Teil on nii mitu ametit. Kellena te ennast esmajärjekorras näete?

Põhikohaga ja ametilt, mille eest ma palka saan, olen ma Tartu Ülikooli teadlane. Umbes aasta tagasi sain ka professoriks zooloogia osakonnas. See on põhitöö, aga kõik muu on mingil määral selle põhitööga seotud. Mulle on teadus see ankur, mida kasutan nii looduskaitses kui ka kirjutamises, et tuua teadmist teadusmaailmast rohkem igasuguseid lõbusaid või huvitavaid viise pidi, kas siis inimeste teadvusesse või siis looduskaitselisse tegevustesse.

Keda ja mida te uurite loomaökoloogina?

Mul on hetkel käsil kolm suuremat projekti. Kõige suurem projekt, mis mul nüüd vaikselt lõppema hakkab, on merereostuse mõju vähihaigusele kaladel. See projekt on evolutsioonilise taustaga: püüan aru saada, kas meil on võimalik midagi õppida sellest, kuidas reostus tekitab vähki kaladel, ka vähihaiguse kohta laiemalt. Kas just nüüd inimeste ravimiseks, aga selleks, et mõista, mis on vähihaigus ja kuidas looduslikud liigid end selle vastu kaitsevad.

Väga palju olen tegelenud merelindudega. Merelindude projekti olen suuresti suutnud edasi anda oma järeldoktorandile, kellest nüüd on saanud iseseisev teadlane. Merelindude puhul uurime ka keskkonnamuutuste mõju sellele, kuidas merelinnud hakkama saavad. Meil on väga erilised pikaajalised andmeread, mida saame kasutada selle uurimiseks. Kolmas suur teema on linnaloodus ja selle taastamine. Koostöös Tartu linnaga otsime selleks kõige paremaid teaduspõhiseid lahendusi.

Kuidas te millalgi päris noorena oma eluvalikuid tehes jõudsite loomaökoloogia ja bioloogiani? Miks mitte need teised erialad – näiteks folkloor ja kirjutamine?

Eks ma selline poolhumanitaarbioloog olen olnud noorest saati. Kooliajal sobisid mulle väga hästi nii loodusained kui ka humanitaarained. Esseede ja kirjandite kirjutamises tundsin ennast hästi ja sain väga häid tulemusi. Võib-olla on asi lihtsalt selles, et tundsin olevat omal piisavalt huvi ja võimeid ka looduse uurimiseks, siis oligi mu mõte kasutada oma oskusi loodusest jutustamiseks. Aga selleks, et looduse lugusid rääkida, pead neid lugusid kõigepealt tundma ka õppima.

Ma kohtun hästi palju õpilastega ja räägin, et ökoloogilist baasteadmist või looduse mõistmist on praegusel hetkel, kui maailm on sellises seisus, nagu ta on, vaja tegelikult läbivalt eri erialadel. Kirjanduses, kunstis, õigusteaduses ja majandusteaduses – tegelikult võiks olla selline baasloodusteadus, millest me kõikides teistes erialades ja otsustes ka teadlikult lähtuksime.

Mina õppisin ülikoolis semiootikat ja ma mäletan, kuidas meile ühes kultuuriteooria loengus öeldi, et loodus räägib inimesega ainult läbi kultuuri. Et tal iseseisvat häält või artikuleerimisvõimet ei ole. Kas teie olete sellise määratlusega nõus?

See on täitsa hea sõnastus. Mul on aga ka tunne, et kultuuripiire annab laiendada. Kui meil on info selle kohta, kui mitmekesine ja ilus ja äge ja lugusid täis on loodus, siis saame kultuuri võimalusi loodust inimesteni tuua tegelikult ka palju tõhusamalt ära kasutada.

Mu tütar teeb uurimistööd sellest, kuidas Eesti rahvalauludes on kujutatud jõgesid: mis sümboleid on kasutatud, kui räägitakse jõgedest. Ta  püüab seda panna ökoloogilisse konteksti, et mõista, kuidas tol ajal jõgedesse suhtuti ja miks me praegu väga hästi ei ole osanud oma vooluveekogusid hoida.

Vooluveekogud on väga kehvas ökoloogilises seisus ja inimeste teadlikkus sellest on hästi väike. Tema eesmärk on vaadata läbi rahvalaulude pakutava ajalooprisma, kuidas eestlaste esivanemad nägid jõgesid ja mida nad neist rääkisid ja mõtlesid. Seda teadmist saaks kasutada selleks, et tõsta inimeste teadlikkust jõgedest.

Selliseid ühendusi eri kultuurivaldkondadega on võimalik teha hästi palju. Mul endal on hästi tihe koostöö näiteks Eesti Kunstiakadeemiast mõne inimesega just selleks, et rääkida looduse lugusid läbi kunsti. Ma arvan, et seal on hästi-hästi palju potentsiaali.

Samas mul on tunne, et kultuuriteoorias või kultuuris võib leida ka kultuuri kui korrastatuse ja looduse kui stiihia ja metsikuse vastandamist. Kas te olete ka sellist vastandamist kohanud ja kuidas me sellele peaksime vaatama?

Ma ise olen võib-olla kallutatult valinud endale sellise osa kultuurist, kus ma seda vastandumist ei näe. Käisin hiljuti "Metsikute bittide" näitusel, kus loodus ja tehnoloogiline kunst olid nii elegantselt kokku põimitud. Sellist kunsti ja kultuuri, kus loodus tegelikult ongi see, mis inspireerib, on tegelikult väga palju. Võib-olla see vastanduv osa on kuskil olemas, aga ma ei ole sellega väga palju kokku puutunud.

Sellist mõtlemist kohtab aga linnaplaneerimise kontekstis, kus öeldakse, et linn on inimese koht ja siia meil loodust ei ole vaja, sest siin peab olema arhitektuur ja korrastatus. Selle mõtteviisi juures peab nägema ka ajaloolist tausta: inimene on mingil määral vajanud korrastatust, et ennast kaitsta looduse metsikuse eest. Mingil hetkel on korrastatusega mindud liiga kaugele, eemaldatud loodusest ja sellega tegelikult kaotatud väga palju seda, mis on inimesele kui loomaliigile tegelikult vajalik.

Kui uurime linde või kalu, siis kas meil on võimalik ka inimkultuuri teatud aspekte selle kaudu selgitada?

Kindlasti on võimalik. Kui vaadata näiteks loomade käitumist või uurida loomade käitumise evolutsiooni, siis tegelikult näeb seal kõiki neid samu elemente, mis ka inimese käitumises ja kultuuris peegelduvad. Ma ütleks, et sellist inimese käitumise joont või elementi, mida ma ei näeks looduses teistel liikidel, ei olegi olemas. Meid ja teisi loomi on kujundanud samad looduslikud protsessid ehk siis looduslik valik, evolutsioon. Siia kuulub soov kaaslastele muljet avaldada, soov oma järglaste eest hoolitseda, konkurents ressursside üle või siis vajadus teha koostööd, vajadus teistele signaliseerida oma tervist või nutikust. Kõik need elemendid jooksevad kokku ka inimese kultuuri ja inimeste käitumisse.

 Tegelikult on seda ka päris palju uuritud – neid seoseid on nähtud ja sellel teemal väga häid raamatuid ja teadusartikleid kirjutatud. Mul on laual just praegu üks raamat – Frans De Waal, kes on üks minu lemmikautoreid. Ta uurib primaatide käitumist ja tema raamatuid on ka eesti keeles ka välja antud. Näiteks raamat "Teistsugune" räägib sellest, mida ahvide käitumine meile oskab õpetada sugude või soostereotüüpide kohta. See on hästi huvitav raamat, mida soovitan lugeda, sest see annab kõrvalpilgu ka inimesele kui loomale.

Kas inimese loomaks nimetamine natuke ohtlik ei ole? Võimegi ju hakata teatud asju selgitama ja välja vabandama sellega, et see omadus on meile loomariigist kaasa tulnud ja midagi teha polegi. Võtame näiteks noorte poiste kõva mehe mängimise, mis on ju tegelikult tohutult ohtlik nii neile endile kui ka teistele nende ümber.

Seda ohtu tuuakse teaduskirjanduses hästi palju välja ka. Kuni selleni, et kui räägime looduslikust valikust ja et kõige tugevam jääb ellu, siis jõuame lõpuks eugeenikani. Need küsimused on täiesti õigustatud ja need tuleb korralikult läbi mõelda ja läbi rääkida, kui hakkame rääkima inimese käitumise evolutsioonist või üldse inimese evolutsioonibioloogiast.

Ma ise olen selle mõtestanud lahti niimoodi, et kaasasündinud instinktiivse käitumise tagapõhja mõistmine aitab meil mingil määral sellest üle olla, seda kontrollida ja mõista. Ka näiteks noorel inimesel võib teadvustamine aidata mõista, et okei, ma tunnen, et mul on see vajadus minna ja sillalt pea ees alla hüpata, aga miks? See on see sama sund, mis paneb  näiteks noored hirvesokud mingeid hulle trikke tegema. See aitab mõelda läbi, et kas ma päriselt pean seda praegu tegema või see on lihtsalt mingisugune looduse sund, mis minu sees endiselt tiksub.

Samamoodi ütlesin ühele oma teismelistest lastest, et jah, sa tunned kogu aeg, et sul on vajadus minna ja teiste noortega hängida ja sa tunned, et sa oled liiga palju perega ja liiga vähe sõpradega. Tegelikult sa pead mõtlema läbi, et see on looduse sund, mis sinus tiksub. Nagu selles loodusfilmis, mida me vaatasime, kus hirveke tahtis ema juurest ära minna ja teiste hirvepoistega koos ohtlikke asju teha – see on täpselt seesama.

Tegelikult aga ei ole meil sellega tänapäeval kiiret – teismelised lapsed võivad vabalt oodata, enne kui nad hakkavad teiste hirvepoistega koos elu elama. Nad võivad kauem olla emme juures, sellepärast et aega on. See sund, mida sa tunned, on lihtsalt sulle looduse poolt antud, selleks, et sa oma pesast välja roniksid ja maailma avastama hakkaksid.

Mõistmise kaudu on meil tunduvalt lihtsam aru saada oma tunnetest ja emotsioonidest ja motivaatoritest. Selle võrra võime ka teha teadlikumaid otsuseid, kui saame nendest tungidest paremini aru. Seega käitumise õigustamiseks ei tohi evolutsioonibioloogiat kasutada, aga mõistmiseks küll.

Kas inimestel on ka selliseid jooni, mida loomariigis üldse ei esine, näiteks kas loomadel on kurjust või sõjakust?

Inimene on selles mõttes hästi osav, et ta suudab üle võimendada mitmed käitumisjooned, mis loodus meile on andnud. Inimese üks suuremaid erinevusi teistest loomadest mastaabi mõttes on see, kuidas me suudame neid teadmisi akumuleerida. Igaüks meist eraldi ei suudaks välja mõelda, kuidas jalgratast ehitada, rääkimata sellest, kuidas tuumapommi ehitada, aga see osutub võimalikuks, sest suudame neid teadmisi üksteisele väga tõhusalt edasi anda. See on ilmselt kombinatsioon meie arukusest ja meie sotsiaalsusest – inimene on hästi koostööd tegev loomaliik.

Samas kui mõelda, et see teadmiste akumuleerimine tuli ju ka inimese evolutsiooni ajaloos hästi hilja – me olime ju sadu tuhandeid aastaid täitsa tavalised savanniloomakesed. Siis käis kuskil mingi plõks ja me saime aru, kuidas neid teadmisi akumuleerida. See võime baseerub ikkagi nendel looduslikel joontel, mis evolutsioon meile kaasa on andnud ehk võimel teha koostööd.

Mingil määral annavad teadmisi edasi ka teised liigid. Lind õpetab oma poega laulma ja pesa ehitama. Need oskused on loomadel tegelikult väikeste elementidena olemas –, aga inimeste puhul on see jõudnud enneolematute mastaapideni.

Te mainisite "plõksu" – mis see plõks oli ja kui retrospektiivis vaadata: kas see oli üldse tegelikult vajalik inimestele või planeet Maa heaolu vaates? Võib-olla oleksid inimesed palju õnnelikumad ja Maa oleks palju õnnelikum, kui oleksime jätkuvalt koopainimesed?

Bioloogina ma väga ei saa vastata küsimusele, kas see oli vajalik, see on filosoofide või semiootikute vastata. Aga jah, maailmale tervikuna ilmselt see ei olnud mitte kuidagi vajalik ega mitte millekski hea, aga kui see nüüd niimoodi on läinud, siis meie liigina peaksime olema võimelised ka selle teistpidi plõksu tegema, kus lähtumegi sellest, kuidas me seda meie saavutatud väga erakordset maailma ümberkujundamise võimet ei kuritarvita.

See on päris raske, sest looduse poolt on ju meile ka kaasa antud teatav egoism ja isekus – et me olemegi kõige tähtsamad. Eks me olemegi inimese jaoks kõige tähtsam ja nii peabki olema. Aga et selle kõrvalt saab ikkagi ka olla hooliv, kaastundlik, empaatiline ja kaitsev ülejäänud looduse vastu.

Mina olen hästi optimistlik inimene, nii et mina usun, et kui me sellest räägime, kui äge on loodus ja kuidas loodus meile endale head teeb ja meid ennast kaitseb ja hoiab ja nii palju vastu pakub, siis me suudame inimkonnaga selle järgmise "plõksu" ära teha.

Aga ma tean, et on ka väga palju pessimismi selles osas, sest edasiliikumine selles suunas on aeglasem, kui tahaks.

Elame antropotseeni ajastul, aga mis tuleb peale antropotseeni?

Selle kohta on ka artikleid avaldatud. Üks huvitav kontseptsioon, mida ma kohtasin, oli teadlik väljumine antropotseenist. Seal oli pakutud ka eri stsenaariume, mis edasi võib saada. Üks stsenaarium on see, et asi lähebki käest ära ja maakeral ei olegi tulevikku. Teine on see, et on jätkuvalt atropotseen, aga me ikka kontrollime seda, et me ei läheks üle mingite piiride. Need piirid on ka täitsa sõnastatud – planetaarsed taluvuspiirid eri keskkonnateguritele.

Kolmas stsenaarium oligi teadlik ja kontrollitud väljumine atropotseenist, kus me anname kontrolli looduse kätte tagasi. Astume ise sammu tagasi ja proovime jõuda sinna, kus maakera saab iseendaga hakkama ja ei ole enam inimese reguleerida.

Praegu ongi nii, et päris paljudes ökosüsteemides me mõtleme, kuidas ise asju insenerilahendustega korda teha. Näiteks me oleme nii palju toitaineid merre lasknud, võtame need nüüd teistpidi välja – teeme mingid vetikakasvatused merre. Või mõtleme, kuidas me selle süsihappegaasi insenerilahendustega atmosfäärist kokku korjame. Inimesed proovivad kogu kontrolli enda kätte haarata, isegi taastumisprotsesside kontrolli.

Aga teadliku antropotseenist väljumise stsenaarium näeb ette seda, et lasemegi loodusel ise uuesti kontroll võtta. See minu meelest kõlab päris intrigeeriva mõttena, mille üle arutleda, et kuidas see võimalik on ja kuidas see inimese maailm selle atropotseenist väljumise olukorra juures edasi toimima hakkaks.

Raamatus "Loovad loomad muutuvas maailmas" kirjutate, et loomadel on negatiivsete keskkonnamõjudega kohastumise võime. Kas inimesel on ka selline võime?

Ikka on, kindlasti. Näeme seda, kui inimene kolis Aafrikast välja siia jahedamatele laiuskraadidele, kus päikest on vähem, siis meil muutus nahk heledamaks, et saaksime D-vitamiini paremini omastada. Või siis see, et siin Põhja-Euroopas tekkis inimestel selleks, et paremini toitu saada, suhteliselt hiljuti võime lagundada ka täiskasvanueas laktoosi ehk piimasuhkrut. Rasked olud suruvad meid sinnapoole, et meil tekiks mingisugune kohastumus.

See ei ole küll kohastumus, vaid kohanemine, aga meie organism mingil määral ikkagi õppis koroonaviirusega toime tulema – see oli elu jooksul toimunud muutus, kus samal ajal koroonaviirus ise jäi lahjemaks evolutsiooni käigus, sest ainult nõrgemad tüved said rohkem levida, ja inimese immuunsüsteem ka õppis, kuidas koroonaviirusest paremini jagu saada.

Need protsessid tegelikult kogu aeg käivad, aga võib-olla praeguste keskkonnamuutuste puhul ongi see oht, et muutused on kohastumuste jaoks liiga kiired. Kiirete keskkonnamuutuste puhul on kohanemine ja kohastumine nii inimese kui ka teiste liikide puhul tunduvalt juhuslikum – et kas jõuab õigeks ajaks või ei jõua.

Püüan alati rõhutada oma kirjatöödes, et selleks, et meil kohastumise või sammupidamise võime alles jääks, on vaja, et muutuste tempo oleks rahulikum. Lisaks on vaja, et looduslikud populatsioonid oleksid võimalikult suured ja omavahel ühendatud, et nad saaksid omavahel geene vahetada. Need on eeltingimused selleks, et kohastumus saaks tekkida.

Kas on siis võimalik, et ka Põhjamaade inimene kohastub 45-kraadise kuumusega, mis on mõnel pool Lõuna-Euroopas juba suviti tavaline?

Jah, teoreetiliselt on see ju täitsa võimalik. Aga kui me nüüd mõtleme, siis kohastumine on siin üle põlvkondade toimuv protsess: need inimesed, kes tunnevad end kehvemini väga kuuma ilmaga, saavad vähem järglasi ja nende geeni jõuab järgmiste põlvkondadeni vähem. Ma inimese puhul väga ei näe, kuidas siin valikusurve väga tugev saaks olla. Inimesed on nii head oma keskkonna ümberkujundajad, et nad lihtsalt lähevad tuppa ja annavad seal oma geenid edasi. Samuti tekib kuuma suurem negatiivne tervisemõju ju vanemas eas, kui geenid on juba edasi antud.

Ehk siis see, et inimene saaks kohastuda väga kuuma ilma loomaks, on minu meelest ebatõenäoline. Aga see, et me mingil määral õpime ise ehk et meie füsioloogia kohaneb, kui me oleme väga kaua kuuma käes, siis see on täiesti reaalne. Seda olen ise ka omal käel kogenud, sest ma elasin kaks aastat Arizona kõrbes perega ja tegelikult harjusime seal kuumaga päris ära. Seal olid 45-kraadised suveilmad pigem standard kui erand. Peale Arizonaga harjumist me mõnda aega talusime ka Eestis kuuma paremini.

Õnneks on inimese organism üsna paindlik, aga paindlikkust on eri inimestel eri ulatuses. Kui inimestel on niikuinii mingid terviseprobleemid või nad on vanemaealised, siis on ikkagi palju vähem tõenäoline, et nad suudavad kohaneda.

Aga tuleme kuumasurmade pärast natuke ilusamate asjade juurde. Te olete ka lastekirjanik – miks te hakkasite lastele kirjutama?

Minu esimesed raamatud lastele, mis ma kirjutasin 20. eluaastate keskpaigas, olid tegelikult populaarteaduslikud. See oli 15 aastat tagasi ja siis mulle lihtsalt endale tundus, et need on nii põnevad lood, mis ma oma ülikooliõpingutel kuulen putukatest või lindudest. Et ma tahaksin neid kirja panna niimoodi, et nad oleksid ka arusaadavad ja loetavad ja põnevad ka minu lastele ja teistele lastele. Kuna teadsin, et kirjapanemisega saan hästi hakkama, siis ma seda tegingi. 

Esimese lasteraamatu – "Putukaraamat" koos Urmas Tartesega – kirjutasin siis, kui olin oma esimese lapsega kodus ja lihtsalt tundsin, et mul hakkas igav. Esimese lapsega võtsingi kõige rohkem vaba aega, sest arvasin, et lapsega peabki olema pikalt, aasta aega kodus. Siis sain aga aru, et tegelikult minule see 100 protsenti ei sobigi. Mulle sobib, kui mul on mingi projekt või tegemine lapse kõrvalt. Laps ju ikkagi tudub suure osa ajast ja siis mul tekib vaimne rahutus. Siis kirjutasingi "Putukaraamatu", lähtudes suuresti ühest väga heast loengukonspektist, mille kirjutas minu õppejõud, entomoloogia professor Mati Martin. Sealt sain väga palju põnevaid detaile, mis sinna putukaraamatusse jõudsid.

Fantaasiaraamatute kirjutamiseni viis see, et ma olen ise väga suur fantaasiakirjanduse lugeja ja kuna mul enesekindlus oma kirjutamisoskuse osas oli, siis olin kogu aeg mõelnud, et kui ma tahaksin, siis saaksin hakkama ka fantaasiaraamatu kirjutamisega. Ajal, kui elasime Arizonas, ütles mu poeg mulle, et aga kirjutame selle loo. Siis hakkasin alguses pikkadel sõitudel oma lastele jutustama "Allikahaldja" raamatu lugu.

Ameerikas kõik otsad on autoga neli kuni kuus tundi vähemalt – seal seda jutustamisaega jagus ja lõpuks siis ma panin selle kirja ka. Seal raamatus on päris palju minu lemmikute fantaasiaautorite eeskujusid sees, aga see on ka kombineeritud minu enda lapsepõlve mälestustest ja minu enda lapsed on seal prototüüpideks. Lihtsalt korjasin selle loo selliste pusletükkidena kokku ja proovisin ära, et kas ma saan hakkama.

Mina olen värskelt lugenud "Allikahaldja" raamatut ja "Haki ordut" ja seal võib kohe tähele panna, et teil on väga suur huvi Eesti rahvapärimuse vastu. Miks rahvapärimus on teile oluline?

Ma olen kasvanud sellises perekonnas, kus folkloor on täiesti loomulik elu osa. Minu isa oli Heno Sarv. Sarvede suguvõsa on üldiselt üsna tuntud selle poolest, et nad võtavadki väga palju tuge ja inspiratsiooni  rahvapärimusest. Isa töötas ka Eesti Rahva Muuseumis ja mu ema töötas samal ajal Eesti Kirjandusmuuseumis ja tema puutus ka kogu rahvapärimuse poolega väga palju kokku.

Ma olen ka väiksest peale käinud vanematega kaasas rahvalaulude laulmise üritustel ja laulnud ka ise rahvalauluansamblis Väike Hellero. Praegu on mul selleks üsna vähe aega, aga kui vähegi võimalik, siis saame ikka Väikese Hellero inimestega kokku ja laulame rahvalaule. See on kultuurikeskkond, milles ma kasvanud olen ja see on minuga alati kaasas olnud.

Kas rahvapärimuse uurimisel on teie elus ka praegu oma koht?

Aktiivselt ma rahvapärimust ei uuri, aga eks need inimesed on mul kogu aeg silmapiiril ja võrgustikus olemas, et kui mul mingi mõte tuleb, siis me suhtleme. Oleme näiteks Jaanika Orasega koos pidanud loenguid, kus tema on rääkinud sellest, kuidas on rahvalaulud arenenud ja mina siis sinna juurde laulu evolutsioonibioloogiast. Selline mõttevahetus toimub kogu aeg ja see on mulle selline väga huvitav kõrvalmaailm.

Kui ma soovitasin oma tütrele uurimisteemat vooluveekogude teemal, siis ka seal samamoodi on nii folkloori kui ka looduse pool. Eestis on ka väga vahvaid teadlasi, kes annavad välja raamatuid näiteks loomapärimusest või kasvõi kliimafolkloorist.

Teie kõige värskemas raamatus "Haki ordu" hakkavad tublid noored tegema mõistlikku koostööd linnavõimudega rohelisema linnakeskkonna nimel. Aga kuidas te suhtute radikaalsesse kliimaprotesti, mis on ka lääne noorte seas levinud?

Ma just hiljuti ühe kolleegiga arutasin ja tema ütles, see on omal kohal, sest see ikkagi juhib tähelepanu olulistele probleemidele.

Samal ajal, kui seda tehakse destruktiivselt ja selle teema vastu viha tekitades, siis ma ei ole kindel, et see on alati kõige tõhusam viis. Legaalsed kanalid on ju täiesti olemas – võime korraldada ka aktsioone, kus läheme kõik koos mingit looduskaitseala taastama või siis teeme sellise ürituse, et istutame linnaruumi sarapuid geriljaaianduse raames või teeme midagi silmatorkavalt kummalist, mis on aga samal ajal ka konstruktiivselt produktiivne, loodusele hea ja juhib meie sõnumit.

See võib olla ka tänavamaaling, mis kerkib üleöö ja räägib mingit lugu päriselt loodusest. Mul on tunne, et selleks, et noortel oleks need tööriistad, millega siis poollegaalselt või konstruktiivselt seda teemat õhus hoida, on ka lihtsalt vaja neile rohkem teadmisi loodusest ja nendest vahenditest, mis olemas on.

Mõnevõrra olen ka mõelnud sellele, et radikaalsus on ju tunnus või avaldumisvorm ja võid selle haakida ükskõik mis idee taha: mõne halva idee taha, nagu šovinism, või mingisuguse täiesti legitiimse ja olulise teema taha. Aga kui see väljendub lõhkuvas radikaalsuses, siis sa tegelikult teed kahju sellele ideele.

Mõne meeĺest on radikaalsed kliimaprotestid tekkinud ka sellest, et kliimaaktivistidele tundub, et rahulikul moel kliimast rääkimine ei tööta hästi. Võtame näiteks COP-i, ÜRO kliimakonverentsi, siis sellest ajast, kui see esimest korda aastal 1995. Berliinis toimus, on maailma CO2 emissioon tõusnud 60 protsenti. See näitaks justkui, et rahvusvahelised resolutsioonid kaitsta kliimat ja tulevasi põlvkondi ei maksa midagi. Mis on valesti läinud?

Mina ütleksin, et see ei ole tõsi, et legaalsed teed ei tööta.

Näiteks korduvalt on Euroopa kohtutes viimasel ajal tegelikult õigus antud kliimakaebustele, mille algatajad on koolilapsed või vanaemad. Seal tõesti pannakse riigid vastutama nende sammude eest, kus nad on läinud rahvusvaheliste kokkulepete või konventsioonidega vastuollu. Kui riik konventsioonile alla kirjutab, siis on ta ikkagi seotud selle lubaduse täitmisega ja kohtud on see koht, kus tegelikult saab need riigid panna vastutama oma allkirjade eest ja võetud lubaduste rikkumise eest.

Selleks on täiesti olemas teed, kuidas seda saavad teha ka lapsed ja noored. Eestis ka Fridays for Future väga tublisti ju kasutab neid radasid. Samal ajal näiteks võiks olla suurem võrgustik nende taga, kes sellist väga ilmselt ikkagi väga aeganõudvat kohtuskäimise teed toetab, näiteks korraldab mingeid aktsioone raha kogumiseks. Just neid legaalseid viise saaks paremini leida ja toetada.

"Haki ordu" raamatus minnakse ju ka õiguslikku teed pidi: pannakse linn fakti ette, et tegelikult on laste õiguste konventsioonis ja looduskaitseseaduses noorte soovitud asjad juba kirjas ja ei arvesta linn sellega, mille taha ta juba on seadustega tulnud.

Aga kuidas teile tundub, kas Eestis on üldse sellist laiemapõhjalist kliimaarutelu võimalik tekitada, sest kui võtta näiteks see praegune anomaalselt soe september, siis Eestis enamik inimesi pigem rõõmustab, et saab ujumas käia 20-kraadises merevees, mitte ei kurvasta kliimamuutuse pärast?

Jah, see ongi see häda, et Eesti kliima on ju natuke nagu läinud paremaks. Muidugi oleneb, kuidas seda parem-halvem defineerida, sest samal ajal on meil ka päris palju äärmuslikke ilmastikuolusid, mis on päris ebamugavad üle elada, nagu põuaperioodid või et kui vihma sajab, siis tuleb korraga nii palju, et linn on üle ujutatud.

Ma arvan, et mina võib-olla oleks kliimadiskussioonis strateegiliselt läinud Eesti puhul natuke teist teed pidi. Selle argumendiga on ju väga raske vaielda, et ega meie Eestis siin maailma kliimat ära ei paranda ja kogu maailma kliima on üks terviksüsteem. Me saame küll rääkida sellest kogu maailma mastaabis, aga me saame suuri asju ära teha ainult siis, kui kõik oma pisikese asja ära teevad.

Ei ole nii, et üks riik ütleb, et mina olen nii väike, et mina ei pea tegema neid rahvusvahelisi asju. Kui lähtume normaalsest koostööd tegeva riigi kontseptsioonist, siis tundub see loogiline.

Aga kui tahame saada isekad inimesed sellele ideele taha, siis peaksime hoopis rääkima rohkem laiemalt elupaikade ja bioloogilise mitmekesisuse kadumisest elupaikade taastamise kontekstis, sest selle kaudu me tegelikult aitame kliimaprobleeme lahendada. Kui me näiteks vähem rikume soid või vähem raiume metsasid või rakendame rohkem taastavat põllumajanduspraktikat. Sellepärast, et Eesti loodust, Eesti elupaiku ja Eesti liike me saame kaitsta just ainult siin ja siis ei päde enam need argumendid, mis ütlevad, et aga muu maailm ju reostab. Sellepärast, et me saame ainult Eestis neid asju õigesti teha Eesti jaoks.

Selle kaudu me tegelikult saame ka täita kliimaeesmärgid, sest väga palju kliimat kahjustavat majandustegevust tuleb samal ajal ka elupaikade ja liikide arvelt.

Te olete ka Tartu 2024 üks saadikutest ja tänavusel kultuuripealinnal olid ka oma rohe-eesmärgid. Kas need täitusid?

Ma arvan, et siin oli väga palju vahvaid projekte, nagu näitus "Metsikud bitid", kus väga leidlikult näidati, et loodus inspireerib kultuuri ja kultuuri kaudu saab toetada loodust.

Samal ajal oli ka kureeritud elurikkuse projekt, mis Tartu linnas oli hästi nähtav ja tegelikult tartlastele tegi selgeks, et liigirikkus kesklinnas on võimalik ja midagi head ja väga ägedat. Linnalooduse mõttes loeksin Tartu 2024 projekti küll pigem õnnestumiseks.

Ma panin ka suvel tähele, et linnarohtlas käis linnukeste ja putukate sigimine ja sagimine palju intensiivsemalt kui me muidu parkides oleme harjunud nägema. Kas Tartu kesklinn jääbki rohelisemaks kui varem või see oli lihtsalt selline üheks aastaks ajutine asi?

Kuna Tartu roheringi projekt on Euroopa Komisjoni LIFE programmi projekt, siis on seal väga selged reeglid ka selle kohta, mis saab pärast. Need asjad peavad olema jätkusuutlikud ja need põhimõtted kirjutatakse ka Tartu linna alusdokumentidesse. Ma ei saa 100 protsenti öelda, et see kõik jääb püsima, mis Tartu 2024 programmiga alguse sai, aga oleme vähemalt astumas samme, et see raamistik oleks olemas, kus asi püsima jääb.

Oluline on ka see, et tartlased ise tulevad selle asjaga kaasa ja hakkavad seda küsima ja ootama ja juhivad tähelepanu mitte sellele, et siin on rohi niitmata, vaid sellele, miks liiga sageli niidetakse, miks siin on lehepuhurid ja kus kohas on läbipääs siilidele või oravatele.

Ma arvan, et kureeritud elurikkuse, kultuuripealinna ja Tartu roheringi projektiga jõuame küll sinnamaani, kus inimeste teadlikkus linnaloodusest on nii palju kasvanud, et seda loodetavasti enam tagasi ei pööra.

Kultuuriportaali intervjuusari "ID" võtab igal pühapäeval fookusesse ühe huvitava kultuuritegelase ja vaatab koos temaga Eesti kultuurimaastikku.