Kui vastukajaja ei leia lavastusega vähimatki ühisosa, on ta kaunikesti kimbatuses. Täpselt nii juhtus minuga "Küüniku" esietendusel. Sestap võiks see kirjutis piirduda üheainsa lausega, mis kõlab lavalt ka Heleni repliigina: ma ei saa mitte midagi aru! Teine võimalus oleks lubatud tähemärkide ulatuses lobedaid tühivaimukusi pilduda, aga mistarvis. Üritan leida kolmanda tee ja oma kimpusolekut jõudumööda lahti seletada.

Karl Koppelmaa näitemänge ja lavastusi ei ole ma jälginud päris järjepidevalt, on mõned lüngad. Nõutust või kerget hämmingut olen kogenud teatris Kelm varemgi, ju on mul teine veregrupp, teistlaadi huumori- ja irooniatunnetus. Huvipakkuv oli minu jaoks Koppelmaa debüütlavastus "Revolver" (Gabor Görgey "Vader, kus tukk on?" põhjal, VAT Teater, 2016); omamoodi sümpaatselt mõjus tema eelmine lavastus "Katk.Est.Tused", žanrimääratlus helge draama  (Rakvere Teater, 2021).

"Küüniku" eeltutvustus sisaldab erinevaid märksõnu. Kõigepealt kuulutatakse, et tegevus toimub pärast Ukraina sõda. Sedalaadi ajamärgilisus, sõja kaasamine lavateksti, võib olla õigustatud, aga ka üleliigne ja manipuleeriv. Antud juhul hakkas pigem piinlik.

Veel öeldakse, et tegu on satiirilise düstoopiaga tõejärgsest ühiskonnast. Ses laadis lavastus ka algab, võrdluseks meenub Koppelmaa jõuliselt lohutu tulevikudraama "Roheline nagu laulaks". Ent teleintervjuus lisab lavastaja poolmuigamisi, et keskne lugu on siiski "inimestevahelistest suhetest, siin on nii perekondlikku draamat kui ka lähisuhete ja kollegiaalseid küsimusi – lihtsalt need teemad on sõnavabaduse kastmes või siis ka sõjajärgse elu foonil".

Äkki siin ongi konks? Et hirmus palju teemasid segatakse ühte patta, aga püüd rääkida kõigest korraga viib sinnamaale, et ei keskenduta millelegi. Et suust kerkib sõnu, mõtted jäävad maha.

Ühiskondlik satiir ilmutab end viidetes tõejärgsele ühiskonnale, sõnavabadusele ja  tsensuurile. Johannes Valdma lavakujunduses katab lavapõrandat väljarebitud raamatulehekülgedest paberikiht, mida lehepuhuriga tuulutatakse – mälupildis virgus korraks  Andrus Kivirähki – Mati Undi "Romeo ja Julia" (Vanemuine, 2004). Sõja järelkaja väljendub Ukrainas sõdinud noormehe Theo (Markus Habakukk) posttraumaatilises stressis, mis avaldub suhteliselt leebelt, mänguliselt.

Perekondlik pingeväli pääseb mõjule Theo suhetes (eks)intellektuaalist isaga (Lauri Saatpalu), ema jääb lavataguseks tegelaseks. Lähisuhted koosmõjus kollegiaalsusega on keritud sasipuntraks naiste armukolmnurgas: tubli, aga ilmselt mitte ülemäära nutikas Sõnavabaduse Keskuse osakonnajuhataja Helen (Karin Rask), kes Theoga kohtudes kahtlaselt nõtkelt orientatsiooni muudab; Heleni hooliv kallim (Lauli Koppelmaa), kes suhtleb ekraani vahendusel ja ühel hetkel haihtub; kiivuse ja kättemaksu piiril end kehtestav Anneli (Triinu Meriste).

Mis puudutab inimsuhteid, siis rollidevahelised kontaktid on laval võrdlemisi hõredad, haprad. Näitlejad mängivad justkui igaüks üksinda. Kõige lähemale jõuavad suhtlemisele isa ja poeg napsitades, seda tänu Habakuke ja Saatpalu kontrastsetele lavanatuuridele, kahe erineva temperamendi duellile. Tähelepanuväärne, kuis Saatpalu hoiab vunki isegi momentidel, kui ta rolli tekst kõlab talumatult labaselt – küllap on eesmärk parodeerida räiget populismi.

Esietendusel kogesin, kuidas kahevaatuseline näitemäng muutub süžeeliselt aina segasemaks. Mis seal salata, ka tüütumaks, lamedamaks, igavamaks. Põhjus võib olla mu enese juhmus, aga ... Niipaljukest taipasin küll, et Saatpalu tegelaskuju proloog Torontos sõlmitakse kokku lavaloo lõpuga. Aga millal ja miks ning kuidasmoodi kulgevad ja hargnevad vahepealsed kataklüsmid, seda tuleks nähtavasti tekstiraamatust ridarealt järge ajades kannatlikult uurida. Kui selleks leiduks huvi, aega, viitsimist.

Pealkirjas on "Küünik" ainsuses. Kellele too tiitel laval kuulub, polegi oluline. Võimalik, et kõigile neljale-viiele tegelasele. Aga võib-olla sai pealkirja valikul määravaks hoopis küüniku kõlaline sarnasus küülikuga, kes tekstis siinseal hopsti! hüpleb. Muinasjutus kaotab jänes võidujooksu kilpkonnale. Koppelmaa näidendi lõpus aimub, et võidujooksus küünikuga jääb võitjaks küülik. Jänkupoiss saab raamatukaanele nagu Jussike. Asi seegi ...