Arvustus. Baltoscandal 2022. Ehmatav, õõvastav, rõõmustav, ennastunustav

Ma vist põen FOMO. Ma kardan kogemustest ilma jääda ja see lööb tihti välja festivalidel. Baltoscandali teisel päeval Rakverre saabudes kees see kartus minu sees juba täie hooga.
Sotsiaalmeedia kihas eelmisel päeval esietendunud uuslavastusest "Sihtkoht teadmata 12 HMR" – kes otsis pileteid lavastuse teisele etendusele, kes jagas fotojäädvustusi, kes lihtsalt muljeid. "Kuidas võib olla, et ainus lavastus, mida ma oma Baltoscandali ajakavva ei suutnud mahutada, kujuneb festivali olulisimaks sündmuseks," jõudsin ma juba enne ühegi etenduse külastamist juurelda. Ilmselgelt ma eksisin. Baltoscandal pole ju ometi konkurss, iga sealne sündmus võib olla kõige olulisem sündmus. Nii kogunes ka minul neid kõige olulisemaid sündmusi lausa mitu.
Kõige vastandlikumaid reaktsioone käivitas publikus (sealhulgas minus) arvatavasti Kim Noble'i "Lullaby for Scavengers". Ühelt poolt tõmbus nägu seal saalis istudes korduvalt krimpsu ja tekkis tahtmine pilk ära pöörata, teisalt astusid inimesed etenduse järel õue ning kinnitasid, et sellega on nüüd kõik nähtud, midagi paremat enam ei tule. Jah, Kim Noble teeb laval tõesti midagi, mida pole küllap näinud ka kõik karastunumad festivalihundid. Noble kaasab etendusse vaglad, kukutab ühe kogemata(?) publikusse, pistab teise endale laval nabasse, sokutab kolmanda restoranis taldrikule ja filmib selle üles. Noble'i lavastus toetubki seejuures suuresti videotele, kus elu ja teatri vahelt kaob kummastaval kombel piir – publik näeb etenduskunstnikku oma ema suudlemas, surevat isa filmimas ja töökohal sigatsemas.
Autentsusega mängimine, etendaja ja tegelase vahelise piiri hajutamine on mulle alati intrigeeriv tundunud, ent siin tekkis tohutu tahtmine see piir paika ikkagi tõmmata. "Mis te arvate, kas ta on päriselus ka selline?" pärisin ma kõigilt, kellega pärast etenduse teemal muljeid vahetasin. Oli nii neid, kes spekuleerisid, et ehk on päriselus tegu väga kuiva ja tagasihoidliku inimesega, kui ka neid, kes pakkusid, et äkki leidub Noble'is autistlikke kalduvusi, mis ei lase tal tavapäraseid sotsiaalseid piire tajuda. Ma ei ole kindel, mida uskuda.
Draama festivali kuraatorina kirjutas Tõnu Õnnepalu 2014. aastal: "Ja tõsi on ka see, et me tegelikult ju lähemegi teatrisse alasti inimest otsima. Meie salasoov ongi teda näha sellisena, nagu ta on. Ilma kateteta, ilma rollita, ilma kostüümita, otse. Nii, nagu me elus kunagi kedagi ei näe. Salajas me ootame kunstilt seda, mida me elus iial ei julge." Ma olen seda Õnnepalu mõtet endaga juba mõnda aega kaasas kandnud, mõistes, et ka mina lähen teatrisse otsima ilma maskideta inimest, kes oleks vahetum ja siiram, kui mina kunagi olla suudan. Pole välistatud, et nüüd ma teda kohtasingi: ehk ongi Kim Noble see maskideta, filtriteta, piirideta inimene, kes ei varja ka oma olemuse salasoppe, vaid riputab need rõõmuga vaatamiseks välja? Ometi tahab osa minust talle maski pähe suruda ja öelda, et see ei ole võimalik, see ei saa olla tema ise, see peab olema tegelane. Ehmusin vist ära.
Mõneti võib Kim Noble'i etenduselt saadud kogemust võrrelda tundega, mille tekitas Gisèle Vienne'i film "Jerk". Baltoscandali programmis linastunud film ehmatas nimelt samamoodi oma autentsusega, tuues esile mõned inimloomuse salasopid, mida eelistaksin mitte tunda. "Jerk" on muidugi hulga räigem kui "Lullaby for Scavengers", toetudes tõestisündinud loole 1970ndatel Texases tegutsenud sarimõrvarist ja tema kaaslastest. Nimelt lõi Vienne sündmustest kõigepealt nukulavastuse, mis põhines Dennis Cooperi samateemalisel lühiromaanil. Olles 12 aastat lavastusega tuuritanud, filmis Vienne teose üles ja laseb lool kõlada nüüd muu hulgas ekraanide vahendusel (teosest on valminud ka audioraamat ja kuuldemäng).
Vienne'i lavastus oli minimalistlik, sisaldades vaid üht näitlejat ja käputäit nukke – sama joont hoiab ka film, mis kulgeb ühe ainsa tunnipikkuse kaadrina. Vienne'i valikut lavastada transgressiivne teos just nukkudega võib käsitleda mitmeti. Ühest küljest muudab see lavastuse teatraalsemaks, mängulisemaks, viib teda kaugemale päriselust. Samas ärkavad nukud andeka näitleja – mida ainus osatäitja Jonathan Capdevielle kahtlemata on – käes ellu ning kutsuvad esile täiesti reaalseid emotsioone, sest nendega saab minna vägivaldsetes stseenides kaugemale kui luust ja lihast inimnäitlejaga. Nõnda muutub nukkude peksmine, piinamine, vägistamine ja tapmine omal moel täiesti elutruuks.
Tajusin end kinosaali toolis täiesti tarduvat, kogedes ühekorraga tohutut õõva ja uudishimu ekraanil toimuva ees – tahtsin teada, kuhu viib lugu tegelased, kuhu viib lugu mind. Kui tegelased lõpetasid kas surnuna või vangikongis, siis mina jõudsin tunnise seansiga intensiivsesse, ebameeldivasse seisundisse. Tundsin, kuidas filmi tumedus oli mu kehasse imbunud, täites mind õuduse ja hirmuga, mida ühe külmavärinaga välja ei raputa. Tahtsin suhkruvatti süüa.
Küll aga ütles Baltoscandali kunstiline juht Priit Raud festivali tutvustuseks: "Ta on väikeses linnas toimuv suvefestival ehk siia sobivad rõõmsameelsemad, elujaatavamad ja võib-olla ka väikese krutskiga etendused, mis panevad mõnikord mõtlema ka tõsisema teema peale." Kõik ei olnudki tegelikult nii õudne ja ehmatav kui eelkirjeldatu. Minu lemmiknäide rõõmsameelsusest ja elujaatavusest oli Alessandro Sciarroni "Save the Last Dance for Me".

Ennekõike võlus Sciarroni lavastuse puhul selle lihtsus, puhtus ja siirus. Kaks tantsijat, dekoratsioonideta Rakvere Gümnaasiumi aula ja 30 minutit täiuseni viimistletud polka chinata't – näib, et muud pole õnneks vaja. Tantsijate keskendunud näod ja higiga kattuvad, keerlevad kehad köitsid mu tähelepanu täielikult, võimaldades mingit omalaadset puhta ilu kogemust. Tõtt-öelda on sellest keerukas kirjutadagi, sest tantsijate tehniliselt täpsest koreograafiast muutus tükk maad olulisemaks ebamäärane ilutunnetus minus eneses. Pealegi, sõnad "ilus" ja "siiras" kõlavad äraleierdatult, ent just ilus ja siiras – nende sõnade parimas tähenduses – "Save the Last Dance for Me" oligi.
Teisalt võib rõõmu tuua ka midagi hoopis süngemat: põrgu eri tasanditest inspireeritud "Inferno", autoriteks Louis-Philippe Demers ja Bill Vorn. Põhimõtteliselt kujutab "Inferno" endast lühikest tantsuõhtut, kus 24 publikuliiget pääsevad lavale prožektorite alla tantsima, ülejäänud saavad põlve nõksutada aga selle tantsuplatsi kõrval. Väikese lisadetailina antakse neile 24 inimesele aga selga 20-kilone eksoskelett, mis kontrollib nende käte ja ülakeha liikumist, nii et lisaks õlgadele toetuvale raskusele saavad nad tunda, kuidas on olla küborg.
Esiotsa vaimustas see kogemus mind juba oma harukordsusega – kui sageli ikka tekib võimalus saada selga n-ö robot-ülikond ja lasta sel ennast juhtida? Liiatigi pakkus "Inferno" ka muud kui esmast elevust. Viibides tantsuplatsil koos veel 11 küborgiga (sest tantsimine toimus kahes vahetuses) ning lubades eksoskeletil, muusikal ja valgusel enda keha üle võtta, avanes uks ulmelisse fantaasiamaailma, mida enamasti saab jälgida vaid kõrvalt. Ennastunustavalt tantsides võis korraks täiesti ununeda ruum ja aeg etenduse ümber, alles jääda ainult see kummaline inimeste-robotite sümbioosile tuginev maailm. Kahjuks kahtlen, et sarnast elamust said need, kel tantsuplatsile asja polnud ning etendust kõrvalt vaatama pidid.

Niisiis. Eelmainitud FOMO või kui soovite, eesti keeles KIJE (kartus ilmajäämise ees) juures liigub fookus tavaliselt pigem kvantiteedile kui kvaliteedile. Ma pingutan, et festivalidel igale poole jõuda, samas ei naudi kaugeltki kõiki kogemusi, mida saan. Veel enam, veidi aega hiljem on need kogemused mu mälus üheks ebamääraseks massiks kokku sulanud ning neist rääkimine käib mittemidagiütlevate epiteetide abil, nagu "huvitav", "okei" või "mitte päris see". Küll aga tundub Baltoscandal mulle siin erandlik: pea kõik etendused, mida FOMO mind vaatama meelitas, tekitasid piisavalt tugevaid reaktsioone, et mitte muutuda ühtseks festivalimassiks. Jah, tõin siin välja küll vaid neli erilisemat, ent usutavasti võiksin ka paari kuu pärast omapäraseid epiteete leida teistelegi. Järgmise korrani!
Toimetaja: Karmen Rebane