Enda sõnul on muusik püsimatu ja ei suuda ühe teema juurde liiga kauaks jääda. "Ei viitsi teha liiga palju muusikat, sest tahan midagi muud loomingulist teha. Kui ma muusikat teha ei taha, siis ma hakkan maalima. Kui ma maalida ka ei viitsi, siis hakkan võib-olla kirjutama. Kui ma ei taha ka kirjutada, siis sõidan mõne ringi ja teen sellest mingi story," selgitas Laasner Vikerraadio erisaates Sten Teppanile.

"See on imelik. Siia alla võiks ju väga eepilisi ja davincilikke mudeleid luua, kuidas üks asi teist toetab, aga tegelikult olen lihtsalt püsimatu," võttis Laasner oma loomingulise kaleidoskoopilisuse kokku.

Uusi väljundeid hakkab Laasner otsima ka siis, kui tunneb, et on muusikas kõik ära teinud. "Aga jõuan kogu aeg muusika juurde tagasi. Kui peaksin ühe formaadi valima, siis muusika on selles hierarhias kõige tähtsamal kohal," kinnitas ta.

Inertsi muusika tegemiseks andis pead tõstev identiteet ja kolgas, kus ta elas. "Olin siis põhikoolis, Märjamaa Keskkoolis, see võis olla klass number seitse või kaheksa. Ilmselt hakkavad inimesel selles vanuses mingid identifitseerimisküsimused laekuma. Kuhu sa kuulud, kes sa tahad olla, mille vastu sa oled, mille poolt sa oled, mingisugune üldine suhtumine. /.../ Ja siis käepäraste vahenditega, milleks oli loomulikult, nagu kõikidel sel ajal alustanud Eesti muusikutel, mõni koolist saadud vene kitarr, millel keeled on nii kõrged, et neid tuleb jalaga vajutada," muigas muusik.

See oli kohutav kogemus. "On selline ütlus, et kunstnik peab õudselt kannatama, siis tuleb hea kunst. See on täielik bullshit kuubis. Ükski kunstnik ei kinnita seda, et sul peab õudselt halb olema, et hea kunst tuleks. Vastupidi, hea peab olema," leidis Laasner, kelle sõrmedest kitarr vere välja võttis.

Pilli suunas Laasner mängima metal-muusika ja teised agressiivsed vormid. "Juhtus ka üks väga oluline asi. Ema või isaga tuli muuseas jutuks, et poistel ongi siuke iga, kus nad mängivad kitarri. Ma räigelt solvusin. Südame põhjani. Justkui oleks see mööduv nähtus. Mul on see hästi meelde jäänud ja mõtlesin, et käige mõlemad siit sinna," naeris Laasner.

Sealjuures ei saa Laasner väita, et väga eredalt teiste seast silma oleks paistnud, sest selleks polnud lihtsalt võimalust. "Kõigil oli ühesugune koolivorm. Aga ilmselt soengus, suhtumises ja äkki muudes asjades see tõenäoliselt väljendus."

Kriisist loomiseni

"Mul on selline loll omadus, et ma saan kõigiga jube hästi läbi isegi, kui ma olen konfliktis. Ma kunagi ei kakle kellegagi. Kaklustest olen väljunud väga loovalt. Kriisiolukordades, kus on olnud reaalne võimalus tongi saada, olen viinud tüübid näiteks võidu jooksma," jutustas Laasner.

"Olin olukorras, kus tänaval läks reaalselt seisuks. Juba näed ära, et tüüp, kes su vastas on, lööb su pooleks. Mul ei ole šanssi ja ma ei ole ka eriti kõva rusikamees, pigem mängin kitarri ja nii. Aga mingi aeg tegin päris hästi kergejõustikut ja kiire strateegilise lahendusena suutsin tüübile selgeks teha, et ta on kindlasti eriti halb jooksja. Ja oligi nii, et jooksime võidu ja ma jooksin ta eest lihtsalt minema," meenutas muusik.

Sarnaseid strateegiaid kasutab Laasner tänaseni. Loovaid lahendusid otsides paneb ta end teadlikult kriisiolukordadesse, lastes ülesannetel näiteks tähtajale hirmutavalt lähedale jõuda. "Täiesti teadlikult kasutan seda meetodit iseenda auku viskamiseks. Sellest välja ronimine on loovstrateegia. Piiratud võimalused ning vahendid ja minule sobib see hästi," tõdes ta.

Pedigree

Ansambel Pedigree sai alguse Tartu kunstikoolist, kui Laasner kohtus Holden "Bonne" Laamanniga ja mehed õigete sümbolite abil kiiresti üksteist ära tundsid. "Bonnel oli Metallica särk, katkised teksad ja kossutossud. Minul oli ka vastav atribuutika – Metallica särk, katkised teksad ja kossutossud. Siit saab tulla ainult midagi head. Ega palju aega ei läinud, ehk üks päev, tegime juttu, siis juba õlled kolisesid sõrme vahel, kitarrikohver läks lahti ja läks andmiseks."

Pedigree sündis 1993. aastal. Kõigest aasta hiljem ilmus bändi debüütalbum "Mindclouds", mida peetakse Baltimaade esimeseks industrial metal'i albumiks. Žanrit iseloomustab Laasneri sõnul lammutamine ja emotsionaalne laadung, mis on segatud kokku varasemate metal'i vormide ja punk-muusikaga.

"Kõik sai tehtud käepäraste vahenditega. Ega meil mingit tehnikat ei olnud. /.../ Tegime köögikombainidega igast hääli, mida läbi kidrablokkide käristasime, peksime neid niisama vastu maad. Kunstikool ikkagi. Loomingulisus ennekõike. Kitarr oli ka ikka saateks ja trummid, aga kui stuudiosse läksime, siis oli ikka kastitäis Bonne köögist võetud kola kaasas," rääkis Laasner.

Enne seda oli Laasneril ka bänd Misnamed, mida ta peab endale kõige olulisemaks. "Minu esimene bänd ja esimesed sõbrad. Minu muusikalise identiteedi jalajälg, mis sai ka stuudios salvestatud. Pedigree'd ma pean juba mingiks läbimurdeks," sõnas ta.

Sellele eelnes ka Laasneri jaoks traagiline hetk, kus Otsa muusikakooli uks ta nina ees kinni löödi. "Tahtsin saada professionaalseks muusikuks, mõtlesin, et teen kõik, et saada maailma parimaks bassimeheks. /.../ Läbi selle frustratsiooni ja nõutu olemise sattusin kunstikooli, kus kõik läks kohe teistpidi, sest kunstiga oli mul hästi. Mulle meeldib see mõttekäik, et juhuseid ei ole olemas ja ma usun seda aina enam," leidis Laasner, kes peab tänaseks toorest emotsioonist ja tegutsemiskiirusest rohkem lugu kui noodist.

Pärast kunstikooli sai Laasner kohe sisse kunstiakadeemiasse ja lahkus Tartust. "Pedigree'ga oli alkoholi ja elupõletamise tase ikka nii hull, et sealt oli vaja ära saada. Muidu ma oleksin sinna lihtsalt ära kustunud. Seal oli päriselt valik surma või elu vahel. See läks liiga käest ära."

Borax

Tallinnas sai elu sisse Laasneri ja Janek Murdi ühine bänd Borax. "See oli vist 1994. aasta suvi või kevad, kui oli Bonne juures mingi pidu, kuhu mina oli sattunud sellepärast, et kuulusin Bonne õe austajate hulka. /.../ Leslie oli samal olemisel ja meil tekkis hoobilt kontakt. Olin temast midagi kuulnud, aga mitte liiga palju. Selle sama esimese kohtumise raames leppisime kokku, et teeme bändi. Oli teada, et tema mängib basskitarri, mina mõtlesin tol ajal juba kitarri peal lugusid välja, mu vend mängis trumme ja Leslie ütles, et kui lauljat ei ole, siis ma võin laulda ka. Ma ütlesin, et okei – sobib," meenutas Murd, kellel oli ka endal metal-muusika taust.

Mida ta Tallinnase tegema läks, kes ta on või kus ta ööbib, Laasner ei teadnud. "Lihtsalt kitarr kaenlasse ja minek. 1. septembril mina sinna aktusele ei jõudnud. Janek Murdiga olid meil long drink'id ees ja juba sahistasime Boraxi esimesi lugusid valmis," rääkis Laasner. 1994. aasta lõpus ilmuski Boraxi esimene album "Aurora borealis".

Tänu inspireerivale õpetajale Tartu kunstikoolist sai Laasner aru, et ta tugevusteks olid kalligraafia, tüpograafia ja joonistamine. "Mulle meeldis ka akadeemiline joonistamine. Mulle käis kohutavalt närvidele, kui kunstikooli tulnud noored hakkasid kohe üle jala kunsti tegema. Mulle meeldis anatoomia tasandil läheneda, tõesti joonistad selle skeleti läbi, kolbaluu sarnad, kuidas klaas peegeldab ja mis kips teeb ja mis asi see kõik oma olemuselt on," ütles Laasner, keda kunstikoolid on elust läbi vedanud.

Ennast peab Laasner hardcore melanhoolikuks. "Kõik mu muusika on sellest läbi imbunud ja hindan seda kõiges – muusikas, filmis, kirjanduses, kujutavas kunstis. Kurbus on väga ilus asi. Selline imelik narkootikum. Kui seda liiga palju on, siis on see hukatuslik, aga õiges koguses joovastav," sõnas Laasner.

Igatsus lüürilise ja romantilise muusika järgi, mis ei oleks labane, juhataski Laasneri indie'i ja shoegaze'i juurde. "Pedigree juures oli see mingi areng, mida ma ootasin. Tegime kolm albumit lõugamist ja lõhkumist, ja mitte, et mul sellest kõrini oleks saanud, teen ja kuulan seda siiani suurima hea meelega, aga mul oli midagi veel vaja," tõdes Laasner.

Alguses lõi muusikalised põhjad Janek Murd, kes komponeeris Laasneri sõnul muusikat nagu keemik – pikalt, põhjalikult ja detailselt. Hilisemas perioodis hakkasid nende kõrvale tulema ka Laasneri originaaltüvega lood.

Holmes

Tagantjärele vaadates tundub Boraxi nelja-aastane eluiga Laasnerile väga lühikene aeg. "Kuna me käisime koolis ja, noh, kui palju sa siis seal koolis käisid, käisid ikka prooviruumis, ainult muusikat tegidki ja vahelduseks koolitöid nii palju, et välja ei visataks. Peale nelja aastat intensiivset tegutsemist koolibändiga jõuad ka ära tüdinema hakata. Kui kogu aeg prooviruumis oled, siis hakkavad teiste hädad ka silma paistma ja muud mured tulevad peale."

Boraxi kõrval tekkis Laasneri sõnul Tallinnasse hästi jõuliselt ja kiiresti pulbitsev elektroonilise tantsumuusika skeene, mida ka Laasner Boraxiga üha enam väisas. See nähtub ka Boraxi muusikas, mis muutus lühikese ajaga "müratraadist" tantsumuusikaks. Seetõttu oli ka igati loogiline, et Boraxi järel oli Laasneri järgmine samm Holmes.

"Holmes sündis niimoodi, et Šeripovit ma teadsin juba indie-ringkondadest läbi mingite projektide ja Meri teadsin natukene vähem, aga ikkagi teadsin sellise teise põllu pealt tüübina. Viimased kaks kunstiakadeemia aastat käisin asjaolude sunnil ka tööl, töötasin Müürivahe tänaval pillipoes, et Tartust kaasa võetud pruudiga ahju kütta ja vahepeal süüa ka," meenutas Laasner.

"Ma mäletan, et nad astusid lihtsalt uksest sisse – põmm – ja ütlesid, et neil on mega elektroonilise tantsumuusika bändi idee. /.../ Ja hakkasimegi kütma sellist krõbedat live-house'i," sõnas Laasner, kes enda hinnangul oli bändile suur väärtus, sest tundis bassimehena hästi kõiki žanreid ja stiile, mida Holmesis segada taheti.

Meelis Meri sõnul sündiski Holmes tema ja Sten Šeripovi peast. Kuna oli vaja bassimeest, mindi Laasneri jutule. Veel liitusid trummidel Ville Veering, DJ Critikal ehk Bert On Beats ehk Bert Prikenfeld ja ka kongamängija Kristiina Killo.

"Tallinnas esinesime isegi Jazzkaarel, mille voldikus oli kirjas, et kuskil seal on natukene jazz'i," naeris Laasner, kes ei saa aru, kuidas festivalile satuti. "See oli tätisa sõge asi. Laivis mängisime üheksaminutilisi afro-lugusid, kus oli üks käik ja mis muudkui kruttisid ja kruttisid," selgitas Laasner.

"Ühegi albumini me ei jõudnud, kuigi muusikat oli kahe-kolme albumi jagu. Hakkasime albumit ka Linnahallis salvestama, kaks-kolm lugu võtsime linti ja siis ma ei mäletagi, miks see pooleli jäi. Vist ei viitsinud enam. Täiesti suvalisel põhjusel," naeris Laasner.

"Kõik olid sõbrad, kõik oli äge, aga lihtsalt ei viitsinud. Tegid ja tegid, aga ühegi albumini ei jõudnud. Väga häid singleid sai Inglismaal ja USA-s välja antud, palju mängitud, jõudsime igasugu pleilistidesse ja uhked maailmatasemel nimed kiitsid, aga lihtsalt ei viitsinud teha," vaatas Laasner tagasi enda karjääri rahvusvaheliselt kõige edukama projekti lõpule.

Hiljem sündisid Holmesist HU?, kus said kokku Laasner ja Prikenfeld, Meri hakkas tegema Rulers of the Deepi, Veering liikus edasi metal-bändidesse Hukkunud Hinged ja Taak. Lisaks alustas Laasner oma sooloprojektiga. "See oli alustala, väga hea prooviperiood ja ettevalmistus suuremateks asjadeks meie kõigi jaoks," leidis Meelis Meri.

Leslie Da Bass

Kuna muusikat oli Laasneris rohkem, kui bändidega välja jõudis anda ja koostöö teiste inimestega seab teatud piirangud, siis tundus õige mõelda soolokarjäärile.

"Mul on tegelikult muusikatootmisega kogu aeg probleem olnud. Mul on olnud alati rohkem kui ma suudan realiseerida. Aastakümnetega hakkab see ajudele, sest ideid on nii palju, mida tahaks proovida ja teha. Aga bändiformaadis on mingid piirid. Kõike ei saa, kõik ei mahu, ei ole ka aega ja võib-olla teistele ei istu. Boraxi lõpus hakkasid tekkima ka konfliktid, sest mul hakkas muusikaliste kallutuste osas teine nägemus tekkima," selgitas Laasner.

Ta lisas, et sellele vaatamata pole nad ühegi bändiga laiali või lahku läinud lõplikult või mõne tüli pärast. "Lihtsalt uued oksad on kasvanud. Holmes sai samamoodi läbi ja siis kuskil seal 2000. aastate juures mõtlesin, et mida ma nüüd teen. Bände enam pole, aga ideid on palju. Hakkasin juba Holmesi ajal vaikselt oma LDB (Leslie Da Bass) asja ajama," meenutas Laasner.

"Leslie Da Bass ongi kusjuures Holmesist tulnud nimi, mille pani mulle Chris Long ehk Rhythm Doctor, kui me esinesime juba mitmendal Mutant Discol. Ta kirjutas plakati peale Leslie Da Bass ja ma mõtlesin, et lahe nimi ja jäi mulle kuidagi külge," lisas ta.

Laasner muretses endale arvuti, millele sõbrad aitasid vastava tarkvara peale panna, näitasid suuna kätte ja Laasner hakkas omaette nokitsema. 2004. aastal ilmuski esimene sooloalbum "Touch".

"Ükskõik, kuidas ma ka ei pingutaks, siis ma kõlan ikka veidi alternatiivsena. Kui kuulen enda asju teiste vahel, siis ikka on minu asi kuidagi imelik. Ei tea, ei oska normaalset musa teha," naeris Laasner.

Soolodebüüdile sai Laasner enda jaoks olulistelt välismaa nimedelt head tagasisidet, aga kodumaal jäid hinnangud leigeks. "Suht kesised hinded olid. Ma olin suht solvunud isegi. Omast arust tegin masterpiece'i, mingid Louie Vegad kiidavad, aga siin ei midagi," muigas Laasner. Järgmisel albumil, 2008. aasta "Nights By Open Windowsil" kasutas Laasner ka oma vokaali. "Siis algas ka see Hu? teema, hakkasin kirjutama ja kirjutasin endale ka. Sealt tulid "Pisarad" ja muud ja siis läks kogu rong hooga teele. Sealt enam tagasiteed ei olnud," tõdes Laasner.

Hu?

Ansambliga Hu? läks Laasner teadlikult lähemale peavoolumuusikale. "Hu? mõte oli see, et ma tahaksin teha väga hea mainstream-albumi, sest ma nägin seal võimalust. Nii tekstiliselt kui heliliselt. Miks peab mainstream muusika olema selline, kui seal on veel nii palju võimalusi?" Laasner tõdes, et sooloartistina ei ole ta kunagi üritanud popmuusikat teha, aga Hu? muusika seostas edaspidi ka tema soololoomingu popmuusikaga. "See sai mu identiteedi lahutamatuks osaks, et ma teen poppi. Aga ma ei tee," lisas ta.

"Hu? temaatika sündis sellest, et ma ei saanud aru, miks peavad eestikeelsed laulutekstid olema nii igavad ja banaalsed. "Mina sind, sina mind." Asju saab ka teistmoodi öelda ja nägin võimalust eristuda. Kõik muu tundus mulle hästi ühetaoline. Sellepärast ka "Absoluutselt" ja "Depressiivsed Eesti Väikelinnad" lendu läksidki, sest ma nägin seda võimalust. Värav oli tühi," selgitas Laasner.

Selleks ajaks juba copywriterina töötanud Laasner nägi reklaamindusest, milline on teksti jõud. "Vaatasin, kuidas sõnad ja sõnamängud inimesi mõjutavad. /.../ Mõtlesimegi, et kui võtaks üliprofessionaalse jazz-vokalisti Hannaliisa Uusma ja Berdi produktsiooni ja paneks nende peale täiesti sõgedaid tekste ning läheks sellega popmuusika latva. Täiega võeti vastu ja täiega töötas. Hu? tuli, tegi, võitis" tõdes Laasner.

Hu? 2008. aasta debüütalbumi suurimad hitid "Absoluutselt", "Depressiivsed Eesti Väikelinnad" ja "UV faktor 5" on Laasneri sõnul tegelikult väga melanhoolsed lood. "Kui kuulata "UV faktor 5" sünti, siis see on täielik draama kuubis. Need tekstid tasakaalustavad seda muidugi. "Absoluutselt" peal on ka naljad, mis juhivad su tähelepanu kõrvale, aga olemuselt on see väga kurb lugu."

"Ma olen proovinud teha ühte lõbusat lugu, aga ei tule, noh. Lihtsalt ei oska teha ja ikka on seal mingi viiul, pooltoon ja juba läheb taevas pilve ja vihmapiisk kukub," naeris Laasner.

Hannaliisa Uusma sõnul seisnebki Laasneri eripära just ka selles, et melanhoolia pilli mängib ta ebatraditsiooniliselt. "Ta ei upu sinna ära, jääb alati stiilselt kuidagi vee peale," sõnas Uusma, kes Laasneriga isiklikult enne seda, kui DJ Critikal tegi ettepaneku teha Chalice'i taustalauljale iseseisev album, kohtunud polnud.

"See päädis siis sellega, et saime ühel legendaarselt pärastlõunal kohvik Moskva teisel korrusel Leslie ja Berdiga kokku. Lesliel olid kaasas A4-paberid laulutekstidega, mis peaaegu üks-ühele moodustasid hiljem albumi "Film". Ja kui ma ei eksi, siis on mul need paberid, kus on folklooriks saanud sõnad peal, veel tänaseni alles," rääkis Uusma.

Uusma sõnul oligu Hu? pigem temale kui lauljale formaadi otsimine, mitte ei otsitud mõnda kooslusesse lauljat. "Sellel skeenel ei olnud peaaegu üldse teisi naisi, või tollel ajal siis tüdrukuid. Ma olin erandlik ja millegipärast ma silma jäin. /.../ Mul on super hea meel, et ma jäin endale kindlaks. Sain hästi palju pakkumisi, peavoolust ka, mäletan, et kuni koduni välja tehti mulle hästi palju etteheiteid, et ma neist nn võimalustest kinni ei haaranud," sõnas Uusma ning lisas, et kuigi alul mõeldi tema vokaalide alla panna erinevate autorite loomingut siis lõpuks maanduti siiski kolmikule, mis pikaks kestma jäi.

Vastukaja tekitanud "Depressiivsed Eesti Väikelinnad" on Laasneri jaoks melanhoolne lugu sellest, kus ta ise on kasvanud. "Veider asi on see sõnum. Kui seda laulda on see üks asi, paberile kirjutades mõjub see teistmoodi. Kui lähen kuhugi asulasse ja teen must-valge analoogfoto, siis seda pilti vaadates kuidagi muigad, see on kuidagi nostalgiline. Aga kui sa seda ütled, siis on see justkui solvang. Seda ei saa öelda, kirjutada ja kui selle laulu sisse paned, siis oled veel eriti ülbe. See on hästi kummaline," nentis Laasner, kelle silmis oli veider, et tema jaoks ilus lugu kedagi solvata võis.

"Mul oli ikka suht imelik olla vahepeal. Need tapmis- ja peksa andmise ähvardused on kahe otsaga asjad. Kui neid kommentaariumist loed, siis ega liiga tõsiselt ei võta, aga samas on need ikkagi häirivad. Kõigiga ei jaksa ka jooksuvõistlusi korraldada. Nii hästi ma ei jookse," naeris muusik.

"Tagantjärgi tundub olla erakordne olla osa mingist süsteemist, milles tekib folkloor ja mis kõnetab ühiskonda nii jõuliselt, et Eesti Linnade ja Valdade Liit leidis põhjuse vastusõnaks ja presidendid on järjepanu pidanud oluliseks sealt pärit tsitaate oma kõnedes kasutada," muigas Uusma.

Laasner meenutas, et ilmus isegi kaheleheline uurimus, milline on Eesti kõige depressiivsem väike linn. "See käivitas millegi nii suure. Tagantjärgi see, et keegi tahab su n-ö maha lüüa näitab, et lugu ikkagi puudutab mingit pidi. Ja ma ei kasutanud mingeid odavaid trikke, vaid see on ikkagi südamega tehtud lugu," nentis Laasner.

"Ma oskan käia erinevatel mänguväljakutel ja teha seal asju, mis pole piinlikud. Nii palju kui mul on fänne, nii palju on ka vihkajaid. Kaks poolust on asja lahutamatu osa. Selgelt on väga palju inimesi, kes ei talu üldse seda, mida ma teen. Kuidas ma saan teha metal'it kui ma teen vahepeal poppi? See ei ole tõsiseltvõetav. Siis on ikka reetur. Sellist rahvast on palju."

"Aga minu poolest võivad nad pikalt käia. Mind absoluutselt ei huvita, mida te mõtlete. Mul on asjad õiges kohas, ma tean, mis on mingi asja väärtus, ma tean, mis on minu väärtus, ma tean, mis mulle meeldib. Minu jaoks on minu kunst liikuda žanrite vahel. Seda ma peangi enda tugevuseks," toonitas Laasner.