Franck Vigroux: Baltoscandali kava paistab hulljulge ja ainulaadne

6.–9. juulini toimub Rakveres rahvusvaheline etenduskunstide festival Baltoscandal, kus nelja päeva jooksul etendub 13 lavastust, lisaks saab osa kunstiprojektidest ja filmiprogrammist. Festivalil kahe lavastusega "Flesh" ja "The Island" osalev prantsuse helilooja-lavastaja Franck Vigroux jagas Skandalisti tiimiga oma mõtteid Baltoscandali eel.
Franck, oled nii muusik kui lavastaja, kuid rahvusvahelisele meediale tuntud eelkõige heliloojana. Milliseid muusikast erinevaid võimalusi annab sinu jaoks teater?
Teater annab väga palju võimalusi. Näiteks saab teatris siduda muusikat teiste distsipliinide ja meediumitega, luua narratiivi, pakkuda audiovisuaalseid ja sünesteetilisi kogemusi. Ka dramaturgiale lähenetakse teatris hoopis teistmoodi.
Mõned aastad tagasi tegin eksperimentaalseid filme ja katsetasin seal kaamera ja heli võimalustega. Kui hiljem ka kaasaegsele teatrile ja erisugustele projektidele muusikat tegin, hakkasin tasahaaval mõistma, kuidas luua omaenda "elektrooniline ooper" või Gesamtkunstwerk. See on väga põnev ülesanne, sest asetab kunstniku ebatavalisse positsiooni – olla korraga nii lavastaja kui ka helilooja.
Nii "Fleshi" kui ka "The Islandi" teed koos Kurt d'Haeseleeriga. Enne "Fleshi" tegite koos veel vähemalt kaks projekti. Milline ühine väärtus teid kokku toob?
Ma ei tea, mis on meie ühised väärtused. Võib-olla soov luua müstilisi, mõistatuslikke live-kogemusi. Oleme Kurtiga koostööd teinud üle kümne aasta, meil on sama maitse ja koostöö on väga intuitiivne. Pean ütlema, et tal on väga hea kuulmine ning terav teatri- ja tantsukunstialane taju. Ja kuna ta on ka minu muusikast ja etenduskunstist väga huvitatud, annab seegi tohutult palju juurde ja on mu jaoks ülimalt väärtuslik.
Sinu eelnevates lavastustes on figureerinud ka sõnakunst. Milliseid sisulisi võimalusi loob teatris sõnatus?
Mind paelub muusika- ja sõnakunstivaheline suhe. Korraldan sageli loenguid ja etendusi, kus tekste loevad autorid või näitlejad, mitmed mu sõbrad on näitekirjanikud. Kuigi kirjandus toidab mu loomingut, siis oma lavastustes ma sõnast ja tekstist pigem hoidun. Eelistan seda, kui tähendus tekib muusika, kehade ja piltide koosmõjus, mis on dramaturgiliselt juba iseenesest mõjus ja pakub teose sisus ja kompositsioonis rohkelt võimalusi.
Minu uues lavastuses "Chutes" on üks kontratenor, kes laulab väljamõeldud keeles. Publikul on võimalus ise enda narratiiv luua, mis muudab ka lavastuse salapärasemaks, kui see arusaadavate sõnadega oleks. Seda ma otsingi.
On sul kindlaid teemasid, mis esinevad rohkem kui ühes projektis ja millest sa ei paista lahti saavat?
Ma tõukun ikka iseendast ja oma kogemustest. Mind huvitab sümboolne vägivald, nagu sunniviisiline usku pööramine ja igasugune indoktrinatsioon.
Oled esinenud ainulaadsetes kohtades nagu näiteks mahakäetud kaevandustes, laohoonetes ja tehastes. Kas sa arvad, et Eestis Baltoscandalil esinemisel võib olla ka midagi erilist?
Kui ausalt öelda, siis mul pole aimugi. Aga ma väga ootan Baltoscandalile tulemist. Festivali kava paistab hulljulge ja ainulaadne!
Toimetaja: Karmen Rebane