Sedalaadi koosmõju on ju ka teatriauhindade žürii tegevusväli.

Näide. Tundub üpriski ebaloogiline, et niivõrd erinevates teostes kui Franz Kafka "Metamorfoos" ja Tennessee Williamsi "Klaasist loomaaed" võiks peituda mingisugunegi ühisosa. Kui aga vaatasin Eesti Noorsooteatris Maria Petersoni poeetilist ja õrna lavastust "Klaasist loomaaed", siis ema ja poja pingestatud sõnaduelli ajal ilmus hetkeks ere mälusähvatus äsja Rakvere Teatris esietendunud "Metamorfoosist", lavastajaks Taavi Tõnisson, külalisena Noorsooteatrist.

Puudutav paralleel tekkis teemast, kuidas lapsevanem nõuab lapselt, olgugi täiskasvanud lapselt, täielist vastutust perekonna ees, mis võib muutuda üle jõu käivaks ja kurnavaks koormaks.      

Seejuures on kahe lavaloo perekonnamudelid absoluutselt erinevad. Taavi Tõnissoni lavastuse laeng on teravalt hoiatav, läbi sarkasmiluubi vaadeldud: putukaks ei moondu mitte Gregor Samsa (Märten Matsu südamliku kurbusega loodud üksiklase-roll), vaid teda ümbritsevad ligimesed, kes survestavad Gregorit halastuseta.  

Maria Petersoni lavastuses aga on igal viivul tuntav perekonna ühtehoidmine ja armastus, tänu sellele saab inimlikult nii mõistetavaks ema Amanda (Liina Olmaru tundliku tragikoomilise heliga roll) muretsemine oma laste tuleviku pärast; aga ka kirjaniku-kutsumusega poja Tomi (Mirko Rajas) soov minna kodust ära, leida oma tee.  

Mõlema lavastuse hoolivaks sõnumiks on kaitsta inimlapse habrast vaimset tervist. Hoida ja märgata kõige lähedasemat inimest, et ta ei puruneks kui klaas. See väljendub vastandlikus stilistikas, nagu Williams ja Kafka eeldavadki. On sündinud kaks isikupärast ja tervendava järelmõjuga lavastust, mis heidavad valgust sügavale hingepõhja.