Vastust, mis on õige arv teatreid või õige arv näitlejaid, pole olemas. Olen nõus hiljutise Mart Kolditsa mõttega, et Eesti teatrimaastik peab püsima piisavalt mitmekesine nii kunstilises kui ka institutsionaalses mõttes¹. Küll aga tekitas küsimusi Kinoteatri veebruarikuine väide, et Eesti teatris valitseb lõputu kasvu mudel ning et teatrite, näitlejate ja uuslavastuste hulk on ületanud mõistlikkuse piiri². Kui palju näitlejaid Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias ning Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemias ikkagi juurde koolitatakse? Kus nad endale töö leiavad? Milline on meie näitlejate tööhõive? Ja kuidas see kõik mõjutab teatrite arvukust?

Viimase kolmveerand aasta jooksul enim poleemikat tekitanud riigieelarvest etendusasutuste toetamise tingimused ja kord³ ning teatrite töömahtu arvutava valemi kasutuselevõtt on minu hinnangul arutelus omandanud liiga suure tähtsuse. Osalesin ise munitsipaal- ja eraetendusasutuse tegevustoetuse taotluste hindamise komisjoni töös, seega olen protsessi näinud lähedalt.

Valemiga jagatakse olemasolevad vahendid teistmoodi ümber, mis tähendab, et ühed võidavad ja teised kaotavad. Etenduskunstide valdkonna tegijate rohkust see otseselt ei mõjuta. Pigem võib see mõne teatri sulgemise tagajärjel tekitada juurde vabakutselisi näitlejaid, kel, nagu me teame, puuduvad sotsiaalsed garantiid, aga kellest ilmselt paljud sooviksid jätkuvalt erialast tööd teha.

Teatrite rahastamise kõrval tuleb avada valdkonna tegijate hüppelise kasvuga toime tulemise teemat. Seetõttu otsustasin uurida näitlejate tööhõivet vahetult pärast ülikooli, kolm aastat pärast lõpetamist ja viimase olemasoleva ehk 2021. aasta teatristatistika järgi. Vaatlesin aastatel 2010-2019 lõpetanud ehk kokku kümne lennu näitlejate statistikat. See andis võimaluse tulemusi võrrelda teatrite arvu kasvuga alates 2010. aastast ning kõrvutada meie andmeid naaberriikide sarnase statistikaga.

Kui palju näitlejaid igal aastal lisandub ja kuhu nad tööle lähevad?

Kümne aasta peale lõpetas 146 näitlejat, neist 71 Tallinnas ning 75 Viljandis. Näitlejate hulka lugesin ka neid lavastaja või dramaturgi eriala lõpetajaid, kes on ülikooli järgselt korduvalt näitlejatena laval käinud. Ma ei lisanud andmetele Tallinna Ülikooli, Viljandi Kultuuriakadeemia või Tallinna Muusika- ja Balletikooli lõpetanud tantsijaid ning Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lõpetanud klassikalise laulu eriala tudengeid, kes tantsu- ja muusikateatrites etendajatena tööle asuvad ja näitlejate arvu veelgi kasvatavad. Need andmed vajavad samuti koondamist ja uurimist.

Tööjõuvajaduse seire- ja prognoosisüsteemi OSKA "Tulevikuvaade tööjõu- ja oskuste vajadusele – kultuur ja loometegevus" uuringu tulemuste kohaselt on keskmine näitlejate asendusvajadus teatritel aastas viis inimest⁴. Näitlejaid lõpetas vaadeldud perioodil keskmiselt aastas pea 15. Selle järgi saaks öelda, et ligikaudu 10 näitlejat võib igal aastal jääda vabakutseliseks.

Uurimistöö arvutused näitasid aga, et vahetult pärast ülikooli lõppu pääses riigiteatrisse tööle keskmiselt pisut üle kuue näitleja. Pisut alla kolme näitleja asus tööle era- või munitsipaalteatrisse ning üle viie näitleja asus vabakutseliseks. Kolm aastat pärast ülikooli lõpetamist püsisid koosseisulisena töötavate näitlejate arvud peaaegu samad. Pisut tõusis erialasel tööl mitte tegutsevate näitlejate arv, aga selle näitaja tõus ei olnud suur ning peegeldas pigem lapsehoolduspuhkusele või lisaõpingutele minejate arvu loogilist kasvu.

2021. aastaks, mil uurimuses vaadeldud näitlejad olid keskmiselt töötanud 6,5 aastat, oli 146 näitlejast koosseisulisena tööle jäänud 65 ning see oli peaaegu võrdsustunud vabakutseliste arvuga, keda oli 61. Tehes eelnevaga sarnane arvutus ja vaadata keskmiselt ligi 15 lõpetanud näitlejat, siis viimase olemasoleva teatristatistika järgi pisut üle viie neist olid tööl riigiteatris, ligikaudu üks näitleja oli tööl era- või munitsipaalteatris, pisut üle kuue näitleja töötas vabakutselisena ning keskmiselt kaks inimest olid erialaselt töölt lahkunud.

Kuidas see mõjutab teatrite arvu?

Kõik need eelnevad numbrid tunduksid täiesti normaalsed, kui meie teatrite arv poleks pidurdamatult kasvamas. 2010. aastal teatrite statistikasse andmeid sisestanud 29 teatrist oli 2021. aastaks saanud lausa 83. See tõus on tulnud erateatrite või projektiteatrite arvelt, keda kümne aastaga lisandus lausa 62. Nõnda suurest tõusust võib järeldada, et juurde koolitatavate näitlejate arv tähendab pidevat teatrite, projektiteatrite või üksikute lavastusprojektide lisandumist teatrimaastikule.

Ka Eesti Teatri Agentuuri hinnangul ei ole suur teatrite arv pelgalt statistika kogumise meetodi muutusest ehk lavastusprojektide mõiste lisandumisest tulenev näit. Eesti Teatri Agentuuri statistika ja teatriinfo toimetaja Tiia Sippoli sõnul on statistikas osalejate arv tõusnud, aga statistika mitte-esitajate arv on püsinud peaaegu sama. See omakorda näitab, et tegelikkuses on tegijate arv pidevalt kasvamas.

Milliseid võrdluseid saame tuua naaberriikidega?

Statistika kogumine ja valdkond ise on riigiti väga erinevad. Mõningaid sarnaseid andmeid on võimalik uurida ja nende põhjal teatud järeldusi teha. Näiteks Soomes on 5,5 miljoni inimese peale ligikaudu 235 etendusasutust ning Soome Teatriliidu juhi Kaisa Paavolaineni sõnul lõpetab näitlejaid kahe ülikooli peale aastas keskmiselt 17. Soome teatrid teevad tänapäeval harva pikemaid kui ühe- või kaheaastaseid lepinguid, seega on vabakutselisus rohkem välja arenenud ja toetatud kui Eestis.

Lätis on 1,8 miljoni inimese peale ligikaudu 19 etendusasutust ning näitlejaid õpetatakse samuti kahes ülikoolis. Läti Kultuuriakadeemias lõpetab keskmiselt igal aastal lend 13 näitlejaga ning Liepaja ülikool koolitab näitlejaid ainult vajaduspõhiselt. Kui veel 1990. aastatel võeti kõik lõpetanud näitlejad mõnda teatrisse tööle, siis praegu jäävad peaaegu kõik näitlejad vabakutselisteks ning tegutsevad projektipõhiselt.

Rootsi uus statistikat koguv asutus Kulturanalys on alles välja töötamas metoodikat laialdase statistika kogumiseks, ent kokkuvõtvalt saab öelda, et neil on 10,4 miljoni inimese peale ligikaudu 240 etendusasutust. Etendajaid koolitatakse Rootsi Kõrghariduse Ameti analüüsi osakonna statistiku Alice Walleni sõnul neljas ülikoolis ning neid lõpetab aastas keskmiselt 42.

Kogutud andmete kohaselt on Eestis lähiriikide rahvaarvuga võrreldes protsentuaalselt kõige suurem näitlejate pealekasv. Ühtlasi on meil keskmiselt üks teater iga 15 000 inimese kohta, Soomes iga 23 000 inimese kohta, Lätis iga 97 000 inimese kohta ning Rootsis iga 42 000 inimese kohta.

Mida need andmed näitavad?

Mitte ainult teatrite rahastamise süsteem, vaid ka muud valdkonna põhimõtted on Eestis püsinud mõnd aega muutumatuna. Suur näitlejate ning teatrite arv ei oleks iseenesest probleem, kui valdkonnas oleks piisavalt ka muid ressursse. Kuivõrd teatrivaldkond on viimase 20 aastaga arenenud ja kasvanud ning rahalisi vahendeid nii suure teatrite arvuga hakkama saamiseks napib, on tekkinud vajadus muutuste järele.

Näitlejate tööhõive lühiuurimus näitas, et ümber tuleks vaadata ka näitlejate koolitamisega seotud põhimõtted. Hetkel jääb märkimisväärne osa uutest näitlejatest vabakutselisteks ning nad asuvad tööle juba vabakutselistest tulvil teatrimaastikul. Et siiski teha erialast tööd, moodustatakse uusi teatreid või luuakse truppe lavastusprojektideks. Aina rohkemad teatrid ja projektid võitlevad üpriski väikese rahvaarvuga riigis samade ressursside nimel. Kunstiliselt võib maastik sellest küll mitmekesistuda, aga kas me oleme valmis, et iga kümne aastaga tekib mitukümmend projektiteatrit juurde? Kas me oleme valmis aina kasvavaks vabakutseliste maastikuks, kelle sotsiaalsete garantiide muret pole pikka aega suudetud lahendada?

Hetkel kogutud informatsioon on ainult üks osa suuremast pildist. Siiski julgen teha järelduse, et kaaluma peaks kas praeguste näitlejakohtade arvu langust ühes lennus või näitlejate koolitamist harvemini kui igal aastal lõpetav lend. Need on kaks võimalikku stsenaariumit, mille plusse ja miinuseid tasuks läbi mängida. Kui keskmine aastas lõpetavate näitlejate arv langeks alla kümne, siis ei tekiks sellest näitlejate puudust, vaid pigem oleks valdkonna jaoks tegu kestliku kahanemisega, mis ohjaks uute teatrite teket. Näitlejate koolitamine vaid ühes ülikoolis oleks samuti variant, kuid see võiks tähendada eripalgeliste näitlejate kaotamist.

¹https://www.err.ee/1609002377/teatritegijad-ei-nae-naitlejate-ulekullust

²https://kultuur.err.ee/1608875969/kinoteater-annab-oma-tegevustoetusest-10-000-eurot-ekkm-ile

³https://www.riigiteataja.ee/akt/118102022006?fbclid=IwAR32xqoBkS9V8RBpedQH1sLX53Q-UUh_CityzM7cuILMohVcbsWhUW75Lsk

⁴https://oska.kutsekoda.ee/wp-content/uploads/2019/10/OSKA-Kultuur-ja-loometegevus_I-osa_uuringuaruanne_2019_16.10.2019.pdf

Autor on Tartu Ülikooli õppekava "Muutuste juhtimine ühiskonnas" magistrant.