Aastakümnete pikkune rännak koos Paradise Lostiga on ilmselt proovile pannud ka kõige veendunumate järgijate kannatuse, kes on selle bändiga koos paradiisi leidnud, siis selle kaotanud ja taas leidnud. Nad on oma karjääri jooksul piisavalt palju värvi vahetanud, et pälvida nii andunud vaimustust kui suurt pettumust, ning need kõrged ja madalad on, mulle tundub, inimeseti väga erinevad.

Minu viib rewind-nupp alustuseks tagasi täieliku vaimustumise aega, kui uudis sellest, et 1993. aasta Rock Summerile tuleb Paradise Lost, tundus ikka täiesti ulmevaldkonnast. Siis oli n-ö lääne bände siin üldse haruharva ja mis mõttes nüüd äkki maailma üks kõige paremaid artiste Tallinna Lauluväljakul? Enne kontserti oli terve hulk nägusid ruuduliseks surutud vastu väikese lava backstage-ala eraldavat võrku, lootuses mõnda bändimeest ka ise näha. Kitarristi ilmudes karjusid kõik koos "Mackintosh! Mackintosh!" ja segaduses härra astuski lähemale, sest ilmselgelt oleks lihtsam olnud hüüda "Greg!", aga ei. Vaeva eest tänutäheks autogrammid plakatil, mis kahjuks tänaseks ammu kadunud.

Ei saa nüüd küll sirgelt väita, et ma pärast esimest paari plaati oleks nendega viitsinud samm-sammult kaasas käia, sest noort inimest tõmbas ikka pigem tumedama ja käredama suunas ja Paradise Losti gootilikum suund tundus mingi vanameeste rock. Aeg on neile aga olnud armuline ja pärast täielikku langemist paradiisist kuskile keskpärasuse põrguringi, suutsid nad minu arvates 2009. aastal uuesti raskema kullasoone üles leida ja sealt alates on olnud taas täitsa kuulatav bänd. Mulle jääb "Gothic" kõigi aegade parimaks death doom plaadiks, aga nagu ma ütlesin, on selle bändiga igaühe biorütmid väga individuaalsed.

Kuna pean tunnistama, et nende 2008. aasta live-albumi "The Anatomy of Melancholy" lõpuni kuulamisega oli mul tõelisi raskusi, siis ei teadnud päris täpselt, mida oodata, aga lootus oli, et ehk ikka kõnetab. Ja no ei ole midagi öelda, selle kontserdiga kehtestas Paradise Lost end minu silmis ikka väga võimsalt.

Eks selline muusika lubab ka paremini vananeda (meenub Slayeri meeste kunagine ütlus intervjuus, et kaua me ikka jaksame), ja laval on neil kaalu ja tasakaalu, väärikat veenmisjõudu. Pole liigset karnevalimomenti ega instagrammitavat detailisisu, vaid kontsentreeritud laeng kvaliteetset goth doom rock'i, mis kõlab tol õhtul mulle laivis kohati isegi paremini kui plaadi pealt.

Tundub, et neil on aastate jooksul välja kujunenud päris selge nägemus põhilugudest, mis ikka ja jälle kavas sees on, varasest ajast "Eternal" ja loomulikult "As I Die", samuti nende esimesest gooti-pöördest "Iconi" avalugu "Embers Fire" ja "Draconian Timesi" avalugu "Enchantment", millega kontserti ka alustatakse, ja mille tuttavlik rida "All I need is a simple reminder" paneb mingis mõttes paika ka minu pikka aega viibinud taaskohtumise mõtte nendega.

Muus osas on kaks head märki – lugude valik on võrdlemisi võrdselt jaotunud plaatide vahel (välja arvatud üks kümnendipikkune jupp sajandi alguse paiku, mida nad meie kõigi kergenduseks meelde tuletada ei taha), ja teiseks loen viimaselt plaadilt "Obsidian" kokku lausa viis lugu, mis sobivad tervikusse väga hästi ja ei ole seda tunnet – mida vahel ette tuleb–, et bänd on "promotuuri" egiidi all sunnitud mängima mõttetut uut materjali, kuigi rahvas ootab midagi muud. Sellises miksis kõnetas Paradise Lost nii oma mineviku kui olevikuga, ja tundub, et ka tulevikku pole mõtet maha kanda.

Kahju ainult, et nad siia jõudsid võrdlemisi oma tuuri lõpus, mis tähendab, et meenete letis oli pakkuda vaid asju, millele suurem osa Euroopast ei olnud osanud otstarvet välja mõelda. Öelge mulle, milleks näiteks on üldse tarvis ilma sõrmedeta kindaid? Põhjamaade värk meil siin on jätnud mulje, et pigem hakkavad sõrmed esimesena külmetama, nii et äkki müüte järgmine kord hoopis ainult neid sõrmeosasid?

Lõppmärkusena olgu öeldud, et ka avabänd Hangman's Chair oli päris meeldejääv, kuna lisas muidu justkui post metal'i kõlaga muusikale, mis on tavaliselt instrumentaalne, peale kergema otsa doom'i vokaali. Lisaks oli rütmisektsioon rohkem esil kui sellises muusikas võib-olla muidu kombeks ja eraldi esinejapaari moodustasid bassimees ja kitarrist, kes olid mõlemad üsna kiilakad, kandsid mingeid pusasid ja tosse ning lasid täiesti valehäbita ja enesekindlalt gruuvi oma südamesse, põrgates mööda lava ringi nagu kaks räpparit. Vahepeal tekkis isegi tunne, et selle bändi nimi võiks edukalt olla ka Chairman's Hang. Bändimeeste särgid tõmbasid ka kuvandit mõnusalt laiali: Nothing, Health ja Perturbator. Nii et üsna avara silmaringiga prantslased tundusid olevat.

Oleks võinud sinna vanade aegade nimel ka "Mackintosh!" karjuma jääda, aga selleks julgust ei jätkunud. Pidin leppima kuidagi positiivse tõdemusega, et paradiis pole veel päris kadunud ja midagi on need Halifaxi kutid küll taas üles leidnud.

Lugude nimekiri

1. "Enchantment"                                                     

2. "Forsaken"                                               

3. "Blood and Chaos"                                

4. "Faith Divides Us - Death Unites Us"  

5. "Eternal"                                                   

6. "One Second"                                          

7. "Serenity"                                                 

8. "The Enemy"                                           

9. "As I Die"                                                   

10. "The Devil Embraced"                                      

11. "The Last Time"                                    

12. "No Hope in Sight"                              

13. "Say Just Words"                                 

Lisalood

14. "Darker Thoughts"                              

15. "Embers Fire"                                                     

16. "Ghosts"