Kaselaane arvates on igal inimesel enda arusaam sellest, missugune kunst avalikku ruumi sobib. "Öelda, et mingi asi on läbikukkumine ja mingi asi oivaline, on jällegi vaatenurga küsimus," märkis ta ja lisas, et pigem jäägu publiku silmis ebaõnnestunud töö teostamata, kui võidelda püsiva vastasseisu vastu.

Protsendikunsti teos ei ole Anders Härmi sõnul tavaline avaliku ruumi kunstiteos. "Reeglina on tellija ja teostaja, aga seal tulevad kokku maja arhitekt, hoone tellija, abstraktne avalikkus, kõik erinevad žüriiliikmed," tõi Härm välja ja nõustus Kaselaanega, et neil kõigil on sobivast kunstiteosest oma arusaam.

Härm, kes on ka ise žüriitöös osalenud, märkis, et üldjuhul võidab konkursi kompromisslahendus, mis ei pruugi olla kõigi esimene valik, kuid mille osas suudetakse kokku leppida.

Tema sõnul pole kõige geniaalsem töö see, mis kõige rohkem maksab, vaid protsendikunsti puhul peavad kokku saama mitu asja. "Ruum, teos, ajahetk ning lisaks asjapulgad, kes selle protsessiga seotud on," selgitas ta. Kui lähtutaks ainult avaliku auditooriumi soovidest, oleks Härmi sõnul tulemuseks valdavalt maastikumaalid mõne kitse või inimfiguuriga, mida tõestab kunstnikeduo Komari ja Melamidi 90ndatel läbiviidud kunstiprojekt ja uurimus.

"Mulle tundub, et Eestis on see diskussioon pidamata, et milline on avaliku ruumi kunst. Võistlustingimustes on kirjas, et töö peab vastama Eesti kunsti hetkeseisule. See arusaam on seinast seina," arvas Kaselaan. Skulptori enda vaatepunktist ei ole paljudel võidutöödel Eesti kunsti hetkeseisuga mingit pistmist. "Keskmise eestlase seisukohast nad võib-olla vastavad sellele," nentis ta.

"Ma vaatan protsendikunsti kui omaette kunstižanri. See, mis ma teen avalikku ruumi erineb totaalselt sellest, mis on minu vabalooming, galeriikunst, mis on olnud osa minu identiteedist." rääkis Kaselaan ja tõi võrdluseks Eurovisiooni lauluvõistlusele laulude esitamise. "Ta peab vastama keskmisele üldisele maitsele ja see on ka täiesti arusaadav, sest tihti need avaliku ruumi tööd lähevad koolimajja, raamatukogusse – üldkasutatavatesse kohtadesse," lisas ta.

Härm tõi protsendikunsti kaitseks välja, et siiski on läbi selle saadud ka teoseid, millel on ka iseseisev kunstiväärtus. "Ma ei näe alati seda probleemi võidutööde puhul, et sa kohe peale vaadates saad aru, et see on kompromisslahendus," rääkis ta.

Kaselaan tõi välja, et protsendikunsti protsessis võiks kunstnikule jääda rohkem vabadust enda kavandite üle. "Seal ei ole seda võimalust, et mul peas mõte areneb – ma parandan seda kavandit, vaid see, mida sa pakud, seda sa pead tegema," selgitas kunstnik. Ta pakkus välja, et võib-olla võiks konkursidel välja valida kolm kavandit, millega tehtaks tööd edasi, kuid nentis, et see muudaks konkursikorralduse muidugi kulukamaks.

"Kunstniku mõte ei lõpe ju selle kavandi juurde, vaid see kavand on üks etapp, kavand võib muutuda," nõustus Härm. Ta tõi näiteks rahvusraamatukogus asuva Enn Põldroosi pannoo "Valguse ja varju piiril", mis ei ühti kavandiga, mis konkursi võitis. "Olles seda kavandit näinud, võin ma kinnitada, et see "Valguse ja varju piiril" on palju parem teos kui see, mis ta oli algselt seal võidutööna," ütles Härm.