Eesti popnähtus Leslie Da Bass on aastate jooksul tegelnud erinevate moodsate muusikavoolude tõlgendamisega oma jätkuvalt defineerimatus diskograafias. Mingis mõttes on Leslie tegevuses alati midagi, kui nüüd sellist vanakooli sõna kasutada, "läänelikku". Leslie looming on, ilmselt suuresti tänu tema reklaami- ja disainitaustale, voolujooneline ja popkunstilik, selle helkiv värelus kutsub kuulama, osalema ja kindlasti ka ostma. Siin on rõõmu tegemisest ja tarbimisest. Leslie eksponeerib plaadiümbristel iseend keskmisest eestlasest rohkem, kehastudes pidevalt ümber kellekski uueks. Muide, kas teile ei tundu, et Nublu ja Leslie kuvandid on üksteisele äärmiselt sarnased? Lesliet võiks võrrelda kameeleoniga, kes vastavalt tujule värvi vahetab, aga mõlema puhul võib mõnel tekkida õigustatud küsimus: mis värvi kameeleon tegelikult on?

Nüüd on ta oma uuel plaadil "Constructions/Illusions" omaks võtnud metal'i karmikõlalisemad värvid ja käimas on vist taas mõningane arutelu, kas see on Leslie oma värv või mitte. Kaugemale minevikku pilku heites võib osadele Hu? või muu fännidele olla teadmata tema metal'i taust. "Constructions/Illusions" on austusavaldus neile aegadele, aga ka teraapiasessioon "Kuidas ajada müraga endast välja ängistus?", sest Leslie ise on intervjuudes öelnud, et selle plaadi agressiivsus tuli vastureaktsioonina Ukraina sõjale. Sellele viitab ka juba kaas, kus näeme artisti seljaajust välja tungivat tumedate ja sakiliselt soditud aistingute voogu. Kui kassetikaanel on need tungid ürgsed ja metsikud, siis plaadil taltsutatud täpsesse vormi, korralikku kvaliteeti ja meisterlikku pillimängu. Ei saa siinkohal mainimata jätta, et Leslie Da Bass on selle plaadi ainuesitaja ehk et kõik pillid on tema enda sisse mängitud ja muud heliread tema tekitatud. Kontrollfriigile ilmselt parim lahendus kõike ise teha. Ei pea kellegagi vaidlema.

Kes metalimaailmas rohkem ringi vaadanud, sel ei tohiks äratundmisrõõmust siin puudu tulla. Avaloo "The Medieval Spasm" esimestest käikudest peale poleks ilmselt vale väita, et mõju on avaldanud näiteks viimaste plaatide rokilikum Carcass. Nimiloost alates kumavad aga plaadilt aeg-ajalt läbi pikad taustavokaalinoodid, mis veavad pigem sinna industrial-metal'i suunda, tuues mõttesse nii Fear Factory kui ka meie oma Pedigree, kus Leslie aastaid ühe võtmetegelasena kaasa tegi. Need kaks suunda saavad võrdlemisi puhtal kujul kokku loos "Flood", mis aga üllatab eriti sulni mikeoldfieldiliku prog-vahenuudeldusega korra, ja siis veel teisegi.

Kuigi "Constructions/Illusions" on selline modernne metalplaat, mis stiilimääratlustest ülemäära püüdlikult kinni ei hoia, on see minu tajus ikkagi enne kõike death metal plaat, seda nii enamuse plaadi vältel kõlavate growl-vokaalide, kui kitarrisaundi tõttu. Ja sellest kaasaegsest death metal valemist siis kaldub üks või teine lugu mõne allžanri suunas, näiteks "Sadness My Loch Ness" on klassikaline death doom á la "The Peaceville Three" (Paradise Lost, Anathema, My Dying Bride). Siin loos on kuulda ka Leslie kui elektroonikaprodutsendi mõju, sünteetilisemad saundid leiavad aga konkreetsema väljenduse loo "Backwards" vägivaldsetes breikbiitides, mille kasutamine metal'is iseloomustas kunagi näiteks Pitchshifterit. Ja plaati jääb lõpetama "Sacrifice", mis kõlab esialgu justkui metalsem versioon Lesliele omastest sünteetilistest melo-ballaadidest, aga Carcass lülitatakse jälle sisse ja plaat lõpeb järsku ning agressiivsel noodil. Sõnum on selge, nagu ka see tunne, mis pärast plaadi kuulamist peaks sisse jääma.

Nii et mis värvi see Leslie Da Bass siis ikkagi tegelikult on? "Constructions/Illusions" tuletab meelde, et lisaks reibastele ja melanhoolsetele toonidele, mida me ehk oleme harjunud temaga ennekõike seostama, on Leslies täiesti olemas ka tumedamad toonid. Need on siin taltsutatud ja pandud teenima kunstiliselt korrektset tervikut, mul on aga tunne, et need tumedad toonid peaks pigem teenima just ebakorrektsuse eesmärki – anarhiat, ettearvamatust, kaost. Kaose asemel pakub "Constructions/Illusions" siiski korda ja mässumeelsus langeb pisut oma organiseerituse ohvriks. Kui see plaat on sõja vastukaja, siis ei ole see porine ja verine kaevikusõda, vaid pigem moodne droonide häkkimine ja sidesegamine. Ehk et "Constructions/Illusions" on professionaalne, kaasaegne death metal-lite, mis ei pelga omaks võtmast erinevaid mõjusid, ja millel on pakkuda piisavalt palju väikesi trikke, et hoida kuulaja tähelepanu (võib-olla veidi hajub see ära umbes kolme viimase looga), aga mis ei peegelda tegelikult emotsionaalselt seda sõjaõudust, mida ta temaatiliselt justkui kõnetab.

Leslie puhul jääb mulje, et ta võib ise nautida värvivahetustega kaasnevat määratlematust.  Kui sul õnnestub närvi ajada ühtviisi nii truehead-hevimehi (sest alustuseks, mingit õiget bändi ei tehta ju üksinda!) kui pop-hipstereid; kui kõik osalised on ühtviisi nördinud, siis järelikult teed midagi õigesti. Plaadi pealkiri "Constructions/Illusions" sobib kirjeldama nii siin plaadil olevat muusikat, Ukrainaga seonduvat sõjaudu, kui ehk ka Lesliet ennast, kes hoiab end tõelise popstaari kombel erinevate haakidega kuulaja käeulatusest väljaspool ning suudab oma käiguvahetusega vajalikul hetkel eest ära libiseda.

Kas Leslie Da Bass selle värvivahetuse tagant üldse mingit "tõelist mina" näidata tahab, sellele ma vastata ei oska. Küll aga on selge, et tegemisrõõmu vabadus on miski, mis tema asjadest läbi kumab, ja seda kunstlikult tekitada pole võimalik.