Kaunissaare selgitas, et põhjus, miks teatrite rahastamisotsus hilja peale on jäänud, on valdavalt seotud sellega, et uus seadus võeti vastu kolmandal lugemisel juuli keskpaigas. "Kuna juunis oli poliitiline olukord küllaltki keeruline, tuli riigikogu korra juulis kokku ja üks nendest seadustest, mis siis otsustati, oli ka see etendusasutuste seadus," selgitas ta.

"Seejärel hakati koostöös valdkonna esindusorganisatsioonidega ehk teatriliidu, etendusasutuste liidu ja tantsunõukoguga välja töötama määrust, mis täpsemalt reguleerib rahastustingimusi ja kriteeriumeid. Ka õiguslikult on loogiline see, et kui on uus kord ja kehtib uus seadus, siis sellisel juhul viiakse ka taotlusvoor läbi selle uue loogika alusel. Sel korral tõesti, kindlasti kõikidele pooltele üsna ebamugavalt, on see üsna ebamugavalt aasta lõpus."

Rahastutaotluste tähtaeg oli 2. detsember ning seejärel hakkasid riigi sihtasutuste, era- ja munitsipaaletendusasutuste ja festivalide komisjonid taotlusi üle vaatama.

"Ajakava on suhteliselt tihe ja normaalne see kindlasti ei ole, et jaanuaris need otsused tulevad. Edaspidi on plaan viia taotlusvoor aasta esimesse poolde, et teatrid saaksid oma vastused võimalikult vara, aga see aasta oli tõesti nii," nentis Kaunissaare.

Samuti rõhutas Kaunissaare, et oma aja on võtnud ka piisavalt põhjaliku ja ammendava protokolli kirjutamine.

Kriteeriumid, mille alusel era- ja munitsipaalteatritele raha jagatakse

Kaunissaare sõnul muutus uues seaduses see, et kui varem oli era- ja munitsipaalteatrite seatud kaks kriteeriumit – rahvuskultuuriline ja regionaalne tähendus –, siis uues redaktsioonis on need ümber sõnastatud hoopis eesmärkideks. "Ehk siis era- ja munitsipaalasutusi rahastatakse rahvuskultuuri edendamiseks ning piirkondliku kättesaadavuse ja valdkonna mitmekesisuse tagamiseks, millest siis omakorda tulenevad täpsustatud kriteeriumid määruse tasandil," selgitas nõunik.

Seda, kui palju era- või munitsipaalteater riigilt raha saab, sõltub komisjoni poolt antud lõpphindest. Mida parem on hinne, seda suurem on toetus. Kriteeriumeid, mida hinnatakse, on mitu. Näites hinnatakse etendusasutuste loomingulist taset, mis moodustab 30 protsenti lõpphindest.

20 protsenti hindest sõltub algupärandite osakaalust uuslavastuste hulgas ehk mida rohkem on originaalpanust uute lavastuste puhul (näiteks uus tõlge, uus näidend, proovide käigus loodud materjal), seda kõrgem on hinne.

Samuti sõltub see, kui palju üks või teine teater toetust saab, sellest, milline on etendusasutuse piirkondlik kättesaadavus. "See ei ole üldse subjektiivne, vaid täitsa mõõdetav näitaja," sõnas Kaunissaare ning selgitas, et piirkondliku kättesaadavuse puhul hinnatakse seda, kui mitmes maakonnas on teater viimase kahe aasta jooksul mänginud ning mitmes plaanib järgmisel aastal mängida.

Lisaks mõjutab hinnet ka valdkonnast repertuaariline eristumine ehk kuivõrd eristutakse žanriliselt valdkonna keskmisest. "Seal on mindud üsna detaili ja ma ütleks – olles tutvunud teiste riikide rahastusmudelitega, mis puudutab era- ja munitsipaalteatreid–, siis see on väga konkreetseks ja täpseksminev. Muidugi on seal loomingulise taseme hindamine, mis on olemuslikult küllalt subjektiivne, aga samas on komisjonil seitse liiget. Selles mõttes ei ole see ühe inimese subjektiivne hinnang," selgitas Kaunissaare.

Kaunissaare nentis, et uus hindamiskriteerium suunab kohati teatrite loomingulist vabadust repertuaari osas. "Kui võtta mingi mitte klassikasse kuuluv välisnäidendi, mis ei ole ka uus tõlge, siis selle eest saab pigem madalamad punktid. Mis ei tähenda, et seda teha ei või – muidugi võib, iga teater otsustab ju ise –, aga mõnevõrra see muidugi mõjutab ja suunab," rääkis ta.

Nõuniku sõnul hinnatakse algupärandite osakaalu repertuaaris seadusest lähtuvalt. "Seadus ütleb, et rahvuskultuuri edendamine on üks eesmärk, miks era- ja munitsipaalteatritele toetusi antakse."

Oluline on nii stabiilsus kui ka võimalus muutusteks

Teatrite tegevustoetuse kogumahu kasv on tänavu 17 protsenti. See, kuidas raha etendusasutuste vahel täpselt jaguneb, selgub arvatavasti lähipäevade jooksul. Kaunissaare sõnul on uue rahastusmudeli eesmärgiks tagada ühelt poolt stabiilsus, aga teiselt poolt võimalus muutusteks.

"Eks need on omavahel vastanduslikus seoses," tõdes ta. "Ühelt poolt on vajalik nii stabiilsus, sest tegu on ikkagi reaalsete kunstiliste inimestega ja see stabiilsus on vajalik, teiselt poolt peab selles süsteemis dünaamikavõimalus olema," selgitas ta.

Kaunissaare sõnul on nii kultuuriministeerium kui ka valdkond nõus selle osas, et ideaalis võiksid rahastusotsused vähemalt osaliselt mitmeaastased olla. "Küsimus on pigem selles, et antud aastal rakendus seadus sellisel kujul esimest korda. Teiselt poolt on seal oluline muutus loomingulise tegevusega seotud töömahuarvestuses, mis on viis, mida varem ei ole õigusakti tasandil lahti kirjutatud ja mis ka mõnevõrra mõjutab kogu seda taotlusprotsessi ja kõiki neid lõplikke rahastusotsuseid."

"Selles olukorras tundus mõistlik, kui me uut süsteemi rakendame, mitte kohe rakendada kolmeaastaseid rahastusotsuseid, vaid esialgu üheaastaseid ja siis edaspidi ilmselt ka kolmeaastaseid, mis tagaksid stabiilsuse."