See, et Eestis on teatriseadus, tuleb paljudele väljaspool kultuurivaldkonda ilmselt üllatusena. Riigikogu võttis Etendusasutuste seaduse vastu 15. jaanuaril 1997. aastal, kui Jaak Allik oli kultuuriminister ning siinkirjutaja esimese kursuse tudeng. Eesti teatripilt on sellest ajast muutunud väga palju  – esile on kerkinud palju riigi toel ja toeta tegutsevaid erategijaid (Von Krahlist Vaba Lavani, Kanuti Gildi SAAList Kellerteatrini, Elektronist Vana Baskini Teatrini jne.). Selgroo teatrimaastikul moodustavad aga endiselt riigi asutatud sihtasutused (Draamateater, Ugala, Endla, Vanemuine, Rakvere Teater, Noorsooteater, Kuressaare Teater, Vene Teater, Sakala teatrimaja). Omavahelises võrdluses väga erinevad, kuid teatripildis olulist rolli täidavad omavalitsuste teatrid – Tallinna Linnateater ja Paide Teater. Etendusasutuste üldisest rahastussüsteemist eraldi seisab iseenda seaduse alusel tegutsev Rahvusooper Estonia. Etendusasutuse seadus reguleerib teatrite rahastamist Eestis ning mõjutab etenduskunstide valdkonna toimimist seeläbi väga palju. Seadust on muudetud  neljal korral ning suurem muutus leidis aset nüüd, 2022 aasta lõpus.  

Võiks küsida, miks see peaks üldse laiemale lugejaskonnale korda minema? Etendusasutuse seaduse alusel jaotatakse käesoleval aastal 37,5 miljonit eurot toetusi ning rahastusmudelist sõltub päris palju see, millist teatripilti näeme tulevikus. Lisaks teatrirahvale võiks see vähemalt igale teatrihuvilisele huvi pakkuda küll. 2019. aastal käidi teatris 1,27 miljonit korda. Huvilised panustasid valdkonda piletiostude kaudu 14,3 miljonit eurot. 2020 ja 2021 koroona-aastad viisid need näitajad kõvasti alla, kuid 2022 annab alust õige ettevaatlikuks optimismiks. 

Enne kultuuriministeeriumisse kunstide asekantslerina tööle asumist sõnastasin enda jaoks olulise dilemma kultuuripoliitikas – mis on olulisem, kas areng ja muutused või stabiilsus ja tasakaal? Olen veendunud, et vaja on mõlemat – muutumatus pidurdab arengut ja ilma stabiilsuseta ootab ees kaos. Kaos võib anda ajutiselt huvitavaid tulemusi, kuid on pikemas perspektiivis hävitav. Panustades vaid stabiilsusele võime aga saada stagnatsiooni. Tasakaalu otsimine nende kahe vahel oli võtmeküsimus ka etendusasutuse seaduse muutmisel ning rahastusotsuseid reguleeriva määruse koostamisel. Kas protsessi panustanud teatrivaldkonna esindusorganisatsioonid ning ministeeriumi meeskond startisid teele, mis viib uue, veel parema kvaliteedini Eesti teatrimaastikul, selgitavad eelolevad aastad. Praeguseks on selge, et muudatused tulevad. Osadele teatritele on need ilmselt valusad, teistele loodetavasti võimalusi avavad. Aga vaatame süsteemi korra lähemalt.  

Kes ja kuidas otsustab, kui palju toetust minu (lemmik)teater saab? 

Lihtne vastus oleks, et riikliku toetuse osas otsustab riik. See vastus ütleb ühtaegu väga vähe selle kohta, kes siis ikkagi otsustab ja teisalt küllalt palju selle kohta, kuidas otsus tehtud peab olema.  Eesti on tänaseks üsna küps demokraatia oma reeglite ja arusaamadega sellest, millised peavad riigi tehtud otsused olema. Oleme ilmselt kõik nõus, et need peavad olema põhjendatud, arusaadavad, igas mõttes läbipaistvad, lähtuma kõigile asjaomastele arusaadavast selgest, hästi kirjeldatud loogikast ning võrdse kohtlemise põhimõtetest. Need ei tohi olla suvalised ja mõjutatud lobist, isiklikest suhetest või muust säärasest.  
 
Kuid kes siis ikkagi otsustab konkreetset teatrite toetussummade üle? Kui kõne all on munitsipaal- või erateater, siis sisulise otsuse teeb ekspertkomisjon. Seekord töötas komisjon koosseisus: Laur Kaunissaare (teatrinõunik ja komisjoni esimees), Hedi-Liis Toome (Eesti Etendusasutuste Liidu nimetatud liige), Harri Ausmaa (Eesti Etendusasutuste Liidu nimetatud liige), Madis Kolk (Kultuuriministeeriumi nimetatud liige), Heili Einasto (Eesti Tantsunõukogu nimetatud liige), Kadi Herkül (Eesti Teatriliidu nimetatud liige) ja Karin Allik (Eesti Teatri Agentuuri nimetatud liige). Ehk teatreid hindavad teatrivaldkonna eksperdid. Kes teine saakski seda tööd teha?

Loomulikult saavad nad tegutseda vaid rahastamist reguleeriva seaduse, määruse ning metoodika raamides. Nad ei jaga niivõrd raha, kuivõrd hindavad teatreid, lähtuvalt eelnevalt kokku lepitud kriteeriumidest, saadud hinnangu tulemusena jaotub aga taotlusvoorus olev raha sellele konkureerivate teatrite vahel. Komisjon jaotas era- ja kohalike omavalituste teatrite vahel kokku 3,7 miljonit eurot. 

Kui kõne all on aga riigi asutatud sihtasutused, tegi otsuse komisjon koosseisus: siinkirjutaja, kes on ka komisjoni esimees, Tarvi Sits (Kultuuriministeeriumi kantsler), Merju Künnapuu ( Kultuuriministeeriumi finantsosakonna juhataja), Laur Kaunissaare (Kultuuriministeeriumi kunstide osakonna teatrinõunik) ja MTÜ Korruptsioonivaba Eesti tegevjuht Steven-Hristo Evestus ( Kultuuriministeeriumi nimetatud teatriekspert). Siin saavad määravaks sihtasutuste põhikirjalised eesmärgid, aga ka Kultuuriministeeriumi ja TALO vahel allkirjastatud palgalepe. Riik, mõnel juhul koos kohaliku omavalitsusega, on ju need põhikirjad kirjutanud  ja asutused loonud ning nii tuleb hoolitseda selle eest, et sihtasutused suudaksid oma eesmärke täita nagu peab täitma ka palgakokkulepet. Taotlusvoorus jaotati riigi asutatud sihtasutustena tegutsevatele teatritele 22,8 miljonit eurot. Tasub tähele panna, et  sellest sellest voorust saavad toetust ka etendusasutuse seaduses kontserdiasutusteks defineeritud riigi asutatud muusikaorganisatsioonid SA Eesti Kontsert, SA Filharmoonia Kammerkoor ja SA Eesti Riiklik Sümfooniaorkester. Rahvusooper Estonia, kes tegevustoetuse taotlusvoorude alla ei käi, toetus on ca 11 miljonit eurot. 

Mis juhtus 2022. aastal? 

2022. aastal kulmineerus terve rida protsesse, mille ühiseks nimetajaks on teatrivaldkonna areng ja teatriseaduse paigalseis. Kultuur muutub elule reageerides seadusest hoolimata üsna kiirelt ja nii oli veelahe teatrite rahastamise tegelikkuse ning seda korraldava õigusakti vahel veninud aastatega päris suureks. Sellest andsid muuhulgas tunnistust mitmed teatrite poolt riiklike rahastamisotsuste suhtes algatatud kohtuasjad, mille tulemusena selgus, et riik oli teinud väärotsuseid. Õigusega küsisid mõnedki toetuste saajad, kuidas saab olla nii, et minu hinne taotlusvoorus on kõrge, kuid eraldatava toetuse osakaal taotletavast summast on üsna väike? Seadus ei olnud tegelikkusega sammu pidanud, seda tuli uuendada. 
 
Teine oluline aspekt oli teatrivaldkonna enda valmisolek muuta seadust ning arutada isekeskis ja koos ministeeriumiga läbi rahastamise põhimõtted tulevikuks. Üks oluline soov valdkonna esindajate poolt oli arvestada rahastamisel etendustegevusega seotud töö mahtu, teine diskussiooniobjekt oli, kas võiksime rahastada riigi sihtasutusi täpselt samadel alustel nagu era- ja munitsipaalteatreid ning kolmas muidugi kriteeriumid, mille alusel teatreid hinnata ja rahastamisotsuseid teha. 
 
Arutelu seaduse teksti üle valdkonnaga oli intensiivne, kuid leppisime selles 2022 aasta kevadel kokku ja riigikogu võttis seadusemuudatused vastu sama aasta 19. juulil. Leppisime kokku ka selles, et rahastamist täpsemalt reguleeriva määruse teeme valdkonna esindusorganisatsioonidega koos.  

Kuidas sündisid uued rahastamisreeglid? 
 
Augustis ehk kohe, kui see teatrivaldkonna esindajatel võimalik oli, alustas töögrupp, kelle ülesanne oli läbi rääkida sisulised küsimused ja paika panna detailsemad kriteeriumid, millest lähtuda rahastuse määramisel ja teatrite hindamisel. Töögrupis osalesid esindusorganisatsioonide poolt Kristiina Alliksaar, Velvo Väli, Peeter Jalakas, Priit Raud, Rein Oja, Raivo Põldmaa, Triinu Aron ning Tiina Ollesk. Ministeeriumi esindajad olid teatrinõunik Laur Kaunissaare, õigusnõunik Kadri Kilvet ning mina. Vestlused olid sisukad, päevad pikad. Mida teatrite juures hinnata? Kuidas teha õiglane rahastamisotsus? Mis on need on kriteeriumid, millest komisjon teatrite hindamisel lähtuma peaks? Kuidas ja kas on seotud teatri loomingulise töö maht ja teatri toetus? Kuidas tagada, et süsteem toimib edukalt ka siis, kui rahastus muutub suuremaks, väiksemaks või püsib paigal? Palju väga olulisi küsimusi, aga üldistades võib öelda, et arutati selle üle, kuidas peaks teatripilt Eestis arenema ning mil viisil toetuste jagamise kaudu seda mõjutada.  

Kriteeriumide osas lepiti kokku, et need on etendustegevuse kunstiline tase (30 protsenti hindest), uute algupärandite osakaal repertuaaris (20 protsenti) ning selle eristumine üldisest teatripildist (20 protsenti).Lisanduvad sellised aspektid nagu piirkondlik kättesaadavus (10 protsenti) ning lisa- ja välistegevused (10 protsenti). Ehk esmajoones rahastatakse komisjoni hinnangul loominguliselt väga heal tasemel, üldpildist eristuvat, valdkonda arengusse läbi algupärandite panustavat teatrit. See on selge ning koos valdkonna esindusorganisatsioonidega tehtud kultuuripoliitiline valik mis hakkab väga oluliselt mõjutama seda, kui palju toetust üks või teine teater tulevikus raha saab. 

Lepiti ka kokku selles, kuidas tekib teatrite pingerida ning selles, et pingereas kõrgemal kohal olevad teatrid saavad suurema osa taotletud rahast. Samuti lepiti kokku, et kui raha on kokku vähem kui toetusi, mida soovitakse (ja see on peaaegu alati nii), siis vähendatakse kõigi summasid ühtse protsendi võrra.  

Süsteem sai oluliselt selgem ja õiglasem kui senine. Kui komisjon hindab teatrit kõrgelt, on ka eraldatud toetuse osakaal taotletavast summast kõrgem ning vastupidi. Kriteeriumid ning metoodika on kirjas ja esindusorganisatsioonidega läbi räägitud. Süsteem on läbipaistev ja usun, et selles raamistikus sündivad otsused põhjendatud ning ajas järjepidavad. 
 
Eelöeldu võib kõrvaltvaatajale tunduda elementaarne, kuid see toob kaasa arvestatava muudatuse era- ja munitsipaalteatrite rahastuses, seda eriti uue süsteemi käivitamisel. Seejuures kogevad osad tegijad muutust paratamatult ebaõiglasena ja komisjoni hinnanguid liiga karmidena, kuid see põhineb arusaadavatel alustel ja on isegi vältimatu.  

Edasi mahupõhisele rahastamisele? 
 
Valdkonna üks olulisi täiendusi seadusesse oli rahastada teatreid lähtuvalt loomingulise tööga seotud töömahust. Lühidalt tähendab see seda, et teatri rahastuse aluseks võetud summa arvutatakse välja lähtuvalt sellest, kui palju etendusi, publikut ja uuslavastusi teater järgmiseks aastaks plaanib ning mitut täistöötajale taandatud esitajat teater rahastamisotsusele eelnenud aastal on oma töös rakendanud. Rakendatud esitajate hulga osas on rahastuses võimalik taotleda kuni 20 protsendi jagu kasvu. Täpsemalt tuletatakse eeltoodud parameetritest lähtuvalt vajalike näitlejate ja tugipersonali hulk ja sealt siis vajalik rahahulk. Nii oleks meil rahastamisel n-ö objektiivne, statistikast lähtuv alus. 

Probleem, millega üsna kiiresti töögrupis põrkusime, oli asjaolu, et meie etendusasutused on väga erinevad. Mõni teeb suurema hulga publikut, uuslavastusi ja etendusi kolme näitlejaga kui mõni teine kümnega, see sõltub ennekõike valitud repertuaarist ja žanrist, mitte sellest, kui hästi või halvasti teater töötab.

Kuidas siis öelda, milline maht on õige ja õiglane? Arvutasime töögrupiga ühiselt välja suure hulga teatrite arvestuslikud töömahud ja jõudsime järeldusele, et saame metoodikast tuletada küll toetuste piirmäärad, kuid need ei peaks kehtima absoluudina. Leppisime ka kokku, et arendame ja arutame metoodikat koos edasi. Valdkonna soov seada teatrite tegevus võrreldavale alusele on konkurentsi olukorras väga arusaadav ja  tervitatav. See muudab ka komisjoni jaoks teatrid võrreldavamaks ning aitab paremini aru saada nende toimise eripärast.  

Väljundist sõltuv rahastamine pakub lisaks võimalust siduda riigi sihtasutuste rahastamine senisest enam lahti teatri palgalehest ja seejuures tasustada tööd ikkagi lähtuvalt kultuuritöötaja palgamäärast. See võiks anda teatritele suurema loomingulise vabaduse. Üks olulisi ja hetkel vastamata küsimusi selle juures on, kuidas võtta rahastamisotsuste tegemisel arvesse teatrite (nii riigi kui ka era) endi teenitavat piletitulu? Seda, kas mahust lähtuv arvutus toetussummade määramisel hakkab tulevikus mängima suuremat rolli, näitavad eesoleva aasta arutelud. 

"Erateater", "riigiteater" ja "munitsipaalteater" 

Eesti teatrisüsteemis on läbi seaduse prisma vaadates hetkel kolme liiki professionaalseid teatreid. Eraalgatusena sündinud, riigi või riigi ja KOVi asutatud ning KOVi ainuasutatud ehk munitsipaalteatrid. Olgu siinkohal öeldud, et sõnaga "teater" pean silmas kõiki etendusasutusi, sealhulgas ka etenduskunstide keskusi.  

Nagu öeldud, on hetkel riigi sihtasutuste ning era- ja munitsipaaletendusasutuste rahastamise alused erinevad. Teatrivaldkond on korduvalt küsinud, kas see peab nii olema ja kas saaks ka teisiti?  Era- ja munitsipaaletendusasutustele rakenduv süsteem ei ole minu hinnangul riigi sihtasutustele üksüheselt ülekantav. Jõudsimegi tõdemusele, et see on üks olulisi küsimusi, mille aruteluga läheme käesoleval aastal edasi. 

Juhul, kui lähme muutma sihtasutuste rahastussüsteemi, peame analoogselt era- ja munitsipaalteatrite süsteemile selgelt aru saama, kuhu see meie teatripildi suunab. Sihtasutused on seni olnud eesti teatriväljal ka stabiilse arengu ja kättesaadavuse tagajad. Peame olema ühiselt väga kindlad, et võimalik rahastussüsteemi muutus on tõesti seda väärt.  

Munitsipaalteatreid on Eestis kaks – Paide Teater ja Tallinna Linnateater. Peale omandivormi on siin sarnast küllalt vähe. Mahud ja koosseisud on väga erinevad. Eelolevaks diskussioonipunktiks peaks kindlasti saama ka see, kuidas teevad riik ja kohalikud omavalitsused koostööd mitte ainult teatrite, vaid laiemalt kultuuriasutuste toetamisel.  

Kuidas edasi? 

Kultuuripoliitika eest vastutab kultuuriministeerium, kuid me ei saa ega tohi teha valikuid üksi n-ö "kabinetivaikuses", ka edasi läheme koos valdkonnaga. Nagu  näha, on vastamata küsimusi isegi rohkem kui neid, mis 2022 aastal vastused said. Arutelud selle üle, kas ja milliseid sisulisi muudatusi tuleks Eesti teatrisüsteemis teha, jätkuvad ka 2023. aastal. Arutelude käigus ei tohi aga unustada eesmärki – tahame, et Eesti kultuuri-, sealhulgas teatrimaastik, oleks kunstiliselt julge, mitmekülgne ning Eesti inimeste osalemine kultuurielus nii tegijate kui ka loojatena oleks igapäevane ja kõigile ligipääsetav, sest just kultuur on meie ühise identiteedi vundament.

Lisaks loodame, et Eesti teatreid, kelle nimi ja ainukordne kunstiline käekiri on tuntud kõigil mandritel, saab olema palju ja Eesti loominguline jalajälg maailma teatriajaloos oleks oluliselt suurem, kui meie geograafiline suurus laseb arvata. Oleks ju loomulik? Potentsiaali on kõvasti, ka rahastussüsteem võiks seda toetada.