Jass Kaselaan: avaliku ruumi kunst on Eestis endiselt tundlik teema

Alustame näitusest "Isa ja poeg" Hobusepeas. Ta on erandlik, sest selles on esimest korda joonistused ja sa oled seal ka ise sees. Enne pole sa ju ennast kujutanud?

Ei ole, ma pole varem üldse kujutanud inimest ega kasutanud näitustel äratuntavat portreebüsti. Kümne aasta tagune töö on "Nukkude väljak", kus modelleerisin nukke. Nüüd on see töö aastaid seisnud Kumu ees, aga algselt oli ikkagi tehtud siseruumi galerii kunsti jaoks. Kuna sellest on juba hulk aega möödas, kasutasin nüüd sama formaati – lihtsalt portreebüstid postamentidel, selline traditsiooniline vorm. Aga jah, seekord kujutasin iseennast.

See on siis võib-olla ka kõige isiklikum näitus?

Võib ka nii öelda, ehkki kõik näitused on tegelikult väga isiklikud. Ma arvan, et see on ka kõige lihtsam näitus, mis ma olen teinud, nii vormiliselt kui ka kontseptsiooni koha pealt. Eks see pealkiri "Isa ja poeg" on samuti kunstiajaloost tuntud ja korduvalt kasutatud, Eestist tulevad kõige esimese asjana meelde Jaan Toomiku ning Tartust Ülo Õuna samanimelised teosed. Eks need tööd olid mul ka mõttes ja siis oligi küsimus, kuidas seda teemat ise lahendada.

Muidugi oleks võinud ka panna näituse pealkirja väga abstraktse ja vaataja peaks ise aru saama, millest ja mida näitus räägib.

Ma tihti olengi läinud seda teed, aga antud juhul mitte. See mõte, et tuleb teha näitus või töö nimega "Isa ja poeg" on juba aastaid aastaid meeles mõlkunud, hakkasin otsima sellele vormi ja nii ta lõpuks tuli.

Laevakujutise ja laevamudeli sisse toomine on väga südamlik, sest poisse ikka ju huvitavad laevad ja mootorid ja mudelid, isa toob seda mootorite maailma lähemale. See link on hästi lihtne tekkima.

Ma otsisin pikalt seda visuaali, kuidas oma poega kujutada. Kuna ta on nii huvitav isiksus, siis mulle tundus, et lihtsalt tema portree enda oma kõrvale panna oleks nagu liiga lihtne. Kaalusin ka mitmesuguseid heli kasutamise võimalusi, sest enamikul näitustest on olnud helil mul lausa kandev roll. Lõpuks jõudsin selleni, et joonistan teda ja kujutan poissi laevana.

Need on nagu teaduslikud uurimislaevad või pigem fantaasialaevad, otsest mootorit või masinavärki seal nüüd täpselt kujutatud pole.

Ma võtsin üsna tunde järgi, ühtegi sellist laeva mul päris maailmast eeskujuks ei olnud. Kindlasti, kui nüüd tõeline laevainimene vaataks, siis need asjad mitte kuidagi ei klapi omavahel, aga ma võtsin vabalt. Ma üritasin teha nii, et need laevad oleks natuke lapselikud, mitte liiga tõsised, aga ei läheks ka pidžaamamustriks. Et ta oleks kusagil seal vahepeal. Minu jaoks oligi huvitav see, et ma pole ju joonistanud mitukümmend aastat. Kooli ajal sai küll kuhugi vihikusse või paberinurgale joonistatud samalaadseid asju, ja nüüd võtsin natuke korrektsemalt ette ja vormistasin need asjad ära selle näituse tarbeks.

See detailsus paistab olevat üsna aeganõudev.

Ma joonistasin nad hästi suurelt, näitusel on nad veidi kokku pressitud. Kuid jah, juba füüsiliselt nende valmisjoonistamine võttis mõne töö puhul isegi nädalaid. Võib-olla plaanin sellise joonistamisega isegi jätkata.

Joonistamisega leidsid või taasavastasid enda jaoks nagu uue vormi?

Jaa, täiesti. Ma juba kaks aastat tagasi lõpetasin ka animatsiooni EKA magistrantuuris. Seal on ka palju joonistamist, aga loogika on hoopis teine – 12 kaadrit sekundis, see tähendab, et kunagi ei saa minna ühe pildiga sedavõrd põhjalikuks, nagu ma siin läksin. Seega on see lähenemine hoopis teine, aga võib-olla see joonistamise harjumus tekkis mul seal uuesti.

Kas joonistamine on mõnes mõttes lõbusam kui skulpturaalsete vormide valamine?

Joonistama hakkasin praegu selle pärast, et enamuse ajast hoian last. Üks variant oleks vinguda, et ei saa midagi teha ja istun siin lapsega, aga siis ma otsisin teise väljendusvormi. Need laevad on joonistatud tahvelarvutis ja seda saab teha nii, et laps magab süles. Tänu sellele oli ka niivõrd palju aega neid joonistada. Põhjus, miks ma neid joonistama hakkasin, tuli eelkõige sellest, et ma ei saanud hommikust õhtuni enam skulptuuriga tegeleda.

Kui sa nüüd püüaks sõnastada, siis milline on su meetod su teoste juures ja kuidas sa enda vaates oled seda mingis suunas liigutanud?

Kui nüüd laiemalt rääkida, siis viimastel aastatel olen oluliselt vähem tegelenud galeriikunstiga. Viis aastat tagasi ja varem oli mu peamine väljendusvorm ikkagi ruumiinstallatsioon, see kunst, mida teed galeriisse ühe näituse jaoks. See oli kõige olulisem asi mu elus üldse. Mõnesse aastasse mahtus ka kaks installatsiooni või suurt näitust ja ega ma millegi muuga ei tegelenud. Siis mul ei olnud peret, ma võisin niimoodi elada.

Mul oli üsna ükskõik, kas mul on raha või ei ole. Kultuurkapital on muidugi näituse tegemist toetanud, aga seal on alati kõik läinud selle näituse peale, nii et lõpuks jääd isegi miinusesse selle projektiga. See ei omanud aga mingisugust tähtsust, oluline oli siiski hea näitus, hea uus installatsioon, ja tol ajal olin vaba mees, mul nii palju aega kui vaja.

Kui tekkis pere, olen selle asja enda jaoks ümber mõtestanud. Nüüd on minu jaoks kaks kunstilist tegevust – üks on see galeriikunst, mida ma teen küll oluliselt vähem, aga teine asi, mis on tulnud, on avaliku ruumi kunst või tellimustööd. Ja need on minu jaoks kaks täiesti erinevat kunstivormi. Loomulikult, kui sul on pere, sa ei saa iga päev hommikust õhtuni oma ateljees elada ja näituseid teha, ning teiseks peab sul olema mingisugune sissetulek.

Ilmselt, kui oleksin veendunud boheemlane, saaksin ka teisiti, kuid ma siiski leian, et kui sul on lapsed, siis on sul ka vastutus ja sa ei saa mõelda, et tahan nüüd tegeleda mingi vaba väljendusega galeriiruumis, sest pead mõtlema ka teiste asjade peale. Viimastel aastatel ongi loominguline tegevus jagunenud nii, et pool on avaliku ruumi kunst, mida ma eelkõige teen siiski selleks, et teenida, ja teine osa on vaba väljendus, nagu ka näitus "Isa ja poeg". See on see, mida ma tunnen, mida tahan teha, ning mis ongi see vaba eneseväljendus ja mingi sisemine vajadus seda teha.

Kus suunas ma selle galeriikunstiga liigun? Mulle endale tundub, et olen viimastel aastatel kuidagi seisma või kinni jäänud, aga ma loodan, et läheb paremaks. Järgmisel aastal on tulemas näitus EKKM-is ja ka see näitus Hobusepeas on visuaalselt ära tuntav, kuid mulle endale oli ta katsetamine, et proovida uusi tehnikaid ja materjale. Kindlasti olen muutunud visuaalselt lihtsamaks. Ja võib-olla ka huvitab mind natuke muu esteetika kui varem.

Kui mu varasemad tööd on siiski agressiivsed ja publikut häirivad, siis see näitus on rahulik ja isegi armas, võib-olla ka veidi eneseirooniline. Kui ma last kujutan laevana, siis ennast tegin teadlikult selliseks labidaga lööduks – suur, seda on palju, justkui monument iseendale. Ja mitte üks kord, vaid kaheksa korda.

Siin tuleb rääkida ka vormist. Ka "Nukkude väljakul" olid kõik nukud erinevad, eraldi modelleeritud. Seda tööd ma tegin aasta aega. Modelleerisin nad kõik ükshaaval ja valasin betooni. Siin näitusel on mu portreed siiski üsna identsed, ma mängisin natuke selle vormi muutumise ja detailidega.

Sa oled vist pea kõikides me galeriides teinud rohkem kui kord näituseid. Kuivõrd see ruum annab juba ette mingi valemi ja kas need valemid on hakanud siis ammenduma?

See on väga hea küsimus, ma tunnen end veidi nagu mõni popbänd, kes on kõikides külades juba sada korda käinud, aga vastus on jah. Ruum alati määrab minu jaoks, milline see näitus tuleb. Kõigi näituste juures, mis ma olen teinud, on väljapanek lähtunud ikkagi ruumist. Võin olla kindel, et olen näituseid teinud kõigis Tartu ja Tallinna põhigaleriides. Pole õnnestunud saada Kumusse suurt isikunäitust, aga mind rõõmustab see, et järgmisel aastal saan teha näituse EKKM-is, mis on minu jaoks uus väljakutse.

Sa igatsed siis suuremaid väljakutseid?

Muidugi. Nüüd on elu juba veidi muutunud ka, üks laps käib lasteaias ja teine peaks ka varsti minema, nii et seda aega hakkab jälle tagasi tulema. Hobusepeas on mul alati väga hea meel näitust teha, aga seal on mul olnud vist viis näitust. Ka mu esimene isikunäitus "Luigelaul" (2009) oli Hobusepea galeriis. Loomulikult tahaks ka mujal näitust teha, aga mu nõrkus on ilmselt see, et ma ei ole nii hea suhtleja, enesemüüja, ja ma olen ka inimene, kellele meeldib üksi tegutseda, kõik oma tööd olen teinud üksipäini. Ma loodan, et tulevik toob uusi väljakutseid ka näitusepaikade suhtes (naerab).

Meil on ka galeriste, kes kunstnike eest hoolitsevad, võtame või Olga Temnikova, kes juba aastaid on Eesti kunstnikke muu maailma messidel tutvustanud. Sellise haardega galeriste võiks rohkem olla.

Muidugi võiks rohkem olla. Kunagi Temnikova üritas mind ühele jõukale ärimehele nii-öelda maha müüa. Et lähed sinna, räägid, viskad nalja, aga noh, see pole minu teema. Ma ei ole see inimene, kes läheb ja lipitseb ja üritab, sest tal on palju raha. Minu jaoks oli see õudusunenägu, mul oli hea meel, kui ma sealt lõpuks minema sain. Jah, ma pole see inimene, kes suudaks end hästi maha müüa.

Protsendikunstiga on see ikkagi õnnestunud?

Jah, see on teine asi, seal sa pakud kavandit. Seda ma olen võtnud väga püüdlikult, olen enamikul konkurssidel ilmselt osalenud. Järjekindlalt. Olen selle aja jooksul ka palju targemaks saanud. Esimesed aastad olin ikkagi väga löödud, et ma ei saa kunagi ühtegi kohta seal, ja ma ju üritasin sinna pakkuda ikkagi enda arvates head kunsti. Mingil hetkel mõistsin, et need on täiesti erinevad meediumid – avalik ruum on üks asi ja galerii on täiesti teine teema.

Eneseirooniliselt öeldes, on selle protsendikunstiga mul läinud hästi. Pea igal aastal viimase viie aasta jooksul olen saanud ühe tellimuse. Galeriikunstis on mind pigem huvitanud religioon, surm, müstika, avalikku ruumi olen aga teinud kõigepealt liblikad, siis koerakutsika, kalad, linnukesed ja nüüd lõpuks on suur elevant.

Floora-fauna saavad varsti otsa sedasi.

Avaliku ruumiga ongi kindel see, et see on avalik ruum. Ja ma austan seda põhimõtet, et seal olev töö ei tohi mitte kedagi häirida, nii tobe, kui see ka ei tundu. Ma leian, et Eestis on avaliku ruumi kunst endiselt tundlik teema. Kui midagi kellelegi ei meeldi, tuleb suur jama, ja kõik üritavad seda vältida. Siis ongi, et liblikad meeldivad inimestele, linnukesed meeldivad, ahvena tegin ükskord...

Ja neid on huvitav teha, ta on dekoratiivne, alati olen neid teinud hingega, nii hästi, kui suudan ja oskan. Aga loomulikult mul pole mingit sisemist sundust, et tahaks kuhugi linnu, liblika või ahvena teha. Kuid see ongi olnud töö – tänu neile tellimustele olen elanud, lapsi kasvatanud, see annab lisaks ka vabaduse selles mõttes, et ma pole aastaid pidanud kusagil tundi andma näiteks. Olengi saanud elada oma professionaalsetest oskustest ja olen selle üle väga uhke.

Mis on su uhketest galerii installatsioonidest saanud? Nad on võimsad ja mõjuvad, aga ega erakollektsionäärid neid oma kogudesse vist suurt ei taha? Ma ei tea, kuidas meil muuseumidega on.

Kumu ostis kunagi ära mu installatsiooni "Nukkude väljak", mis seisis Kumu ees. Nüüd kuulsin, et see läks remonti. Seda muidugi sellepärast, et see ei olnudki mõeldud õues eksponeerimiseks. Ma tegin ta Köler Prize'i tarvis ja need betoonist nukuportreed olid seest tühjad, imeõhukesed. Oleks ma teadnud, et neid eksponeeritakse kusagil õues, oleks ma neid teinud teistmoodi, aga skulptuuri puhul tuleb siin juurde juba massi küsimus. Kui selline pea oleks tehtud paksu kihina, kaaluks ta umbes tonn. Need pead käisid veel Riias näitusel, neid oli vaja treppidest tassida, ja seetõttu leiutasin täitsa oma materjalikasutuse.

Tegelikult on hea, et nad niigi kaua on vastu pidanud. Enamiku tööde puhul on reegel, et teen neid konkreetse näituse tarvis, küll on aga juhtunud ka seda, et üks installatsioon rändab natuke ringi, käib erinevatel näitustel. Näiteks üks mu kõige suurem viimane väljapanek oli Helsingi Taidehallis koos Neeme Külma ja Alice Kasega. Seal väljas olnud tööd olen ka varem eksponeerinud, veidi ümber teinud, ja teos nimega "Vaikelu" (2016) on olnud kokku neljal näitusel. Praegu on ta üleval Tartu Kunstimuuseumis.

Enamiku töödega on nii, et nad on näitusel ära ja pärast seda kas veel seisavad kusagil või lähevad põhimõtteliselt ikkagi kas prügimäele või materjali taaskasutusse. Aga enamik töid on ikkagi tehtud ühe väljapaneku jaoks ja nende eesmärk ei olegi igavesest ajast igavesti kuhugi jääda.

Mis "Luigelaulust" on saanud?

"Luigelaul" on mul veel osaliselt alles. See oli üsna kompaktne töö, seal oli ohtralt sigu, ja need on mul hoiustatud ühes vanas laudas. See oli mul vahepeal isegi triiki neid installatsioonidetaile ja asju täis. Paljud tööd on jäänud ka lihtsalt lageda taeva alla ja pikapeale hävinenud. Üks töö on mul kodus Virtsus tagahoovis, see oligi Taidehalli jaoks kohandatud teos nimega "Hääl".

Nii et vajadusel saad midagi ju kokku panna, kui teha mõni suurem ülevaatenäitus või midagi sellist?

Jaa, "Luigelaul" on täiesti kokkupandav, vaid mõned sead on teises ruumis, aga üldiselt enamik töödest on taastatavad. Olen kasutanud ka selliseid materjale, nagu polüestervaik, mis peab ajale päris hästi vastu.

Enamiku töödest oledki teinud siin Raja 11, kus me praegu räägime. See kuulub EKA-le ja räägib ka seda, et sellisel suuremahuliste installatsioonidega tegeleval kunstnikul, nagu sina, polegi niivõrd lihtne leida mingit oma ruumi.

Nii ta on jah. Üks asi on tööruumide leidmine, teine aga hoiustamine. See on kõigi installatsioonikunstnike jaoks valus küsimus – mis sa oma tööga pärast teed? See on isegi nagu me omavaheline nali, küsida kiusu pärast, et mis sa pärast teed sellega (naerab).

Aga tänu sellele hoonele on terve generatsioon – nii Art Allmägi, Edith Karlson kui ka paljud teised – Eesti kunstis suuresti tänu Raja 11a majale, kes on siin õppinud ja hiljem edasi tegutsenud. See on muidugi arusaadav, et seda siin ka igavesti ei ole.

Ma ise otsustasin vahepeal kolida maale ja elasingi Virtsus. Seal tekitasin ka endale tööruumid ja plaan oligi jääda elama Virtsu alevikku, aga mingil hetkel muudeti seal koolisüsteemi, vähendati klasse, lapsel tekkisid probleemid ja seal polnud ka ühtegi tugispetsialisti. Neid probleeme tuli aina juurde ja koole suleti järjepanu, Metsküla kool on seal lähedal, kes siiani võitleb oma olemasolu eest ja on jõudnud erakoolini. Aga mingil hetkel saime aru, et me ei julge sinna Virtsu elama jääda just väiksemate pärast. Seal polnud lasteaiaski kohta, sest ei lubatud teha uut lisarühma ja see kõik läks nii nõmedaks, et me otsustasime, et pagan, et kui maal elavat inimest niimoodi kotitakse, siis kolime tagasi Tallinna. Nii et eelmise aasta septembris tulimegi tagasi. Neli aastat olime siis vahepeal Virtsus. 

Üsna kurb lugu. Igale väiksemale kohale oleks ju uhkus, et vallas elab mõni nimekas kunstnik.

No kui sinna üldse noori inimesi tuleb. Otsustasime, et ei vaeva oma pead sellega. Alguses läksime isegi kohtusse. Vallaga kohut käimine tuleb lapsevanematel endal siiski kinni maksta. Vald võib aga lõputult sinuga kohut käia, vallal raha selleks jagub. Allar Jõks oli veel meid esindav jurist, ta on tipp aga kogu asi oli täiesti lootusetu. Au Metsküla koolile, mis on enda olemasolu ja laste eest väga vapralt võidelnud. 

Kui nüüd rääkida ajakirjandusest ja kultuuriajakirjandusest, sealhulgas kunsti retseptsioonist, siis kuidas sa seestpoolt seda maastikku hindad? On meil piisavalt tagasisidet ja peegeldust ka kunstnike jaoks? Toimub ja palju ja tehakse palju, aga ruumi ajakirjanduses kultuurile ja kunstile on vähe. 

Muidugi alati võiks rohkem olla. Mulle tundub, et asi on muutunud tarbijasõbralikumaks. Selliseid süvaanalüüse nagu Sirbis, mujal ei ole. Samas on tekkinud häid podcast'e, jutusaateid. Minu arust kultuurist ikkagi kirjutatakse, ta on pildis ja saadakse aru, et kultuur on oluline. Aga pealiskaudsust on juurde tulnud, tavakuulaja ja -vaataja huvides. See pole tingimata halb, aga see, millest mina puudust tunnen, ongi sellised sügavamad ja analüüsivamad artiklid näitustest, kui vaadata kasvõi me elektroonilist meediat.

Sirbile ja Vikerkaarelegi lisaks Kunst.ee täidab ka seda ülesannet. Sa ei vea otseselt näpuga järge, kui palju su enda asjadest midagi kirjutatakse? 

Kunagi vedasin, kunagi oli see mulle tohutult oluline, iga artikkel. Pärast Köler Prize'i kirjutati minust korraga väga palju, see oli selline edukas aeg, ja hiljem olen suhtunud sellesse meediakajastusse üsna ükskõikselt. Kunagi tundus, et ma ei peaks midagi ütlema, et kunst räägib iseenda eest, minge näitusele, kirjutage sellest analüüse. Kuid nüüd, alati, kui keegi midagi küsib, ma hea meelega vastan, nii hästi kui oskan. 

Vaadates su töid ja mõeldes tagasi ajajoonele, siis Ukraina sõda on maailma palju segi löönud. Kui sa enne, rahulikul ajal, käsitlesid just selliseid ähvardavaid ja karmimaid teemasid, siis nüüd oled läinud leebemaks. Kuivõrd on see seotud nende sündmustega meie ümber?

Nende sündmustega ilmselt mitte. Minu maailmapilti on totaalselt muutnud lapsed, ma olen hoopis teine inimene, kui olin näiteks kuus aastat tagasi. Ma arvan, et olen väga palju arenenud. Aga mine sa hullu tea, võib-olla tõesti. Ma ei ole ise niimoodi mõelnud.

Minu animatsiooni lõputöö "Hobune" (2022) rääkis sõjast või sõja aimdusest. Ma sain selle animatsiooni valmis just sellel päeval, mäletan, et joonistasin viimaseid kaadreid, kui tuli uudis sõja algusest. ERR tegi ka minuga intervjuu, nad küsisid, kas pean end selgeltnägijaks. Selgeltnägijaks ennast ma ei peaks, aga see tunne oli sees seda filmi tehes. Hobune oli ka selline agressiivne, küll animatsioonistiilis, aga see tuli jah kurjakuulutav joonisfilm.

Pärast seda on mu tööd tõesti muutunud rahulikumaks. Millest see tuleb, võib-olla hoopis vanusest. Teine asi on ka see, et tahaks vahepeal seda käekirja natuke muuta. Mingil ajal tegin vaid musti objekte teineteise järel. Ohtlik, agressiivne. Võibolla esimene helgem näitus oli mul "Vanaema sünnipäev" (Draakoni galerii, 2019 - toim.). Siis oli just laps sündinud ja see muutis mu maailma ka. Nii et minu jaoks käivad need asjad isiklikku liini pidi.

Aga sõda teeb rahutuks küll. Ma kardan, et ta jõuab siia ka. Miski mu peas ei luba uskuda, et see lõpeb lähiajal Ukraina õnneliku võiduga ja kõik on jälle hästi. Aga ma ei taha mingit sõjahirmu siin külvata. Mul on endal see hirm ja mitte enda pärast. Mul on õnnestunud kaua ja võrdlemisi hästi elada, ma kardan ikkagi naiste ja laste pärast. 

Kui palju sa välismaale jõuad, kui palju on sinna kutsutud? Enne mainisid Soome näitust? 

Viimastel aastatel pole paraku kuhugi jõudnud. Eelmisel suvel juhendasime elukaaslasega mosaiigikursuseid ja sõitsime mööda Soomet ringi külast külla, see oli töö ja puhkus koos. Aga pikem paus tuli jah koroonakriisiga, lapse sünniga ja ma olen selline inimene, kes tahab minna kogu perega, isegi koera ei taha maha jätta. Kuidagi on läinud nii, et ei jõua enam.

Isegi mitte biennaalidele? 

Jah, ma olen sellest kunstiasjast natuke eemal olnud. Mõtlesin isegi erialavahetusele. Õppisin animatsiooni, kaitsesin ka kraadi, aga nüüd mulle tundub, et liigun ikkagi selle skulptuuri juurde tagasi. Sest midagi pole teha, see kütkestab mind.

Sul on ka EKA õppejõu kogemus. 

Olen olnud õppejõud erinevates osakondades, ja kunagi, kui Villu Jaanisoo oli osakonnajuhtaja, olin ka täiskoormusega. Nüüd olen sellest kõrvale jäänud, alguses niisama, hiljem juba teadlikult, sest mul lihtsalt on nii palju tööd, nagu enne mainisime protsendikunsti. Ja tunnen, et ma pole teoreetik, pigem praktik, ja kui mul on võimalus teha tööd, mida olen õppinud, siis teengi parem seda.

Jääme siis ootama su EKKM-i näitust. 

Jah, ja peale suve tuleb näitus ka Vaalas koos Jenny Grönholmiga. Seega üsna tihe graafik. Ja teen ka üht tellimustööd Soome Tamperesse. Tegemist on palju ja see on hea. Huvitav on siinjuures see, et olin Virtsus aasta ja tegelesin ainult oma pojaga, mul polnud mingit tööd, mitte mingeid kõrvalkohustusi, ei pakutud ka midagi. See jõudehetk tekkis ka sellest, et mult osteti üks vana skulptuurikomplekt ja saingi aasta aega niimoodi olla.

Nii kui tulin septembris tagasi Tallinna, on hakanud igalt poolt tulema pakkumisi, ka kaks konkursivõitu. Ma ei tea, kas see elukeskkond kuidagi panebki nagu lukku või mis loogika siin on. Aga nüüd jah, on palju asju korraga, mis on ju väga hea.