Eestis saab täna õppida etenduskunsti lavakunstikoolis, EMTA-s võtab Jüri Naela juhitud kaasaegsete etenduskunstide rahvusvaheline magistriõpe (CPPM) vastu kolmanda lennu ja etenduskunstide õppekava õpetatakse ka Viljandi Kultuuriakadeemias. Raua sõnul on kohalik etenduskunstide haridus läinud tänu maailma avatusele kogu aeg paremaks.

"Me ei saa enam teeselda, et esindame omas mahlas ainult ühte koolkonda. Inimesed, kes seda õppima lähevad, on maailmale avatud kasvõi ainult interneti teel, näevad, mida veel teha. Kasvõi lavakasse on tulnud uued suunad, nooremad õppejõud on ka juba midagi näinud," rääkis Raud Klassikaraadio kultuurisaates "Delta".

See toob Raua sõnul välja järgmise väljakutse, kus tuleb esiteks võimaldada traditsioonilisema teatri huvilistele minna oma rada ja eksperimentaalsema teatri austajatel teist rada.

"Samal ajal on palju asju, mis tegelikult ühendavad. See ongi meie probleem olnud, ja mitte ainult Eestis, vaid terves nn Ida-Euroopas, et meil ei toimu seda sulandumist. Ühed õpivad kuskil midagi väga kaasaegset ja ekstreemset, samal ajal kui teised õpivad Tšehhovit ja omavahel nad kunagi kokku ei saagi," rääkis Raud ja lisas, et nüüd, kui koolid on natukene rohkem koostööd tegema hakanud, on selle vilju juba ka näha.

"Ma olen neid diplomilavastusi näinud ja ka Baltoscandali festivali avab tänavu lavakate diplomitööga, Johhan Rosenbergi viimase tööga, mis toimub Rakvere turul. Tõsi, see on nüüd üks näide nendest mitte-tšehhovitest ja mitte-narratiivsest. Viljandi taustaga Rakvere noored teevad lavastust "Kibe!", kuhu on ka mõlemad pooled kaasatud," sõnas Raud.

CPPM-ist võrsunud lavastusi seekord ei ole, aga Rauda rõõmustab, et õppekava toob kohalikku sfääri täiesti teistsuguse mõtteviisiga inimesi. "Kui inimene on õppinud Londonis kirjandust ja tuleb Eesti teatrimaailma, siis ta paratamatult hakkab teistmoodi liikuma. See kõik ju rikastab ja avab uusi võimalusi. Täna võivad ju kõik noored koolilõpetajad teha oma näitemänge ka vähemalt kahes keeles. Vanasti oli selline variant olematu," tõdes ta.

Sealjuures on kasvanud ka ambitsioonid. "Nende ambitsioon ei ole saada Eesti parima naisnäitleja tiitlit. See on nende jaoks liiga väike. Nende töövõimalused ei piirne samuti ainult Endla või Rakverega, vaid nende hulka kuuluvad ka London, Strasbourg, Pariis, New York, Sydney. See kõik on nüüd võimalik, tekitab teistsuguse mõttemaailma ja tekitab ka teistsuguse nõudmise sellele kõrgharidusele," rääkis Raud.

"Nii et ma arvan, et sellega läheb hästi. Natukene on veel vaja. On vaja jõuda nii kaugele, et meil oleks endal vajalikke õppejõude. Seda meil ei ole, praegu peame kõik sisse tooma. Aga tasakesi neid tuleb ajaga. Samas ei tohi unustada neid näitlejaid, kes lähevad riigiteatrisse Tammsaaret tegema. Need peavad ka jääma, see ju ei kao ära ja miks ta peakski? Nii nagu on klassikalises muusikas, mis on mõnikord natukene muuseumi hõnguga, aga sellel on ka teine pool. Katsetada võib mõlemal pool, aga neid on vähe, kes mõlemaga hakkama saavad. See on üle maailma niimoodi, nõudmised on teised ja mängulaad on juba teine," selgitas Raud.

Raud leidis, et teatrite uus rahastamissüsteem ei ole läbi kukkunud, aga tõdes, et paljudel on kuklas mõte, et neid tegijaid, kes raha saavad, võiks vähem olla. "Võiks üldse teha vähem etendusi, vähem lavastada, mängida rohkem. Meil on liiga palju lavastusi, liiga palju uuslavastusi, see on mõttetu. Üle 200 lavastuse, mis meil praegu on, see on täiesti mõttetu. See näitabki, et midagi on kuskil valesti," nentis Raud.

"Ma saan, vabandust väljenduse eest, küsida väikese raha ja teha oma vannitoas etenduse viiele inimesele. Mängin seda viis korda ja ma olen oma 3000 eurot kätte saanud. Aga mis selle kasu on? Kellele sellest kasu on? Ja siis küsin uuesti raha. Aga see on selles mõttes lahendamatu, et siis peab keegi tegema kunstilisi otsuseid, aga kulkas, vähemalt näitekunsti puhul, ei tohi teha kunstilisi otsuseid, sest et kes sa oled ütlemaks, mis toimub minu teatris," rääkis Raud.

Raud tõi välja, et teatrifestivalid seisavad silmitsi teist laadi rahastusprobleemidega. Baltoscandal kui üks piirkonna suurimaid festivale on umbes kolm korda väiksema eelarvega kui festivalid ümberkaudsetes riikides.

"Meil ei tegele sellega keegi. Eestis on kõik suured teatrifestivalid, peale Draama, mis ei ole rahvusvaheline, seotud mõne teatriga. Neil ei ole vahet, kas festival toimub või ei, nende teater on endiselt olemas. Baltoscandal Rakvere Teater, Treff Nukuteater, Saal Biennaal Kanuti Gildi Saal, Vabaduse festival Narva Vaba Lava. Ehk kõik nad on seotud mingi kohaga ja seetõttu ei ole seal kedagi, kes neid arendada üritaks. Samal ajal püütakse arendada just nimelt teatrite rahastust," kurtis Raud.

Mujal maailmas on festivalid omaette institutsioonid. "Seetõttu jõuavad ja jaksavad nemad sellega ka tegeleda. Kui sa oled teatrijuht ja samal ajal festivalijuht, siis see võib varsti lõppeda sellega, et need festivalid ei toimu. Need festivalid on suured ja nad ei oleks nõus sellega, et näidata kahe päeva jooksul nelja etendust ja öelda, et see on festival. Seda nad ei teeks. Aga et teha niisugust tõsist asja, kuhu tullakse ka naaberriikidest, selle jaoks peab olema natukene suurem rahakott," tõdes Raud.