Arhitekt Elmar Lohu projekteeritud maja, kus teatrirahvas toimetab, oli omal ajal mõeldud Koplis elavate tööliste kultuuriliste ja hariduslike eesmärkide teenimiseks. Hoone avas 1937. aastal Päts ise ning uhke maja on hea näide tolleaegsest ametlikust esindusarhitektuurist.

"See aula, kus me oleme, tundus ideaalne paik, kuhu kutsuda inimesi koonduma, ja selle tüki mõte ongi, et me tuleme kokku," rääkis dramaturg, lavastaja ja osatäitja Jarmo Reha "Aktuaalsele kaamerale".

"Mida me publikule teeme? Me viime nad sellisele sisemisele teekonnale, millest me koosneme, mis on need asjad, mida me teeme. Küsimus on, miks me koondume, miks me koos püsime," jätkas Reha. "Mis hetkel me indiviidina taas kord massist lahkume, mis on püha, mille nimel ma midagi teen? Me toome need küsimused inimestele lähedale. Siin koos saalis istudes toimetame nende ümber, nende ees, laulame, räägime näitame asju."

Žanrilt on lavastus niinimetatud gesamtkunstwerk, kus tekst, visuaalkunst, ruumikogemus ja kõlakunst on võrdsetel positsioonidel.

"Ma tahaks loota, et see räägib äkki selles keerulises ajas, kus me peame valima pooli ja koonduma mingisuguste märkide taha, et äkki on olemas kolmas, filosoofi tee. Seda korraks kõike kõrvalt vaadata," rääkis osatäitja Pääru Oja. "Me elame ajal, kus reklaamiinimesed ütlevad, et ma ei saa sulle öelda, kuidas sa sellest teemast mõtled, küll aga ma saan valida ja suunata sind, millest sa mõtled."