Reha selgitas, et lavastajana vaatab ta teatrit rohkem etenduskunstina. "Minu jaoks ei ole kõige olulisem näitleja või sõna. Kõik elemendid, mis saavad etenduskunstis olla, on minu jaoks hästi olulised," sõnas ta.

Reha rääkis, et talle on ette heidetud, et ta lõhub Eesti teatrit. "Ma leian väga häirivaid aspekte ja üritan need vormiliselt kuidagi inimestele naha vahele tuua," selgitas ta. "Ma olen kuulnud, et minu tükkide kohta on öeldud ka seda, et väga tore, et teeb, aga enda ellu ma seda ei taha."

Lavastaja märkis, et suur osa tema loomingust tuleb eelkõige tema enda seest. "Minus on olnud sisemine tung kuhugi jõuda või midagi just enda jaoks ära teha – et tunda, et ma võin olla ja ma olen väärt tegema. Eks see on olnud pikk protsess, et sinna jõuda ja ma arvan, et see minu katkisus on üpris domineeriv. Sealt see tuleb."

Samuti on Reha sõnul mõjutanud teda välismaalt saadud kogemused. "Mul oli õnne Brüsselisse näitleja, dramaturgi, kaaslooja ja assistendina tööle sattuda. /--/ Sealne kogemus andis mulle juurde seda, et teater on rohkem etenduskunst. Brüsseli skeene on väga mänguline, tantsuline, popp ja rock'n'roll. Seal ei ole enam väga klassikalist kaanonit," tõi ta välja.

Küll aga nentis ta, et Eesti teater on üks maailma parimaid. "Meie tegijad, nii vabakutselised kui ka suurtes majades, on väga tugevad ja oskuslikud. Meil on väga nutikas teatrirahvas," märkis ta ning lisas, et samal ajal on Eesti teatris paratamatus tegeleda enda kultuuriruumiga.

"See annab meile teistsuguse küsimustiku, millega me tegeleme. Ma ise küsin väga palju, mis on see uus kultuur," sõnas ta. "Meie rahvuslikkus jääb – me ikkagi räägime eesti keeles, me tahame eesti keeles mõelda ja jagada, meie ajalugu on väga huvitav ja oluline, aga mind huvitab, kuhu me edasi lähme. Ma arvan, et neid kaht saab koos hoida."