Näitleja Pääru Oja filmograafiast leiab tähenduslikke rolle rohkem kui küll, alates Rupist Veiko Õunpuu "Viimastes" kuni nimitegelaseni Islandi krimitrilleris "Mihkel", värskes linaloos "Vari" lasub aga tema õlul eriti suur koorem: kehastada tuleb Eesti luuletajat Juhan Liivi. 

Kohtume Pääru Ojaga keset Aare Toikka lavastuse "Kullervo" prooviperioodi, mis annab hea aluse lisaks "Varjule" vaadata otsa ka tema karjäärile tervikuna ning võtta lisaks ette kodumaise teatri- ja filmimaastiku head ja vead. 

Kas praegu on sul teatris piisavalt tööd või tahaksid, et oleks rohkem?

Praegu on mingi maani piisavalt.

Mida sinu jaoks tähendab, et on piisavalt? Kas sulle meeldib nii, et kogu aeg töötad või jätad hingetõmbepause ka vahele?

Noh, inimesega on ikka nii, et kui ta kogu aeg töötab, siis tahab, et oleks hingetõmbepaus, aga kui see hingetõmbepaus käes on, siis tekib hirm, et kas ikka tööd ka saaks vahelduseks teha. Eks ta nii on.

Neli aastat tagasi, kui sa oma suuremaid rahvusvahelisi asju tegema hakkasid, siis tulid Eesti Draamateatrist koosseisulise näitleja kohalt ära. Kas sa oled seda otsust kahetsenud ka?

Ei ole.

Ei tahaks praegu koosseisuline näitleja mõnes Eesti teatris olla?

Praegu ei taha. See on vist seotud selle sama küsimusega, et kui tööd on, siis on vabakutseline igas mõttes parem olla, nii majanduslikus mõttes kui ka näitleja värskuse vaates. Vabakutselisena näed väga erinevaid truppe ja kooslusi, kui oled ühes teatris, siis kipub juhtuma nii, et on ikka need ühed ja samad inimesed su ümber, ühed ja samad mõtted ja jutud. Seega jah, praegu ma olen rahul.

Kuidas sa end üldse filmi ja teatri vahel jagad? Või see käib sul hästi orgaaniliselt?

See käib orgaaniliselt, ma ei oska isegi öelda. Kui on põnev ja huvitav asi, siis võtan vastu. 

Aga ega ma nende vahel näitlejana väga mingisugust vahet niikuinii ei teeks.

Sa ei tunne, et oled filminäitlejana teistsugune kui teatrinäitlejana?

Ei tunne.

Aga mis sellest arvad, mida Eestis vahel räägitakse, et filmis mängiv näitleja mõjub kui teatrinäitleja? Seda öeldakse tihti otsekui halvustavana.

Kui teatraalsusest rääkida, siis ma pole oma elus näinud teatraalsemat näitlejat kui Robert de Niro…

Kokkuvõttes on lihtsalt kaasahaarav ja mitte kaasahaarav näitlemine, aga kõik pealegi ei pruugi näitlemisest sõltuda, vaid veel 100 muust asjast ja eriti filmi puhul: kuidas see on üles võetud, kuidas monteeritud, mis heliriba sinna alla on pandud jne.

Sul seda ei ole, et kui oled kolmes filmis ja kahes sarjas järjest mänginud, siis tahaks vahepeal teatrisse? Või vastupidi – pärast mitut lavastust tahaks vahepeal filmi teha?

Mingeid selliseid tunded olen tundnud küll, aga õnneks on seda võimalust olnud ka. Kõige rohkem mäletan, et kui mingit Ameerika sarja sai tehtud, siis oli küll korraks igatsus, et issand kuidas tahaks kahe näitleja tükki teha kuskil 50-pealises saalis. Tahaks vaikselt nokkida pisikese asja kallal.

Ehk kui sa neid suuri Ameerika asju tegid, siis seda tunnet ei tekkinud, et koliks nüüd Los Angelesse ja hakkaks oma kohta sellest masinavärgis otsima?

Ei, seda seda tunnet ei ole kunagi olnud. Võib ju käia välismaal, aga ma näen end ikkagi elamas siin Maarjamaal.

Mis sulle nende suurte projektide juures ei meeldi? On ju väga paljude unistus olla osa suurest USA filmitööstusest.

Ma ei oskagi öelda. Väga palju asju mulle ka nende puhul meeldib, aga küllap seal ikkagi mingid kunstivabadused on väiksemad ja see masinavärk on lihtsalt nii tohutult suur. Ja paratamatult on ta ka rahale orienteeritud

Näitlemine on ka sinu jaoks rahamasin? 

Jah, see on minu töö.

Aga kui palju sa vaatad filosoofilisemas plaanis näitlemist kui tööd?

Muidugi vaatan.

Kui oleks hästi palju raha, siis ei viitsiks näidelda?

See oleks õudne, siis ei viitsiks ilmselt midagi teha. Paradoksaalselt on tihti kõige õnnelikumad tööd need, mis kaugelt esmapilgul ei tundu kõige lootustandvamad. Mõtled, et hea küll, teen, ilmselt ei saa asja, aga lõpuks saab vägagi asja. Ma kardan küll, et siis ei viitsiks näidelda, ja kas mu elu oleks sellest õnnelikum? Ei usu.

Kas see on aastate jooksul muutunud, mida sa näitlemisest enda jaoks otsid?

On.

Mida sa praegu otsid?

Tõde. Ikka tõde. Ilmselt mitte vormilist lahendust, vaid mind huvitab ikkagi inimene nende asjade keskel.

Ma tihti ei näe, et sellel oleks mingi väärtus, kui me teeme Shakespeare'i tänapäevases vormis. Teeme ikka sukkpükstes, aga äkki nendes sõnades, mis me ütleme ja tegudes, mida me teeme, on niikuinii see üldistus olemas. Inimene ei ole kõigi nende aastasadade jooksul eriti muutunud. Mind vaatajana pigem segab see, kui me hakkame õudselt mingit uut vormi otsima, vormi otsimise pärast. 

Ameerikas sa sellele tõele lähemale ei jõudnud?

(pikk mõttepaus) Ei. Sellele vast mitte. Mõnele teisele tõele ilmselt küll.

Aga kui erinev on sinu jaoks mängida kodumaises filmis-sarjas võrreldes näiteks Soomega, kus oled palju töötanud?

Mulle meeldib see, et ma olen seal alati vaeslapse seisus ja sa pead end kogu aeg tõestama. Aga seal tehes on olnud tunne, et nad teavad midagi sellist, mida meie siin ei tea. Võib-olla see on minu pettekujutelm eksootilisest Soomest – Põhjamaast, kargetest inimestest ja veel ilusamast keelest kui seda on meie oma, mis ajas ehk rohkem räsitud ja lühenenud keel. 

Aga Soomes filmide tegemine ei ole seda eksootikat hävitanud?

Ei ole. Need Soome sõbrad, kes on mul näitlejate hulgas tekkinud, nad on mulle suured eeskujud. Ma vaatan neile alt üles.

Soomlased ei karda kuidagi tunnetesse hüpata. Me Eestis teatud mõttes, mulle tundub, kardame seda. Meil on tekkinud kuskil arusaam, et kivinägu on filmis ja teatris eraldi väärtus. Denzel Washington ütles kunagi selle kohta, et tee nii vähe kui vaja. Aga kui sa mitte midagi ei tee, siis sa ei taha ka midagi.

Aga see selleks, ma vaatan niikuinii Eesti asja kriitilisemalt kui muid asju, midagi ei ole teha, need on sinu vennad ja õed, kes siin asju teevad. Neid sa näed luubiga.

On sinu jaoks ka midagi sellist, mida sa teatris ja filmis kunagi teha ei taha?

Pornot. Otseses ja ülekantud tähenduses. Inimese kehasid ekspluateeritakse minu meelest igal pool. 

Aga filmis ja teatrilaval pükse jalast ära võtta on okei?

Sellest ma ju räägingi. See ei ole suur julgustükk enda ihu alasti võtta. Julgustükk on oma hing alasti kista. 

Julgeid ja pööraseid rolle oled sa teinud küll, kasvõi hiljuti Juha-Pekka Valkeapää filmis "Suur noos". Mingeid piire sulle ikkagi meeldib kombata?

Muidugi, tore on teha ikkagi nii, et endal on ka huvitav. Neid kivinägusid mina ei viitsi enam vaadata ja ma ei taha seda ka teha. Mõtleks ikka nii, et prooviks teha neid filme ja näidelda nii, mida ise tahaks vaadata. See, kas kõik ka õnnestub, on omaette küsimus.

On olnud filme ka, kus ise oled mänginud, aga mida pärast ei taha enam vaadata?

Ikka on, aga ma arvan, et need on hoopis teised filmid, kui sa arvad.

Seda tunnet ei ole olnud mingite projektide juures, et kurat, selle oleks võinud tegemata jätta?

Tead, seda ma vist tõesti tegelikult ei ole tundnud, sest kuidas teistmoodi näitlejana areneda kui mitte erinevaid asju tehes.

On sul mingid unistuste rollid ka, mida tahaksid mängida? Hamletit oled mänginud?

Hamletit ennast ei ole, aga mingeid nii-öelda Hamleteid olen mänginud küll. 

Aga ei ole unistuste rolle, need kujunevad ikkagi tegemise käigus ja kuidagi ootamatult. Õnnelikud juhused, mida sa ei tea tahta.

Aga Hamletit tahaksid mängida?

Võiks ka proovida, ma ei ole sellele nii väga mõelnud… Mulle Hamletitest on väga meeldinud Mel Gibsoni oma.

Kui sulle tehti pakkumine mängida Juhan Liivi, siis mis mõtted esimesena pähe tulid?

Esimene pakkumine tehti väga ammu, ma olin siis veel lavakunstikoolis. Sellest pidi tulema teleseriaal, aga siis jäi see sinna. Mõni aeg tagasi produtsent Tanel Tatter seda mainis jälle, aga see oli siis ka veel pika perspektiiviga, aga nii see vaikselt hakkas, kuni see oli järsku käes. 

Aga seda aukartust ma tundsin ja tunnen väga. Juhan Liiv on üleelusuurune. Ta vaatab meile iga nurga peal vastu, ma panen seda praegu eriti tähele. Nimeta poeeti Eestis, kes ei oleks kuidagiviisi temast mõjutatud.

Aga kui see projekt päriselt lähemale jõudis ja tuli välja, et Juhan Liiv võiks olla ka väikestviisi detektiiv, mida sa sellest arvasid?

See oli tegelikult paigas juba kümme aastat tagasi. Aga mis ma sellest arvan? Ma arvan, et kui üks asi on kultuuris endiselt elav, siis võib sellega teha kõike. Hull on asi siis, kui hakatakse vaatama seda, et põlvepandlad on seotud niimoodi, aga keegi ütleb, et niiviisi neid kohe kindlasti siduda ei tohi ja Muhu saare rahvariide muster on täpselt selline. See tähendab, et need asjad on surnud ja keegi peab kataloogist järge pidama. Sellised asjad kuuluvad muuseumisse.

Selle filmiga me väidame, et Juhan Liiv on väga elus ja temaga võib teha igasuguseid vimkasid. Jumala eest, teatris on temaga tehtud igasuguseid vimkasid. Sest mida me tegelikult teame Juhan Liivist? Kogu rahvusromantiline pilt tema ümber on tekkinud ikkagi pärast tema surma. Kas see pole mitte õppetund meile, et me oma eluajal tunneks ka ära need Juhan Liivid, mitte et järgmine suur poeet Eestis sureb ära ja alles siis hakatakse tal riideid seljast ära võtma ja jagama, et see pintsak on minu ja see on minu. Ma olen näinud seda teatriinimestega, et elus olles neist nii ei hoolita, aga pärast surma ollakse suurimad sõbrad. 

Sa tungisid selles rollis päris sügavale?

Ma proovisin anda oma parima, et ma saaksin esilinastusel saalist nii välja tulla, et on ka hea tunne. Ma proovisin teha kõik, mis ma oskan. 

Aga ma küsin vastupidi. Kui keeruline oli sul Liivi rollist välja tulla?

Mul neid küsimusi ei ole üldse.

Ei ole üldse?

Ma arvan, et see on epu jutt. Ma tõesti ei usu seda.

Sinu jaoks ei ole rollist välja tulemine küsimus?

Ma usun siiralt, et see ei ole kellelegi küsimus, see on siis juba pigem vaimne häire. Teatrinäitlejad teavad seda, et kui etendus lõppeb, saal on pime ja tuleb kummardamine, siis see kõik on läinud. 

Hamletilt on ka sõnad:

Eimiski pärast kõik! Hecuba pärast!

Mis on Hecubast tal või tast Hecubal, 

et peaks Hecuba pärast nutma ta?

Mis pilguga sa Eesti filmimaastikku tervikuna vaatad? Mis elu Eesti film elab?

Ma arvan, et elab väga head elu, meie filmikool läheb aina paremaks ja paremaks ja mul on hea meel, et mu elukaaslane käib praegu seal koolis ja ma näen, et see on tõesti asjalik kool ja seal on väga head õpetajad. Mul on Eesti filmi üle väga hea meel. Ja see läheb aina paremaks veel.

Kui me ei räägi ainult Eesti filmist, siis mida sa ise praegu üldse filmidest otsid? Mis sind köidab?

1970. aastate Ameerika kino on kuidagi hirmus hingelähedane. See oli nagu fusion jazz, sinna sattus korraga nii palju asju kokku, pidevalt käis avastamine. Veel ei olnud see Marveli mudel nii selgelt välja arendatud. Aga taas kord. Kui ühest reeglite kogumikust saab kaanon, siis on ta juba läbi. Siis peaks ta klaasi taha muuseumi panema. 

Just hiljuti nägin uuesti üht filmi, mis oli lapsepõlvest meeles, mida ma olin oma elus otsinud, aga ei olnud leidnud. Mäletan, kui olin veel üpris noor ja nägin telekast ühte vesterni. See kummitas mind kaua. Ma mäletan, et nutsin mitu päeva selle filmi peale mõeldes. Hiljem tahtsin teda uuesti näha, aga ei osanud kuskilt otsida. Vanemana hakkasin seda mälestust pidama nooruse rumaluseks. Hiljuti anti elukaaslasele filmikoolis vaatamiseks kohustuslik filmide nimekiri. Ja siis ma nägin seda uuesti: "Butch Cassidy and Sundance Kid". Ja see ei olnud nooruse rumalus! See film on tõesti kongeniaalne.