Heli Jürgenson: laulupidu kasvatab Eesti kaitsetahet
2025. aasta üldlaulupeo "Iseoma" kunstiline juht Heli Jürgenson sõnas ERR-i kultuuriportaali vestlussarjas "ID", et laulupidu aitab kasvatada Eesti kaitsetahet ning isamaalisust. "Kõik need teksti, mida me lauluväljakul laulame, kasvatavad meid rahvusena, kasvatavad meie isamaa-armastust, emakeele austust ja eestlaseks olemise tahet," usub ta.
Teeme esiteks pildi selgeks. Mitme kooriga te tänasel päeval seotud olete?
Igapäevaselt olen seotud kahe kooriga. Minu põhitöökoht on rahvusooperis, kus mul on ooperikoor. Ehk kõik jooksvad etendused, mis laval käivad, on minu igapäevane töö. Minu harrastuskoor on Tallinna Kammerkoor, mille ma laulupeole viin, kuigi ooperikoor tuleb ka!
See on vist Eestis paratamatu, et koorijuht peab mitme kooriga tegelema?
Mul on kolleege, kel on veel rohkem koore kui minul. Ma olen Eestis üks vähestest, kes saab professionaalse kooriga töötada. Mul on olnud karjääri jooksul õnne olla üheksa aastat tööl Eesti Filharmoonia Kammerkoori juures ja väga palju aastaid siin (Rahvusooper Estonia – toim.) majas. Ma tunnen, et ma olen privilegeeritud koorijuht, kellel on päeval käes professionaalid ja harrastajad on minu õhtutundide sisustajad.
Kuidas te koorijuhtimiseni jõudsite?
Natukene läbi juhuse. Ma olen lastemuusikakoolis seitse aastat klaverit õppinud ja teadsin pärast põhikooli lõpetamist, et ma tahan ikkagi muusikat õppida. Ma olin kindel, et see on seotud klaverimänguga, aga kuna mul on niivõrd väike käsi, siis sealt klaveriõpingute ukse tagant lükati mind ruttu koorijuhtimise eriala sisseastumiseksamile.
Ja tegelikult sai paari kuuga selgeks, et ma ei ole üldse klaveril heliredelite harjutaja, vaid töö inimestega on see, mis mulle väga meeldib ja sobib. Mulle meeldib mõelda, et taevane isa oli see, kes mind ühe ukse tagant teise taha juhatas.
Te olete umbes 30 aastat koorijuhtimist õpetanud. Kas ja kuidas õpilased nende aastate jooksul muutunud on?
Kui ma Tallinna Riikliku Konservatooriumi lõpetasin, sain minna praktikale Georg Otsa nimelisse Tallinna Muusikakooli, kuhu ma ka tööle jäin, nii et ma sain kohe oma esimesed õpilased. Olukord on selles mõttes muutunud, et tol ajal oli koolides muusikaõpilasi ikkagi rohkem. Elu taasiseseisvunud Eestis on teinud omad korrektuurid. Tööturule on tulnud nii palju huvitavaid ja majanduslikult palju tasuvamaid erialasid. Noored teevad selle osas, mida nad elus teha tahavad, palju teadlikumaid valikud. Seda ei saa kellelegi pahaks panna, kui ta otsib eriala, mis tagab leiva lauale.
Aga ma näen muusikatudengite hulgas neid inimesi, kes teavad, mis neid muusikuna elus ootab. Nad tahavad läbi lüüa ja ikkagi tunnetavad oma kutsumusena seda, et muusikata ei saa. Täna rääkisin ühe oma tudengiga, kellel on väga palju eeldusi ja oskusi valimaks muid erialasid, mida ta gümnaasiumi lõpetamise järel kaalus, aga ta on jõudnud selleni, et ta ei saa ilma muusikata ja ta tuli ikkagi Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiasse õppima.
Mulle tundub ka, et kui vanematest on keegi muusik, siis see perekonnas olev eeskuju on päris suur eeskuju. Minu juurde on väga palju minu õpingukaaslaste lapsi õppima sattunud. Mingi vanemlus eksisteerib selles liikumises – kui ikkagi ema-isa sellel põllul töötab, liiguvad geenid mööda seda liini, mis on väga tore.
Kas õpilaste puhul on ka õppimises muutusi märgata olnud? Kuidas nad õppimisse ja koorilaulu suhtuvad?
Koorilaul on jätkuvalt väga populaarne. See paistab ennekõike välja laulupeol, sest lauljate arv on rekordiliselt suur. Ma olen selles täiesti veendunud, et need tulevased muusikud ja õpetajad tulevad laulukaare alt, nad ei tule kuskilt mujalt.
Tehnika arenguga on õppimises nii palju muutunud. Kui mina õppisin teoseid vinüülplaatide või CD-dega tundma, siis eile just üks tudeng ütles, et ta ei saa minu CD-d kuulata, sest tal ei ole seda masinat. Ehk puht tehniliste asjadega on õpilaste elus nii palju muutunud, näiteks on noodid paberi asemel tahvelarvutis. Noortel on kättesaadav nii suur hulk muusikat ja ühest teosest võib kümmet erinevat varianti kuulata. Minu õpingute ajal sellist asja ei olnud. Nad on palju rohkem erinevatele lahendustele ja infole lähemal. Võib-olla võtab see ära mingit iseseisvat loovust, aga teisest küljest avardab terve maailma lõikes pilti. Vanasti olid sul need noodid, mis sul noodikogus olid, aga tänapäeval võid internetist absoluutselt kõik üles leida.
Aga õpetajaga on tunnisuhe ikkagi sama ja see toimib isikliku eeskuju najal. Seda ei saa hästi rühmas ega videosilla teel teha. Kuna koorijuhtimise õppimine on väga palju praktilise tegevuse ehk koorilauluga seotud, näitas koroonaaeg hästi, et Zoomi teel kooriproovi teha ei saa. Õpilane peab ikkagi reaalselt koori ette tulema ja oma kätega koori peal oma praktikat saama, siin ei ole teist võimalust.
Kui nüüd koroonaajale tagasi vaadata, on naljakas mõelda, mis lahendusi välja mõeldi, näiteks eelmainitud Zoomis toimunud kooriproovid. Samas on ju tore, et on valdkondi, mida robot ei saa täiesti ära võtta.
Absoluutselt. Huvitav on see, et tollel hetkel aitas Zoom korra kokku saada ja suhelda. Natukene oli hull ka, et mina laulan oma kodus ja keegi laulab oma kodus, aga me ei saa lauldes kokku. Kui lõpuks võis õues proove teha, siis igas Tallinna väikses parginurgas toimus mingi proov: nagu "juba linnukesed väljas laulavad, lapsed, kes kui vangis eland, pole ammu murul käind". See kõik oli järsku kuidagi nii elulähedane ja nüüd täna enam ei kujutagi ette, kuidas me koos laulda ei saanud.
Ma tunnen väga rõõmu sellest, kui ma saan mõnest koosolekust Zoomi teel osa võtta ja ma ei pea kohale minema, kui mul on ajaga kitsas käes, aga koorilaul on kõige paremas mõttes vanamoodne ja konservatiivne. See tagab inimeste sotsiaalse läbikäimise, mis on vaimsele ja füüsilisele tervisele hästi tähtis.
Mis võivad olla kõige suuremad väljakutsed, millega koorijuhid lähiaastatel rinda peavad pistma?
Laulupeo SA registrite statistika ütleb, et meil on päris suur hulk koorijuhte, kes on tulnud minuvanusest ja natukene vanemast haridusest ja on pensionieale lähedale jõudnud, nagu see on ka õpetajate või arstidega. Dirigentide arvu langus on ikkagi nähtav, noorte osakaal on praegu palju väiksem. Tudengid peavad sellel härjal ikka väga kõvasti sarvist haarama, neid tuleb ette valmistada selleks, et nad peavad mitut koori juhatama. Täna hommikul ütlesin tudengitele, et arvestage sellega, et lisaks sellele, et te õpite koorijuhtimist, peate praegu autojuhiloa ära tegema, sest suure tõenäosusega tuleb teil hakata väga palju mööda Eestit ringi sõitma ja loodetavasti kingib mõni tore koor teile tanklakaardi.
Kas võib öelda, et noorte koorijuhtide vähesuse taga on kultuuritöötajate madal palk?
Ikka. Palgaerisused on juba praegu nii suured, et peaaegu kõik kultuuritöötajad töötavadki miinimumi piiril. See töö on ikkagi väga palju missiooniga seotud, vähemalt see, mis laulupidu puudutab. Mõned dirigendid ei saanud siin mõned aastad üldse palka, said lilli või kommikarbi. Me oleme püüdnud koorijuhtide liiduga seda suunda muuta – see on ikka amet ja töö. Ja tegelikult pole keegi meist ainult koorijuht, vaid me oleme kas muusikaõpetajad või kultuuritöö korraldajad. Natukene selline kümnevõistleja tüüpi elukutse.
Aga ega teadmine väikesest palganumbrist ilmselt õppijaid väga palju juurde too. See peab olema väga tugev kutse, et tahan nui neljaks muusikuks või koorijuhiks saada.
Eelmisel nädalal rääkis Kumu kunstimuuseumi peadirektor Sirje Helme "Terevisioonis" sellest, kuidas neilt lähevad kõrgharitud spetsialistid hoopis kooli tööle, sest koolides on kõrgem palk. Nii võib aga ühel hetkel spetsialistide järelkasvu tekkida auk, mida on hiljem keeruline lappida.
Õpetajate palgaga on mingisugune võitlus toimunud ja osas piirkondades on palgad suhteliselt konkurentsivõimelised. Õpetaja töö on kindel riiklik töö, mis tagab sissetuleku. Kultuuritöötajal on maakohas väga keeruline, aga samas on koorijuhid hästi organiseerimisvõimelised inimesed ja me tõesti teeme väga paljusid asju ka. Päris nälga vast keegi ei jää, aga kes ei tahaks oma töö eest väärilist palka saada.
See on kurb, kui dirigendiamet jääbki missioonipõhiseks. Meil on tore laululavale koguneda, aga see ei tähenda, et see ei ole töö või ma ei peaks selle töö eest palka saama. Need koorid, kes laulma tulevad, ja see laulupidu, mida me eesti rahvane naudime, ei ole isetekkeline. Vahel öeldakse, et meil on isetekkeline laulu- ja tantsupidu, aga see ei ole ise tekkinud. See on koorijuhtide aastakümnete pikkune pühendunud töö, et lauljad repertuaari ja traditsioone tunneksid ning teaksid, kuidas laululaval käituda, mis laule seal lauldakse ja kuidas partiid kõlavad. Kui sellesse kohta lünk sisse jääb, ei ole seda auku lihtne täita.
Kas te olete ka koorijuhtide töö pisendamist kohanud?
Seda on läbi mitmete aastakümnete olnud – et ma ju laulan ka, me kõik siin ju laulame. Mõeldakse, et kui koorilauljad on harrastajad, siis oled ju sina ka harrastaja, sa tegeled harrastustegevusega. Selle harrastustegevuse juures minu eriala kui professiooni võtta, sest ma olen kõrgharidusega koorijuht. Selle teadvustamine on väga raske töö, sest harrastustegevus on väga pikki aastaid rahvamajade juures huviring olnud, samamoodi nagu on savivoolimisring või arvutiring. Aga mina leian, et koorijuhi töö on rohkem kui ringi juhendamine. Koorijuhi tööl on eesti kultuuriloos palju teistsugusem vastutus kui voolitud savikujukesed, pisendamata savivoolimisringi.
Päris raske on mõnd vallajuhti või koolidirektorit, kelle rahakoti valdamisest mingite inimeste ameti väärtustamine sõltub, seda mõistma panna. Olen lähtuvalt oma eriala positsioonist päris palju üle Eesti selgitustööd tegemas käinud. See kõik on ikkagi inimestes kinni – on olemas valdu, kus vallajuht on ise selle harrastusega seotud ja asi on palju suurema mõistmisega, ja on neid direktoreid ja vallajuhte, kel on null mõistmist. Küll aga meeldib neile vahel koos kollektiividega laulupeo rongkäiku marssima tulla. Mulle tundub, et mõne vallajuhini ei ole jõudnud teadmine, et ühel hetkel ei tule minu vallast ühtegi kollektiivi, mul ei olegi nende pidude ajal sinna rongkäiku asja. On viimane aeg sellele mõelda. See on ainult tahte küsimus, kuidas leida valda koorijuht, kes hakkab inimestega tööle, mudilastest täiskasvanuteni. Need inimesed tuleb üles leida, kohale meelitada ja neile ka tasu maksta.
Kindlasti on palju muid huvialasid ja sporditegevusi, aga vahel tundub, et asi on proportsioonides ja selles, kuhu koolidirektori või vallajuhi lapsepõlvekogemused fokusseeruvad. Ühest küljest on see väga inimlik, aga olles juhtival positsioonil, peaks oskama näha laiemat pilti.
Te mainisite, et koorijuhid peavad olema väga head planeerijad ning enamikul on mitu koori. Kas see viib koorijuhid kiirema läbipõlemiseni?
Ikka. Mul on ka erinevatel eluperioodidel rohkem koore olnud ja see kõik võtab väga palju energiat, sa ikkagi annad inimestele hästi palju. Kui kooris on palju-palju inimesi, siis nad kõik klammerduvad omal moel su külge ja see energiavahetus võtab ikkagi päris palju ära. Aga siis on need head kontserdid ja eduelamused, mis toovad palju tagasi.
60 protsenti meie koorijuhtidest on koolis tööl. Mul on mitu koolis töötavat kolleegi, kes tulevad laulupeole nelja kuni kuue kooriga. Ma tunnistan, et mina seda ei suudaks. Eks nende silmad reedavad väsimust, aga nad on seda aastakümneid teinud ja täiega müts maha, sest ma tunnen, et minu üks koor on ka mulle täitsa piisav. Aga mul on kõrval õppejõutöö ja eks me kõik majandame ennast erinevalt.
Väga paljudel kolleegidel on ikka kaks või kolm koori. Ühest küljest on see töötasu küsimus ja ma korjangi oma palga niimoodi eri kollektiivide tööga kokku, või siis üks koor otsib dirigenti, teine otsib veel ning eks ma siis lähen, juhatan ja tunnen missiooni, sest kust need dirigendid muidu tulevad. See on väga mitmetahuline küsimus.
Aga oht läbi põleda on väga suur, eriti kui sa teed midagi väga palju aastaid, sest ühel hetkel tuleb ikka see ammendumine. Ka sellel erialal on teatavat tüüpi vaheldumist vaja, vahetada kasvõi koori ja inimesi, sest terveks eluks ühe kooriga seotuks jäädes tekib vastastikku mingi küllastumise piir.
Liigume nüüd laulupeo juurde. Millises faasis järgmise aasta üldlaulupidu on?
Kõige aktiivsemas. Ühe laulupeo ettevalmistusprotsess kestab kolm aastat, alustades sellest, kui valitakse kunstiline meeskond ja algab repertuaari ettevalmistus. Esimesel aastal toimub laias laastus repertuaari valimine ja otsimine, teine aasta on repertuaari ettevalmistamine õppematerjalideks – laulikuteks, videoteks, internetis olevateks häälepartiideks – ning nende õpetajatele ja dirigentidele tutvustamiseks. Nüüd on laulikud kõigil ilusti käes ja alanud on kõikvõimalikud koolitused dirigentidele – nendele, kes on tugevamad, ja nendele, kes on natukene nõrgemad ja vajavad järeleaitamist.
Põhimõtteliselt on kooridel aega uue kalendriaastani. Jaanuari alguses hakkame liigijuhtidega mööda Eestit ringi sõitma ja suurtes saalides 100–500 laulja kaupa harjutama. Ja siis tulevad kõik peale jaanipäeva suurele väljakule kokku.
Kuidas te seda kõike jõuate?
Ma ei tea veel (naerdes). Ma olen oma proovigraafikud kalendrisse kirjutanud ja ma püüan neid lehekülgi mitte väga sageli avada. Aga eks see tähendab väikest vastutulekut kolleegidelt, kes mind kuskil asendavad ja täiendavad. Kõik ju tegelikult teavad, miks me seda teeme.
Vahel annab ka kalendriaegadega kombineerida ning väga palju proove toimub õhtuti ja nädalavahetustel. Mul ei ole jaanuarist jaanipäevani ühtegi vaba nädalavahetust. See kõlab võib-olla mõnele inimesele hullult halvasti, aga mingis mõttes on tore ka – süda ootab lauljatega kohtumist. Neid proove on ülilahe teha, sest suures saalis hakkad aduma, mis ees ootab – sa näed, kas need laulud meeldivad ja see süütenöör põleb vaikselt. Ja kuna mina arvan, et iga dirigendi sees on ka annus heas mõttes edevust, kasvatab see ka minu vaimu, et peole vastu astuda.
Te olite ka 2017. aasta noorte laulupeo "Mina jään" peadirigent. Mil moel noorte- ja üldlaulupeo korraldamine erineb? Kas see roll on teistsugune?
Natukene on, sest 2017. aasta laulupeo ideekavand oli Rasmus Puuri ja Veiko Tubina oma, mind kaasati dirigendi kui kunstilise juhina ellu viima seda, mis nemad olid välja mõelnud. Lisaks on noortepeol tavaliselt üks kontsert, aga üldpeol on kaks kontserti ehk esimene suur muutus on juba maht.
Noortepeo energia on ühtemoodi, aga olles ise terve elu juhatanud täiskasvanud harrastajaid, sest ma pole kunagi kooliõpetajana töötanud, tunnen, et minu ampluaa on ikkagi täiskasvanud lauljad. Täiskasvanute pidu toimub iga viie aasta tagant, vahepeal on noorte laulupidu ja koolikoorid saavad selles tsüklis sagedamini osaleda. See on hästi oluline, sest koolilapsi tuleb laulupeo traditsiooni kasvatada. Täiskasvanud ootavad aga iga viie aasta tagant oma pidu nagu õnnistust. Suurte peol on see tahe, jõud ja kõlajõud kuidagi ekstra äge – kui segakoorid tuletorni ja raadiotorni juurde kogunema hakkavad, on mul alati selline tunne, et süütenöör hakkab juba põlema. Tekib hirm, kuidas ma seda massi tempos hoian ja kas ma üldse jaksan ennast selle hiigelsuure koori ees kehtestada. See tahe, mis sealt tuleb, on lihtsalt nii suur ja tuntav. Mina naudin seda väga.
Valter Soosalu on öelnud, et ta ei ole ennast kunagi väiksemana tundnud kui siis, kui ta on laulupeol dirigendipuldis.
Seal puldis on ajalugu arvestades väga auväärne seista, aga samal ajal on seal ka täiesti õudne olla, sest seal ongi väga väike tunne. Lauljate mass on üüratu ja selja taga oleva publiku mass veel üüratum. Neid gabariite ei taju ikka hästi.
Ja see vastutuse moment on täiesti pöörane! See üks laul peab sul kohe 10 000 või 20 000 lauljaga välja tulema. Sa ei saa kõikidele lauljatele korraga otsa vaadata ja neid on väga raske on oma käte haardesse, oma energiavälja saada. Ja kõik see jääb igaveseks ajaks internetti kõigile järelvaatamiseks. Kui pidu on läbi, arvavad kõik Eestis sellest midagi. Laulupidu läheb kõigile kuidagi korda, igaühel on selle õnnestumise kohta oma arvamus. Aga ma olen endale öelnud, et ma ei saa kõigile meeldida. Ma teen oma südametunnistuse ja veendumuste järgi nii hästi, kui mina suudan.
Kas teil on ka mõni nipp, kuidas end seal laulukaare all lauljate ees seistes maha rahustada?
Ma püüan maksimaalselt keskenduda. Ma olen oma 30-aastase dirigendikarjääri jooksul nii palju kogenud, et ma tean, et ma võin oma käetehnikat usaldada. Ma olen pidanud seal puldis mitu korda käima, kuid kuna iga kord on uus laul, mida ma pean juhatama, on ka tunne erinev. Ei saa öelda, et mul oleks kunagi nii raudselt kindel tunne olnud, et ma tean, kuidas see käib, sest iga lauluga on oma küsimärgid.
Kui ma kunagi esimest korda sinna pulti läksin, siis ma arvasin, et kõik inimesed, kes seal seisavad, moodustavad halli massi, aga tegelikkuses olen kogenud seda, et kui ma sinna pulti lähen ja nende lauljate suunas vaatan, tunnen kõik need näod ära – ma olen neid proovisaalides näinud! Täna tean, et kui ma neile otsa vaatan, siis nad tahavad väga laulda ja nad vaatavad mind. Ma pean lihtsalt usaldama seda, et nad on minuga. Ja hea huumor aitab ka alati asja edasi!
Millised on laulupeo peadirigendi suurimad väljakutsed?
Meeskonnatöö. Mul võib olla suurepärane kunstiline idee, aga tegelikkuses pean enda taha saama üpris suure meeskonna, näiteks kõikide kooriliikide juhid. Ma pean leidma need kolleegid, oma ala parimad spetsialistid, kes kogu kontseptsiooni usaldavad, sellega haakuvad ja mõtlevad, et see on lahe idee ja ma tahan seda koos Heliga teha.
Lisaks on vaja koos väga palju otsuseid teha – selle laulu võtame, seda ei võta, see tekst ei ole nii sügav, kui tahaks, sellelt heliloojalt ei saanudki nii head laulu, kui oleks tahtnud, see laul on liiga raske ja lapsed ei saa sellega hakkama. See on üks tohutu sõelumine ja vaagimine: millised on ühe laulupeo parimad 20 laulu üheks kontserdiks ja 20 laulu teiseks kontserdiks? Üks laul meeldib ühele, teine teisele. Muusikas on nii palju maitsega seotud asju: mis on selle väärtus? Mis on just see laul, mis praegu seda sõnumit kannab? Mis on see uudisteos, mida me tahame ette kanda? Kes on see helilooja, kellele peaks sel hetkel sõrme peale panema? Mis on see kullafondi laul, milleta ei saa? Kes mida dirigeerib? Mis koorid me lauluväljakule kutsume? Mis hinde me neile paneme? Kes väliseesti koore kuulab? Kas ma üldse võtame mõne välismaa koori? Kes saateorkestris mängib? Kes solistiks tuleb?
See on kolm aastat ülitihedat otsustustööd. Ma olen märganud, et mõned asjad tulevad väga lihtsalt – see laul on väga hea! Ja siis mõne lauluga otsid, pusserdad, möllad, sõelud, kaalud – ei leia! Lõpuks tuleb ikkagi, lihtsalt mõne asjaga on vahepeal väga pikk tegemine. Näiteks, kuidas leida laulu- ja tantsupeole ühine pealkiri? Järgmise peo pealkiri on "Iseoma", sellega läks väga kaua aega. Need on nii keerulised otsused, sest kogu Eesti tahab seda tunda, teada ja selle nimel sinu selja taha minna. Sa pead olema nii kindel selles, mida sa teed ja julgema selle kogukonna ees seista.
Enne eelmise aasta noorte laulupidu, mis oli esimene laulupidu pärast koroonapandeemiat, tunti intervjuudes muret selle üle, millise jälje pandeemia koorilaulule jättis. Ma mäletan, et hästi palju tunti muret poiste- ja meeskooride pärast, sest neid on nagunii vähe. Siis räägiti ka, et olukorrast saab selge pildi siis, kui üldlaulupidu tuleb. Mis see seis on?
Kui noorte laulupidu läbi sai, oli tõesti palju juttu sellest, et pandeemia teeb oma korrektuurid. Kui mina kunstiliseks juhiks sain, siis esimesed intervjuud, mis ma andsin, kajastasid kõik küsimust, kas me oleme valmis, et lauljate arv väheneb. Muidugi olin valmis, aga seda ei juhtunud. Ma olen hoopis teistmoodi probleemi ees. Minu kõige valusamad otsused seisavad veel ees.
Kuna lauljate arv ei ole registreerimisel vähenenud, vaid suurenenud, siis me väga valime neid, sest lauluväljakule ei ole võimalik päris kõiki Eesti lauljaid korraga mahutada. Ma tean ka, et kõik noortekoorid ei tule suurele peole, sest nad ei jõua selles tsüklis nii sageli osaleda ja nad võtavad hingetõmbeaega. Üldlaulupeol läheb fookus täiskasvanute peale, kes on väga pikalt oma pidu oodanud.
Meil on ikkagi täitsa normaalsel hulgal poiste- ja meeskoore ka. Me teame, et poiste ja meeslauljate järelkasvu eest tuleb kogu aeg hoolitseda. See on võib-olla selline teema, mis ei ole otseselt pandeemiaga seotud, vaid on kogu aeg meie enda hoida ja kanda.
Milliseid tundeid tekitab teadmine, et te peate otsustama, kes saab peole ja kes ei saa?
See on väga raske, aga endale tuleb aru anda, et see kõik on ka turvalisusega seotud. Just ühendkoori plokk on see, kus kõik on korraga laval, liigiplokid on normaalsed, sinna mahuvad kõik ära, aga ühendkoori lõpuplokk ja Gustav Ernesaksa "Mu isamaa on minu arm", mida kõik laulda tahavad, seal tekib see ebainimlik olukord, kus sa seisad kümne inimesega ühel ruutmeetril ja oledki ühe jala peal. See ei ole väga tore.
On olnud meie õnn, et meil ei ole lauluväljakul midagi juhtunud, aga kui seal peaks näiteks terviserikke tagajärjel või konstruktsioonidega midagi juhtuma, siis seda enam ei halda. Mind pani noorte laulupeol muretsema see äike, mis mudilaskoori ajal kärgatas. Mudilaskoor on kõige noorem vanuserühm ja neid on alati laval väga palju. See paanika, mis nendes lastes tekkis, kui nad hakkasid laululavalt alla jooksma… See on meie õnn, et kellestki üle ei trambitud. Need olukorrad on mind selle üle mõtlema pannud, et me ei tohi tegelikult emotsiooni pealt riske valesti hinnata, kuskilt peab kaine mõistus vahele tulema. Laulupidu peab kõigi jaoks turvaline olema. Seda võib olla lauljatele väga raske seletada, aga mingid otsused tuleb nii teha, et kõigil turvaline oleks.
2019. aasta üldlaulupeol pandi ju ühel hetkel publikule ka piir peale.
Jah. Lihtsalt ei ole võimalik kõiki sinna mahutada. Seda on päris raske inimestele emotsionaalselt selgitada, aga midagi ei jää üle. Loodan, et kõigil on nii palju kainet mõistust, et aru saada, et me ei saa rahva elu ja tervisega riskida.
Milline on üldse laulupeo roll Eesti ühiskonnas? Mida see teile tähendab?
Ma olen sellele väga palju mõelnud ja seda ka oma tudengitega arutanud – üks asi on koorilaul iseenesest, teine asi on, kuidas see lõpuks laulupeole jõuab. Ehk laulupeo mõttes – ükskõik kui pateetilisi väljendeid kasutada –, siis see on eesti kultuuriloo tüvitekst. See tähendab eesti kultuuriloo jaoks oma traditsioonide ja järjepidevuse keskset ilmasammast, mis on vanem kui Eesti vabariik, mis hoiab eestluse olemuse võtit, mida me ikkagi ainult lauluväljakul kogeme. See ei tule mõnest muust kontserdisaalist või sündmuselt, see tuleb ikka ja ainult lauluväljakult laulukaare alt.
Ma arvan, et see kasvatab ka Eesti kaitsetahet. Muusikuna arvan, et kui keegi loeb Lydia Koidula luuletust "Mu isamaa on minu arm" või laulab neid samu sõnu, ükskõik, kas Kunileiu või Ernesaksa viisile, siis see lauldud emotsioon on kordades sügavam kui luuletus. Isegi kui loeb väga hea näitleja või väga koolitatud lugeja. Lauluga seotud emotsioon, olles kuulaja või laulja, sööbib rohkem südamesse.
Kõik need teksti, mida me lauluväljakul laulame, kasvatavad meid rahvusena, kasvatavad meie isamaa-armastust, emakeele austust ja eestlaseks olemise tahet. Ka siis kui maailm on lahti ning kõik reisivad, tullakse laulupidu kogema. Isegi kui sa ei ole ise laulja, siis sa tuled kuulad oma lapsi-sugulasi või tuled seda tunnet sinna saama. See ei ole niisama. Ma suudan aktsepteerida inimesi, kellele ei lähe laulupidu üldse korda, aga on väga palju inimesi, kes tunnevad, et nad peavad lauluväljakule või isegi lavale saama. Lisaks on väga palju inimesi, kellele piisab, kui nad vaatavad seda kõike läbi televiisori. Selle taga on tegelikult väga suur osa meie rahvusest, see on selline oma rituaal, mida me siin toimetame. Globaalses maailmas on väga lihtne ära lahustuda, aga praegu on selline aeg, kus laulupidu on kaitsetahte ja isamaalise kasvatuse mõistes vajalikum kui mõnel muul ajal.
Kas te olete proovides tajunud, et pärast täiemahulise Vene agressiooni algust Ukrainas on koorilaulu teistmoodi suhtuma hakatud?
Ikka. Mul on Tallinna Kammerkooriga aastakümneid 24. veebruaril traditsiooniline kontsert olnud. Tol hommikul, kui sõda algas, oli meil lõunal kontsert. See, mismoodi need laulud sel hetkel kõlasid, oli võimas. See oli tohutult kurb hommik, aga sellel kontserdil kõlasid meie isamaalised laulud hoopis teisiti. See ei ole nende sõja-aastatega muutunud. Sama kontsert on endiselt kavas ja me laulame alati ka Ukraina hümni. Meie publikusse on ka ukrainlasi sattunud, seal on kogu aeg pisarad ja filmimine.
Selle pinnalt on peegeldus tuntav. Need laulud tähendavad mingitel ajaloolistel hetkedel väga palju ja nende emotsionaalne vägi on selline. Aga see ei pruugi iga laulupidu nii olla, sest seda isamaalisust ei ole võimalik ka provotseerida, vaid mingid sündmused rahvuse ajaloos teevad selle taju niivõrd erksaks ja laulud kannavad seda tunnet, mida inimene vajab nende väljendamiseks. Ma arvan, et poisid või mehed, kes peavad minema kaitseväkke või üldse Eestit kaitsma, on need, kel on selle tundega kõik korras. Võib-olla mõnel mehel on raske mõelda, kas astuda Eesti eest välja või minna välismaale, aga koorijuhina arvan, et laulupoistel on kõik omal kohal. Käsi südamele pannes arvan, et ma olen oma lauljates väga palju kasvatanud tahet Eesti eest seista.
Võrreldes kümne aasta taguse ajaga on võib-olla nüüd ka oma kodumaa hindamine muutunud.
Ajalool on komme spiraalitaoliselt korduda. Elu, aeg ja ruum pakuvad neid sündmusi sellisel kujul, et sa pead oma väärtushinnanguid kogu aeg kohandama ja järele mõtlema. Laulupidu on selline koht, kus see kõik saab kuidagi klaarimaks. Kui sa vaatad iga päev televiisorist uudiseid võid mõtiskled ise nende asjade üle – mis ma teen või kuidas kõik läheb –, siis lauluväljakul ei ole kahtepidi mõistmist.
Järgmise peo teema on "Iseoma" ning selle fookuses on murded. Kust see idee tuli?
Ma olen koorijuhina näinud väga palju seda koolirepertuaari, kus heliloojad on kasutanud rahvalaule, kus on murdekeel sees. Ma pean neid laule endale tõlkima: ma olen Põhja-Eestist pärit, kuidas ma mõnedest sõnadest aru ei saa? See on olnud hästi inspireeriv. Mul on Setumaal hästi palju sõpru, kelle keelest ma mitte midagi aru ei saa ja see on ellu nii palju nalja toonud. See on pannud mõtlema sellele, et meie keel on nii rikas. Ma korjasin selle sealt üles.
Mulle on tundunud, et mõned laulupeo pealkirjad on romantilisemad, mõned tugevamad. Nendes pealkirjades peab ka mingisugune varieeruvus olema. Kuna "Püha on maa" (eelmise, 2023. aasta noorte laulupeo pealkiri - toim.) on väga hingeline ja väga Pärt Uusbergi nägu, siis mulle tundub, et minu sisemine taju, kuidas see pidu peaks olema, vajab mingit tugevust. Ma olen öelnud, et sõnad "ise" ja "oma" on küllaltki egoistlikud, aga keegi teine ei tule meie keelt ja traditsioone hoidma.
Vanemas keeles on sõna "iseoma" olemas ja see tuli ka kuskilt meie tekstidest välja, lisaks leidsin selle sõna väga toredast Doris Kareva luuletusest. Kuna see sõna tuli mul elus niimoodi ette, siis tundsin, et see on küll see, mis iseloomustab seda, mida mina selle peoga öelda tahan. See võib mõnele liiga enesekeskselt tunduda, aga see "oma" on rohkem "omane" – mis on meile, eestlastele, omane. Ise laulame oma laule, ei ole teistel jõududel ja välistel asjadel sellega pistmist.
Kui oluline see on, et vanade ja muutumatute lugude kõrval ka uut oleks?
Peaks olema tasakaalukas balanss. Ka laulupeo repertuaari koostades olen püüdnud seda fookuses hoida. On olnud pidusid, kus on päris palju uut muusikat peale tulnud, siis tajud, et võib-olla mingil hetkel sai seda liiga palju. Alati küsitakse, mis on uut, aga tegelikult ootavad väga paljud traditsiooni, kindlaid laule, mingeid korduvaid mustreid – me tuleme sinna selleks kokku, et me saaksime jälle neid asju teha. Aga alati tuleb ka uusi laule laulda.
Mil moel peab laulu- ja tantsupidude traditsioon ajaga kaasas käima? Kas üldse peab?
Ma arvan, et ootus on ikkagi natukene muutumatu, aga peab olema mingi annus midagi, mis toob uut verd või uusi lähenemisi. Mulle tundub, et noortepidudel saab rohkem eksperimenteerida, aga suurte pidu otsib mingisugust kinnituskivi või olemuslikku traditsioonilist asja rohkem.
Eks see on lõpuks iga kunstilise juhi otsus, aga kuivõrd kunstilist juhti valitakse tema ideekavandi järgi, tuleb usaldada ekspertkogu, kes otsuse teeb. Kui nad leiavad, et ideekavandis on head materjali, millega tööle hakata, mis peab kindlasti kohanduma või muutuma, tantsupeoga kokku kasvama, siis see on oluline.
Aga ma arvan ka, et igal peol on ülesanne ühiskonda mingite väärtussõnumitega puudutada: tänu laulupeole on võimalik midagi fookusesse tõsta. Olgu selleks praegu meie emakeel ja selle murdelised rikkused.
Mida te tulevalt peolt ootate?
Et kõik laulud tuleksid hästi välja. Ma tahaksin praegu väga iga kooriproovi ruumi seinal kärbes olla, et näha lauljad ja mis tundega neid laule lauldakse.
Ja viimane küsimus: millist laulu te ise kõige rohkem ootate?
Mul on oma lemmikud, aga ma ei saa neid niimoodi välja öelda, sest kõik valitud laulud on mulle ülikallid. Kunstilise juhina pean ütlema, et ma tahan, et mul oleks kaks väga õnnestunud kontserti. Mul on nende hulgas väga-väga palju lemmikuid, aga sellega on vist niimoodi, et kui need kõik on su oma lapsed, ei tohi üht last eelistada. Ma loodan südamest, et kõik liigid ja laulud tulevad hästi välja, sest kui ma kuulan mistahes laulu, läheb silm juba praegu märjaks.
Aitäh ja jõudu!
Aitäh!
Kultuuriportaali intervjuusari "ID" võtab igal pühapäeval fookusesse ühe huvitava kultuuritegelase ja vaatab koos temaga Eesti kultuurimaastikku.
Allikas: "ID"