X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Jürgenson: kui muu elu annab internetis ära elada, siis koorilaulu seal teha ei saa

Foto: Remo Tõnismäe

Klassikaraadio saates "Delta" sõnas järgmisel aastal peetava XXVIII üldlaulupeo kunstiline juht Heli Jürgenson, et kui kui muu elu annab internetis ära elada, siis koorilaulu seal teha ei saa, sest koorilaul vajab füüsilist koosolemist.

Nädalapäevad tagasi toimus esimene kokkusaamine laulu-, tantsu- ja pillipeo kunstiliste juhtide ja korraldajatega. Ilusa põllu- ja metsataimedega logoga said laulupeo esimesed raamistikud kõigile silme ette valatud. Heli Jürgenson, laulupeo kunstiline juht, kuidas te selle sümboliga rahul olete?

Mul on olnud juba päris pikka aega võimalik kõigega kohaneda, harjuda ja nende detailidega tutvuda, sest tõsi on see, et ma olin ka selles väikses komisjonis, kes kujunduskonkursi tööde valimisel osales. Seal oli kümme tööd: mõned väga traditsioonilised, mõned väga värskete värvide ja ideedega. Koorijuhina oli mul seda, kuidas spetsialistid tüpograafia, kirja suuruse ja fontide üle arutlevad, kõrvalt päris huvitav vaadata.

Võitis Marko Kekišev töö ja Markoga algas meil koostöö tihedamalt siis, kui asi jõudis väga täpsete detailideni, laulikute ja õppematerjalide vajadusteni. Koostöös Markoga olen ka mina koos logo ja värvidega arenenud. Tõsi on see, et Marko värviballett on minu jaoks väga kirev ja see on olnud arengukoht ka minule enesele.

Aga need loodusest inspireeritud motiivid pakkusid äratundmist just sellel hetkel, kui Marko otsustas kasutada õppematerjalidel fotosid eelnevatest laulu- ja tantsupidudest. Kui ma nägin fotodel neid samu kujundeid ja märke, kuidas ta leidis meie pillidelt, vöömustritelt, sokkidelt, pasteldelt seoseid oma märkidega, hakkasid need asjad minu jaoks väga kenasti kokku kõlksuma.

Need elemendid on Marko käekirjas võib-olla modernsemat laadi, kui me oleme harjunud seni nägema, samas on need minimalistlikud ja tohutult värvirohked. Ma olen püüdnud mõelda niimoodi, et kui mu laulupeo repertuaar vaatab koorimuusika ajalukku päris palju tagasi, siis Marko värvilahendus on jälle tänapäevane ja hästi kaasaegne. Võib-olla need asjad balansseerivad üksteist.

Kas te ütlete sellega, et laulupidu ei olegi modernne?

Kindlasti on laulupidu modernne, sest seal on tänapäevased lauljad ja kõik toredad noored dirigendid ja heliloojad, kes tulevad laulupeole oma debüüti tegema või kellest on klassikud saamas. Ka registreerimisandmetest näeme, et uusi koore ja kollektiive on tekkinud ehk ma arvan, et protsess on jätkuvalt tänapäevane.

Nii et laulupeo ratas on hooga käima lükatud.

See on tõsi. Isegi kui kohtumine pressiga ja kogu asja avalikuks tegemine toimus nädal tagasi, saab minul aprillis täis juba kaks aastat pikka tööd. Neid ettevalmistusi ei ole avalikkus nii palju näinud, küll aga on dirigendid mõnda seminari kuulnud, registreerimine esimesel moel on toimunud ja laulupeo kodulehel on repertuaar avalikult kättesaadav.

Millist muusikat me 2025. aasta laulupeol laulma hakkame? Mis see põhisõnum on?

Kui ma laulupeo kunstiliseks juhiks kandideerisin, olid minu kavandi inspiratsiooniallikaks murdekeelsed laulud. Ma juhatasin juubelilaulupeol Mart Saare "Noore veljo, veeritäge!" ja selles õpiprotsessis sain aru, et ma ei saa pooltest sõnadest mitte midagi aru. See oli korraks selline ohoo moment – teades küll, et Mart Saare, Ester Mägi ja Cyrillus Kreegi laulikud on selliseid laule täis, kus ma mõne sõna osas vajan kindlasti täpsustavat tõlget, tekkis vaade seda tüüpi repertuaarile. Ja kuna mul on võrukeste hulgas tuttavaid, siis põhjaeestlasena on mul vahel väga raske mõista, millest nemad kõnelevad.

Nüüd me oleme laulupeo programmiga jõudnud nii kaugele, et seesama idee nakatas päris palju minu kunstilist meeskonda. Esimese päeva kavas püüame võimaluste piirides katta kõik meie erinevad murdepiirkonnad või vanad keeled. Neid laule oli kaugelt rohkem, mis me tahtsime lisada, aga laulupeo kontsertprogramm ei ole nii pikk, et see lubaks meil kõike-kõike laulda.

Murdekeelseid laule jagub ka teise päeva kontserdil igasse liiki, sest see haaras tegelikult kõiki mu liigijuhte. Need muusikalised leiud on väga huvitavad ja seal saab olema nii uut kui vana murdekeelset laulu.

Kas meil on tõesti nii palju murdekeeles kirjutatud koorilaulu, et sealt annab valida?

Me tegime meeskonnaga ära sellise suure sõelumise, et võtsime peaaegu kõikide Eesti koorilaulu klassikute laulikud ette ja kaevasime need läbi. See oli alguses ikkagi muljet avaldav kogus laule. Seejärel oli see sõel selline, et vaatasime, mis võiks lauluväljakul vabas õhus hästi kõlama hakata ning mis on jõukohane. Siis vaatasime, et Eesti kaart saaks murdepiirkondadega kuidagi kaetud.

Tõsi on ju see, et laulikutes on murdekeeled siiski kirjakeele poolt mõjutatud, keegi on need ikkagi palju tänapäevasemaks kirjutanud. Me püüame koostöös rahvaluule arhiiviga õppematerjalides sinnamaani jõuda, et kes neid ikkagi kunagi laulis ja kust piirkonnast need laulud tulevad. Eks see on selline kompromissvariant ka, aga iga kihelkonna näidislaulu me ei saa repertuaari panna, siis oleks meil nädalane festival.

Kui palju on uudisteoseid? Ma eeldan, et heliloojate pakkumine oli suurem kui teie ootus.

Tõsi on see, et me tegime natuke loomekorjet ka. Kõikidele alaliitudele, kaasa arvatud heliloojate liidule, läks vabas vormis info välja ja saime väga suure kogumi sealt. Ka tänapäeval komponeerivate heliloojate hulgas on väga palju põnevaid teoseid ka murdekeelele, aga tõsi on ka see, et kõik ei sobi laulupeokoorile, ammugi mitte vabaõhulaval. Nii et me sõelusime sedagi päris palju.

Nüüd näeb kokkuvõttes see välja niimoodi, et igas liigis on kindlasti uuem laul või päris uus laul, võib-olla isegi kaks, ja esimese päeva kontserdile, kus me murdekeelele keskendume, on tehtud mõni uus seade. Nii et natuke uut värvi tuleb ka sinna. Päris mitu laulu on kas uues kuues või natukene laulupeoks kohandatud versioonis, võib-olla on laul enne mingisuguses sooloversioonis tuntud, aga meie püüame sellest teha kooriseade.

Mulle tundub, et Veljo Tormise pärand läbi Viljandi Kultuuriakadeemia on ka meile täna väga palju ansambleid ja noori muusikuid andnud ning murdekeel elab Lõuna-Eestis nendes lahedates bändides ja muusikute loomingus niimoodi edasi, et selle juured kanduvad ka meile laulupeole.

Te nimetasite laulupeokoori – et teos peab olema laulupeokoorile lauldav. Mis moodustis laulupeokoor on? Mis tingimused peavad olema täidetud, et laul kõlaks ja kõnetaks?

Me koorijuhtidena ikkagi valvame kogu repertuaari selle pilguga, et seal ei oleks liiga palju jagunemisi või ülikeerukaid partiisid, mis vabas õhus tööle ei hakka või on jõukohased õppida ainult professionaalsetele kollektiividele, mitte kõikidele isetegevuskooridele, keda me siiski tahaksime näha. Seal võib olla täitsa mitu nüanssi, mida peab kaaluma. On ju teada, et kui on vägev ühehäälsus, siis see kõlab massilaulu mõistes kõige paremini. Väga komplitseeritud faktuuriga lugu jookseb vabas õhus vahel natuke kokku.

Kuskilt tuleb leida need kompromissid, mis ei tähenda, et me läheme ainult ühehäälsete viiside peale, aga aja jooksul on mingid kriteeriumid paika loksunud. Igivana võitlus on polüfoonilise faktuuriga, mida me siin ühest laulupeost teise oleme püüdnud teha – et kui palju polüfoonilist muusikat on võimalik laululaval kokku ajada. Nende momentide üle oleme päris palju mõtisklenud.

Heli, teie laulupeo ideekavandi loomise aeg ulatub täpselt sinna, kus meid piiras pandeemia ja Eesti koorimaastikku on koroona päris korralikult räsinud. Tundub, et tegelikku koorilaulu seisu saamegi hinnata alles aastal 2025. Kui palju te ise lasite ennast mõjutada teadmisest, et koorimaastik on sellel ajal kui asi käes hoopis teises jõudluses? Mismoodi te selle balansi enda jaoks lahendasite?

Kogu ettevalmistusaja jooksul olen väga palju erinevaid etappe läbi elanud. Ma kirjutasin oma kavandi isolatsiooni ajal, sest mul oli palju vaba aega. Ma muidu poleks võib-olla oma kavandit üldse teele saatnud. Mul oli kodus võimalik nende asjade üle mõtiskleda ja tundus, et kuna ma olen päris mitmel laulupeol segakoori liigijuht olnud, mis on päris suur liik, siis mul võiks olla lauljate usalduskrediit – ehk ollakse pärast koroonajärgset aega valmis koos minuga välja tulema – võtta see vastutus, et on vaja seda asja edasi kanda. Mulle meeldis väga meie sihtasutuse muusikatoimetaja Ave Soppi ütlemine, et kui meie kasutame väljendit, et meie kanname laulupidu, siis äkki sellel hetkel, kui meil on rasked ajad, kannab laulupidu meid. Ma arvan, et see ongi tõeks läinud.

Ettevalmistusperioodi jooksul on ajakirjanikud minu käes väga palju küsinud, kas ma olen valmis selleks, et koroona järel on koorilauljate numbrid kukkunud. Loomulikult olin sellele mõelnud ja selleks valmistunud, aga praegu – oh suurt üllatust! – esimene registreerimine on meile isegi väliskoorideta juubelipeo suurused numbrid andnud. Kindlasti on need sellised esialgu suure hooga kirja pandud numbrid, aga mina tajun oma kooride juures seda, et kui isolatsioon oli tõesti viimase piirini jõudnud, siis see kohale tulemine ja proovides olemine andis inimestele mentaalselt elujõu tagasi. Koorilaul on olnud väga-väga teraapiline ja kui kõik muu elu annab internetis ära elada, siis koorilaulu seal kahjuks teha ei anna. See on päris suhtlemine, päris musitseerimine ja päris kokkusaamine.

Siin oli isegi must stsenaarium, mis moodustus kahest asjast: tehisintellekti areng ja virtuaalsed lauluproovid. Kas teie oskate öelda, mis jääb puudu, kui meil mitmetuhandekordne Eric Whitacre koor seal laulaks?

Ma mõtlesin sellele paar päeva tagasi, et võib-olla virtuaalne laulupidu näitab meie tehnikavidinate võimekust ja mingit üle maade kokkutulemise võimalust seal arvutiekraanil, aga tundub, et meie laulupeo juur ja traditsioonid rahvana kinnituse saamiseks vajavad ikkagi füüsilist kokkutulemist, mitte millegi muuga ei ole võimalik seda tunnet asendada. Inimlikku aspekti ei maksa alahinnata. Külma betooni peale asetatud tahvelarvuti ei ole ikkagi inimeste tegevus. Kui ma võrdlen tahvelarvutite pildi ja häälega heli möödunud suvel peetud noorte laulupeoga, kasvõi selle äikesekärgatuse ajal, ei ole siin võrdlusmomentigi.

Mis seisus laulikud on?

Laulikud hakkavad valmima ehk need on praegu töös, meil on olemas noodigraafika ja see suurepärane kujundus jõuab sinna laulikusse. Me tegeleme praegu päris intensiivselt kõikide tekstidega, mis puudutavad iseoma teemat ja rahvaviiside ja rahvaluule päritoluga. Ehk laulikud on koostamisel, esimesed hakkavad varsti tulema, aga see võtab nüüd ikkagi selle kevade.

Viimastel laulupidudel ongi laulikud nagu õpikud olnud – see tekstiline materjal on niivõrd inspireeriv. Kui palju teksti autoreid praegu laulikutega töötab?

Päris mitu inimest. Kuna me tahaks kõik laulikud korraga välja lasta, iga liiki ootab oma laulikut, oleme püüdnud päris suure meeskonna kokku panna – eri liikide laulikutega tegelevad erinevad autorid. Samas ma näen ka seda, kuidas Ave Sopp sihtasutusest teeb koostöös erinevate arhiividega peaaegu Sherlock Holmesi tööd.

See teadmine ja need allikad on niivõrd mahukad, et sellest võiks omaette suure raamatu kirjutada. Laulikusse, mida me nimetame ka uhkusega õppematerjaliks, tuleb sellest infost panna selline koond: kuidas seda kõike sõnastada, et kõik oluline saaks öeldud ja mis on natuke ebaolulisem ja välja jätta? Need on päris rasked valikud. Praegu just tulin sihtasutusest ja need sünnitusvalud – nagu Ave neid nimetab – on ikka väga keerulised, sest kõik on nii põnev ja tundub nii oluline, aga samas ei mahu ilmselgelt leheküljele ära.

Peokava on kinnitatud, dirigendid on valitud?

Dirigendid on laulupeo teise kontserdi liikide jaoks. Mina kogesin 2017. aasta noortepeol, kui noori dirigente tuli peo juurde palju, et meeskonna sünergia on äge siis, kui kõik inimesed on kohe paati kaasatud. Ehk meil on olemas nii-öelda teise peokontserdi dirigentide meeskond, aga mida mul veel ei ole, on esimese kontserdi dirigentide leht. Mul on küll oma ideed, aga kõik ei ole päris veel 100 protsenti paigas.

Tegelikult see praegune hooaeg, mis kestab sügisest kevadeni, on õppematerjalidega tegelemise aeg. Me salvestasime novembris Eesti Filharmoonia Kammerkooriga häälepartiisid kõikidele täiskasvanud liikidele, kohe-kohe lähevad stuudiosse poistekoorid ja siis järgmised lapsliigid, väga intensiivselt töötavad ka sümfooniaorkestri liik ja puhkpillimängijad, kes oma repertuaari sisse mängivad. Nii et tegelikult on meil üks suur õppematerjalide sissetöötamise ja väljaandmise hooaeg, mis kulmineerub 5. mail õppepäevaga. Kümmekonna päeva pärast tuleb minul veel väike Eestimaa tuur, kus me sõidame maakondadesse kohale, et kõike seda tutvustada.

Kogu pidu on koondunud pealkirja alla "Iseoma". Mis on teie iseoma?

Minu jaoks on kõik see, mis on meile omane ja meie oma, et me peame seda kõike ise viljelema, ise edasi kandma, ise hoidma ja kaitsma. Ei tee seda keegi teine meie eest.

Mulle tundub, et need sõnad – ise ja oma – kõlavad üksikuna natukene enesekeskselt, aga sõna oma tähendab mulle rohkem omane, mitte omama – kui ikka ise käsi külge ei pane, ei juhtu väga mitte midagi. Kui ma mõtlen tänasele päevale, Eesti elus ja ka maailmas ümbritsevale, siis seda kõike peamegi ja saame ise teha – ise hoida, ise kaitsta, ise edasi kanda, iseendale loota. Nii et see iseoma sõna on küllalt tugev ja sirge seljaga. See tähendab kindlasti päris suurt hulka vastutust, aga temas ei ole tegelikult nii palju enesekesksust, vaid teadvustatud ootust, et tuleb ise toimetada. See tugevus on selles sõnas seal sees.

Nii et minule see sobib ja meeldib ning mulle tundub, et selle sõnaühendi juured ulatuvad rahvalaulu aegadesse, sinna, kust murdekeeled ja meie omanäolisus ja iseärasused tulevad. Mulle meeldib ka seda rõhutada, et me, eestlased, oleme kõik väga isemoodi ja me hoiame natuke omaette. Vot nendes sõnades on meile eestlastena väga iseloomulikud nüansid sees.

Toimetaja: Karmen Rebane

Allikas: "Delta"

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: