arvustuses kohal, ning niipea kui ilmub see mina, kaob objektiivsus.

Kinnitab ju Eesti Keele Instituutki, et sõna "objektiivne" on "kellegi hinnangust, tegijast või teadvusest mitte sõltuv või tulenev". Isegi arvustuses esitatud kirjeldus ei saa seetõttu olla objektiivne, sest valik, mida, kuidas ja kui pikalt kirjeldada, tuleneb kriitiku teadvusest. Ainus variant tõelise objektiivsuse saavutamiseks oleks kogu lavastust politseiraporti kombel üksik- asjalikult kirjeldada, andes igale detailile samas proportsioonis tähelepanu kui lavastaja.

Ent kas see oleks enam arvustus? Kas see kujutaks endast iseseisvat kunstiteost (mida iga arvustus minu arvates olla võiks)? Tsiteerides Johannes Semperit, kes mõtiskles sarnastel teemadel juba 103 aastat tagasi: "[s]ee aga pole muud kui kriitiku enese autonoomse mina mahasurumine".¹

Natuke on hirm, et ma räägin siin mingist täiesti ilmselgest ja kõigile loogilisest asjast. See hirm kehtib tegelikult kogu artikli kohta.

Objektiivsuse asemel püüdlen nüüd argumenteerituse ja tasakaalustatuse poole, sest need on päriselt saavutatavad eesmärgid. Ja ühtlasi tundub, et hoopis argumenteeritust ja tasakaalustatust peavadki inimesed suuresti silmas, kui kriitika objektiivsust taga ajavad.

Loen Ott Karulini artikleid "Liftikriitika – paratamatus või mitte?"² ja "Teatrikriitika eetika"³, Tiiu Laksi artiklit "Teatrikriitika – kas proosa või ajakirjanduslik žanr"⁴ ning viimaks Alvar Loogi artiklit "Kriitika võim ja võimatus"⁵. Enda võrdlemine teiste autoritega on saatanast. Jõuan kriisini, mis mind pea iga teksti kirjutamise käigus ühel hetkel tabab. Miks ma seda kõike kirjutan? Kellele ma kirjutan? Kas mul on midagi uut lisada sellele, mida samal teemal juba varem on räägitud? Ehkki see kriis on ühelt poolt kole tüütu, tekitab tahtmise tekst ära panna ja tegeleda millegagi, mis nõuab vähem ajumahtu, olen talle ikkagi tänulik. Kriis sunnib mind öeldut veelgi kriitilisema pilguga üle vaatama ja fundamentaalseid muudatusi tegema.

Mida kirjutab?

2007. aastal kirjutas Alvar Loog: "Hoidmaks sõpru, kodurahu ja head karmat, on kriitikas seega lubamatult palju taktitunnet, vingerdamist ning diplomaatiat, ühesõnaga poolikuid tõdesid, mille semantiline – ning seega ka kommunikatiivne – potentsiaal jääb nullilähedaseks."⁶

Kuigi kahtlen, kas Loog kirjutaks veel üldse alla kõikidele bravuurikatele väidetele, mida artiklis toona esitas, vaidleksin temaga meeleldi. Ülaltoodud tsitaat käivitas mind kõigist väljaütlemistest ehk enim, kuivõrd olen ennast teatrikriitiku ametis mõtestanudki just diplomaadina, nägemata selles midagi probleemset.

Võimalik, et mina ja 2007. aasta Alvar Loog mõistame diplomaatiat erinevalt. Kui Loog kasutab diplomaatia mõistet tõenäoliselt kirjeldamaks kriitikat, mis puikleb konkreetsusest ja teravusest selgrootult kõrvale, siis mina omistan "diplomaatiale" pigem positiivse konnotatsiooni. Diplomaadist kriitik tajub end asetsevat teatritegijate ja -kogejate vahel (mitte näiteks kohal või kõrval) ning kohustub seega seisma mõlema poole huvide eest.⁷

Vahelepõikena: kui kriitik kirjutab, et ta seisab teatritegijate huvide eest, võib talle muidugi asjasse süvenemata süüks panna igasuguseid pahesid: reklaamilikkust, familiaarsust, hambutust, objektiivsuse(!) puudumist. Kui ta teatritegijate huvide eest ei seisaks, saaks teda aga süüdistada teistes pahedes, näiteks soovis kellelegi ära panna ja isiklikke suhted klaarida (selles nõustun küll Loogiga: "Ning kust pärineb üldse mõte, et keegi soovib "ära panna"? Peab ikka kõrge enesehinnang olema, arvamaks, et kriitik riskib oma nimega üksnes selleks, et teatriarvustuses mingeid isiklikke asju (millised need võiksid olla?) õiendada."⁸).

Niimoodi arutledes võib aga jääda mulje, nagu oleks kriitik kõigil hambus, hoolimata sellest, mida ta teeb või ei tee. Ometi ei ole ma seda tendentsi oma lühikese karjääri jooksul (veel) täheldanud. Äkki on ajad muutunud ja suhe kriitika kirjutajate-lugejate vahel päriselt paranenud?

Kriitiku peaülesanne ei saa loomulikult olla heade suhete hoidmine, ent kriitiku ja teatritegija vahel, kes oskavad tagasisidet vastavalt anda ja vastu võtta, peaksid need säilima küllaltki iseenesest. Tunnistan ausalt: mina ei oska tagasisidet vastu võtta. Ometi loodan, et selle andmises olen mõnevõrra parem.

Esialgu tundus muidugi mõistlik anda eelkõige kiitvat tagasisidet – võttes arvesse ülalmainitud alustava kriitiku ebakindlust ja soovi end anonüümseks teatrivaatajaks taandada, näis etteheidete tegemine riskantne. Eesti teatripublik ju naljalt rahulolematust ei väljenda ning kutsub näitlejad sageli kolmandale aplausiringile ka siis, kui tegelikult pingutas, et viimased kaks ja pool tundi ärkvel püsida. Kuidas saab sellise seltskonna keskel siis pahameelt väljendades anonüümseks jääda?

Ühel hetkel hakkas aga häbi. Olles ülikoolis kuulnud arutelusid teemal, kuidas siinne teatrikriitika rehabiliteerib tihti ka lati alt läbi jooksnud lavastusi, ning neile kaasa noogutanud, tabasin end silmakirjalikkuselt – ma teen ise ju sama?!

Võimalik, et siin jäi mulje, nagu ma oleksin kergesti mõjutatav.

Vabanemaks häbist oma silmakirjalikkuse pärast ning käsitlemaks lavastuste puudujääke, pidin niisiis ületama algaja ebakindluse ja soovi olla anonüümne. Ühe hooga neid ei ületa, aga aegamisi harjutades küll. Harjutan endiselt, põhiliseks kannustajaks vist jällegi häbi. On häbi mitte öelda välja oma tõelisi mõtteid-tundeid; on häbi jätta lugejale mulje, et lavastus oli parem, kui see päriselt oli; on häbi kiita teatritegijaid millegi eest, mille ambitsioon näib kurvastavalt madal.

Just ambitsiooni käsitlemine võikski olla kriitika alus. Pole erilist mõtet arvustada seda, mida autorid ei tahtnud teha, vaid ikka seda, mida nad tahtsid teha ja kas see ka õnnestus. Nõnda tulebki mängu arusaam kriitikust kui diplomaadist, kes püüab mõista nii teatritegijat kui ka -kogejat ning võrdleb ambitsiooni ja tulemust. Mulle tundub, et see võimaldab puudujääke käsitleda empaatiliselt, kuid siiski ausalt ja otsekoheselt. Poolikute tõdede ja puuduva semantilise tähendusega, mida Loog oma artiklis mainib, pole siin midagi pistmist.

Kas peaks oma vaheremargid ikkagi välja jätma, kui ma nendega ühtlast rütmi ei suuda hoida?

Kellele kirjutab?

Sattusin hiljuti lugema ka Andrus Karnau kokkuvõtet viimatisest Draama festivalist ja avastasin sealt järgmise lõigu: "Pärast etendust vestlusringis pilkas [Henrik] Kalmet kriitikuid, kes kirjutavad tellimustöid, kiidavad ka siis, kui lavastaja ja näitlejad on täieliku kräpi meisterdanud. Kalmet resümeeris, et ta ei loe kriitikat, sest see ei anna talle midagi. [Priit] Võigemast kuulas ja noogutas."⁹ Kuivõrd olen Kalmetit ja Võigemasti seni pidanud intelligentseteks inimesteks, siis loodan sisimas, et Karnau liialdas. Kuid oletame, et tegu on tõesti adekvaatse kokkuvõttega vestlusest, mida ma ise ei kuulnud.

Kalmeti esitatud mõttekäik ajab närvi. Tõepoolest, olen nõus, et teinekord kiidetakse alusetult ka "kräppi", kuid tellimustööd – kes tellib ja mida? Kas Kalmet pidas tõesti silmas, et teatrid tellivad kriitikutelt avalikku meediasse kiitvaid arvustusi? Üldiselt olen sarnast vandenõuteooriat täheldanud ainult internetikommentaariumides, kus mõni autor ei taha uskuda, et kriitik võiks piireületavat lavastust siiralt huvitavaks ja õnnestunud kunstiteoseks pidada, ning algab tiraad stiilis "moodne kunst on kõik üks purkisittumine". Aga et sarnast teooriat propageerib ka professionaalne teatritegija, tuleb üllatusena.

Pole muidugi välistatud, et kriitikamaastikul aktiivselt tegutsedes on mul midagi kahe silma vahele jäänud, kuid siiani pole kuuldusi taolistest tellimustöödest minuni jõudnud. Teatrid võivad ju kriitikut ise arvustama paluda (sest väljaspool suuri Tallinna teatreid on see tihti ainuke viis, kuidas kriitikut saali saada), aga see ei tähenda, et talt kiitust tellitaks. Kui kriitik ei suuda lavastusele adekvaatset tagasisidet anda, on see kriitiku enda tekitatud probleem (põhjuseks näiteks toosama ebakindlus või tahtmine anonüümseks jääda), mitte tellimustöö.

Teiseks on väide "ma ei loe kriitikat, sest see ei anna mulle midagi" professionaalse kunstniku kohta äärmiselt pealiskaudne, pannes ühte patta nii esietendusejärgsed lihtsakoelised ümberjutustused (mis tõepoolest ei pruugi huvitavad olla) kui ka teost põhjalikult ja kriitiliselt käsitlevad analüüsid. Säärases väljaütlemises peegeldub aegunud klišee, mis kujutab teatritegijaid ja -kriitikuid lepitamatute vastastena, sõdimas kujuteldaval frondil. Jällegi – kuivõrd mõni kriitik võib arvustuse formaati kasutada ka enese autoriteedi kehtestamiseks, leidub klišees killuke tõttki, aga mitte piisavalt, et kogu kriitikkonda kasutuks kuulutada.

Teadsin algusest peale, et tahan sellest mõttekäigust rääkida. Nüüd, kus see on lahti seletatud ja kirjutatud, tekib endal korraks küsimus, miks ma sellest räägingi…

Sellised väljaütlemised teevad igatahes nõutuks. Tõsi küll, avalikku arvustust ei saagi ainult teatritegijale kirjutada, sest sellisel juhul võiks kriitik juba otse tema poole pöörduda, ent tegijat ei saa ka teksti sihtrühmade hulgast välja jätta. Ja ma ei näe, et eesti teatrikriitika neid üldjuhul kõrvale jätaks. Sestap tõstatubki küsimus: mida peaks kriitik veel tegema, et kriitika "midagi annaks"? Jään ootama diskussiooni teatritegijate ja -kriitikute vahel.

Lõpetuseks

Kaaperdan kokkuvõtte Rait Avestiku artiklist, mis ilmus aastal 2006. Arvestades, kui hästi see lõik koos tsitaadiga 1982. aastast minu jutuga sobitub, kattub kogu eelnev kerge absurdilooriga – lõpuks pole mitte midagi uut siin päikese all.

"Lõpetuseks tuletan meelde, mida Lilian Vellerand 1982. aastal ajakirjas T M K on öelnud ja mis kehtib kahtlemata ka täna ja homme: "Üldiselt aga võiksid kunstnikud vahel mõelda ka sellele, et iga vähegi arukas kriitik pole endaga kunagi rahul, tunneb tihti piinlikkust selle pärast, mida ta on kirjutanud, ning võtab mitte vähem valuliselt kui kunstnik vastu ümberkaudsete suhtumise sellesse." Ärgem nimetagem enam teatrikriitikat halvaks (sest see ei ole seda), tehkem vahet arvustusel ja reklaamtekstil ning rääkigem omavahel!"¹⁰

*

*

1 Johannes Semper. "Mõtterännakud I" – Tallinn: Eesti Raamat, 1969, lk 97.

2 Ott Karulin. "Liftikriitika – paratamatus või mitte?" – Sirp, 27.09.2012.

3 Ott Karulin. "Teatrikriitika eetika" – Sirp, 08.06.2007.

4 Tiiu Laks. "Teatrikriitika – kas proosa või ajakirjanduslik žanr" – Teatrielu 2005, Tallinn: Eesti Teatriliit, 2006, lk 164–175.

5 Alvar Loog. "Kriitika võim ja võimatus" – Teater. Muusika. Kino, nr 4, 2007, lk 34–47.

6 "Kriitika võim ja võimatus", lk 38.

7 Või nagu kirjutas Ants Oras: "Kirjanduskriitika esimeseks ülesandeks on seletada, silmi avada, olla vahemeheks teose ja lugeja vahel." (Ants Oras. "Arvustajaist ja arvustusest" – Vikerkaar, nr 12, 1990, lk 32–45.)

8 "Kriitika võim ja võimatus", lk 39.

9 Andrus Karnau. "Kuue päevaga läbi ja ümber Eesti teatri" – Sirp, 23.09.2022.

10 Rait Avestik. "Koostöö ja konkurents teatrikunstis: Paar ketserlikku avaldust tänase teatrikriitika suunas" – Sirp, 26.05.2006.