Nele Tiidelepa sõnul on tema lavastuse aluseks see, kuidas aja jooksul kujuneb välja kindel viis asjadest rääkimiseks kasutatakse samu sõnu, lauseid ning intonatsiooni, kuni viimaks loo algne tähendus meelest ära läheb.

"Lavastuses kasutame ühe võttena läbivalt kordusi. Me kordame ühte ja sama teksti, ühtesid ja samu stseene erinevates kohtades lavastuse kestel. Ja läbi korduse esitame mõtet, kuidas üks ja sama asi erinevas ajahetkes omandab uued tähendused või assotsiatsioonid," sõnas Tiidelepp.

Teatrikriitik Karin Alliku sõnul tekitas lavastus temas teatud äratundmisrõõmu. "Esimene mõte, mis mul tekkis, kui saali sisse astusin, oli tunne, nagu oleksin kellegi teise klassiõhtule sattunud. See on teatav pseudo-nostalgiline tunne, mis seostub klassiõhtu kogemusega," selgitas Allik. "Kogemus, mis on kusagil kunagi varem olnud ja sa igatsed selle järele."

Konkreetset sõnumit Allik lavastusest välja ei too. "Kui teile meeldib kõigest aru saada, siis see teile tõenäoliselt ei meeldi, aga see ei ole üldse halvaga öeldud. See ongi etenduskunsti võlu sageli, mulle tundub. Et sa saad sealt mingi tunde, mingi kogemuse, mitte sõnumi. Ja mis sa selle tundega pärast teed, on sinu enda asi, aga see on väärt kogemist," arvas teatrikriitik.