Kolm kuud ja ligi sadakond uudist, artiklit, arvamust, intervjuud, saadet ja taskuhäälingut hiljem on kultuurivaldkonna rahastuse päästmiseks välja pakutud kümneid lahendusi. Kuigi enamik kõneisikuid on üht meelt – kärbe kultuurisektorile on ebaproportsionaalselt suur ja ei ole solidaarne võrreldes teiste valdkondadega – on siiski välja pakutud ka muudatusi, mis saavad kultuuri potentsiaalselt toetada.

Soov leida lahendusi ja mitte rääkida vaid probleemidest pani mind otsima seni meedias ilmunud kajastusi. Teatrite algatatud ning seejärel laiemat toetust saanud arutelu kultuurivaldkonna rahastusest oleks patt hetkel maha vaikida. Keerulisest olukorrast võivad sündida kestlikud lahendused, kuid see eeldab teema püsimist aktuaalsena ning sõnade kõrval loomulikult ka tegusid. Lugedes läbi, kuulates või vaadates erinevates meediaväljaannetes viimase kolme kuu jooksul ilmunud kajastusi, leidsin pea viiskümmend mõtet, millest olulisemad panin kirja.

Ministeeriumilt oodatakse rohkemate teemade tõstatamist ja lahendamist

Enamik siiani pakutud lahendustest puudutab kultuuriministeeriumit, kuid on ka teemasid, mis vajavad rohkemate asutuste sekkumist. Kultuuriministeerium ei tohi lubada suuremat kärbet valdkonnale ning kultuuri osakaal riigieelarvest peab kahanemise asemel taastuma. Mis on see optimaalne protsent riigieelarvest? Sellele küsimusele soovitakse leida vastus laiema ühiskondliku arutelu käigus.

Palju on mainitud erinevaid seadusemuudatusi. Loovisikute seaduse ajakohastamine või praeguse kuupõhise sotsiaalmaksu summeerimine ühe aastani. Kultuuritöötajate miinimumpalga sidumine riigi keskmise palga või mõne muu indikaatoriga, ning universaalse ravikindlustuse lahendus vabakutselistele.

Ühtlasi on välja pakutud mitmeid maksumuudatusi, mis tooksid kultuuri vajalikku raha juurde. Näiteks võimaldada ettevõtetel annetada osa tulumaksust otse kultuurile või selle annetuse arvelt vähendada maksustatavat tulu. Otse annetamine muuta Kultuurkapitalile või kultuuriasutusele maksuvabaks või siis väiksemalt maksustatuks. Anda loovisikutele võimalus teatud summa ulatuses müüa oma teoseid maksuvabalt. Lisaks veel käibemaksu erisuse loomine piletitele, perioodikale ja raamatutele kui ka praegu tööandjatele kehtiva sporditoetuse laienemist kultuurile.

Ligi kahekümne meediast leitud lahenduse sees, mida laiemalt riigi või kultuuriministeeriumi tasandil võimalik ära teha, oli ka betooni mineva raha suurem suunamine tegevustesse või inimestesse. Ning kuivõrd kultuur on riigi üks tähtsamaid alustalasid, siis oodatakse kultuuriministrilt rohkemate teemade tõstatamist ja esitlemist valitsuse pressikonverentsidel ja riigikogu infotundides.

Me ei vaja kommertsteatrit, vaid stabiilset ja laiapõhjalist toetust

Teatrite rahastus on kultuuripoliitilises arutelus enim kõneainet saanud küsimus ning lahendusi on pakutud nii valdkonna seest kui väljast. Põhiline rõhk on siinjuures olnud omatulu suurendamisel läbi piletihindade tõstmise ja diferentseerimise.

Lahendused, mis eeldavad erasektori tuge, on nii teatrile endale kui ka lavastusprojektidele nimisponsorite-toetajate leidmine. Näitena saab siin ilmselt tuua spordivaldkonda, kus paljudel võistkondadel ja ka spordihallidel on nimisponsor.

Soovitatakse vähendada uuslavastuste ning külalisesinejate arvu, mis aitab pisut kulusid kokku hoida. Ühtlasi, leida veel neid kohti, kus on võimalik tõhusamaks muutuda. Ühe lahendusena nähakse juhte või projektijuhte väljastpoolt valdkonda, kes tooksid juurde värskust, uusi teadmisi ja teistsuguseid juhtimisvõtteid.

Leidub ka neid kõneisikuid, kes soovitasid teatrite repertuaari muuta kommertslikumaks ja pöörata rohkem rõhku toodete-teenuste müümisele. Need pakkumised said aga väga palju negatiivset tagasisidet, seega reaalsete ja abistavate lahendustena neid hetkel nimetada ei saa.

Lisaks kutsuti üles taotlema rohkem välismaiseid projektitoetusi ning looma vabakutseliste portaal, kus vabakutselised saavad enda graafikud potentsiaalsetele tööandjatele nähtavaks teha.

Muudatused peaksid toimuma ühiskondliku debati tulemusel

Üldise lahendusena peetakse oluliseks, et kultuurivaldkonna esindajad osaleksid avalikes aruteludes neid puudutavates küsimustes ning võtaksid sõna ka riigieelarve ja majanduse, sise- ja välisjulgeoleku, sotsiaal- ja keskkonna ning teistel olulistel teemadel. Seda võib teha läbi kunsti, kuid enamasti oodatakse, et haritud ja laia silmaringiga inimesed tõuseksid ühiskonnas arvamusliidritena esile. Ühtlasi on lahendusena välja pakutud, et aina rohkemad kultuurisektori töötajad ja loovisikud peaksid ühinema erialaliitude ja ametiühingutega, et üheskoos enda valdkonna probleemide eest seista.

Väga mitmeid kordi toodi välja, et muudatused (sh kärped) peaksid toimuma pärast suuremat ühiskondlikku debatti ning analüüsi. Suure tõenäosusega on paljud osapooled valmis kaasa rääkima ning välja pakkuma lahendusi. Olgu need arutelud teatrite ja näitlejate arvukuse või kultuurirahastuse osakaalus riigieelarves. Eelnev arutelu ning eriarvamused teevad protsessi läbipaistvaks ja ilmselt lahendused ka laiemalt aksepteerituks.

Sisulise soovitusena pakuti, et kultuuri (või mille tahes) toetaja peaks olema väljapaistev ning toetada ei tohiks anonüümselt. Julgus oma toetust näidata toob suure tõenäosusega teisi toetajaid veel juurde. Lisaks ei jää siis muljet, et kultuur sünnib vaid riigi toel.

Mulle jäi hiljuti silma üks meem, kus Tom Cruise'i pildi all, kes peagi juba kaheksandat korda järjest võimatut missiooni edukalt lahendab, oli kirjas: "I'm starting to believe that these missions are in fact possible." Nagu eelnevast kokkuvõttest näha, siis võimalusi kultuurivaldkonna kitsasseisu lahendamiseks on üksjagu. Loodan, et siinkohal on tegu vahekokkuvõttega ning see arutelu veel jätkub.