Tänavu ilmus Brasiilia black metal-bändi Patria juba-õige-mitmes plaat ja ehk ei oleks meie kohalikule raskemuusikapublikule isegi erilist abi teadmisest, et see on Patria seni ehk kõige tugevam album. Küll aga võiks eraldi tähelepanu köita see, et ühes loos nimega "Viimne väävlisõõm" astub külalisvokalistina üles Loitsu laulja Lembetu ja lugu kõlab siin ka täiesti eestikeelsena. Eesti keel Brasiilia bändis? Mulle kui ühe uhke mikrorahva esindajale sellest juba piisab, et sügavamale sisse kaevuda.

See arvustus oli plaanis kirjutada juba mõnda aega tagasi, aga muude asjatoimetuste kõrvalt osutus üsna keeruliseks ülesandeks läbi võtta Patria kogu eelnev materjal, millega senine kokkupuude oli mul olnud vaid põgus ja katkendlik – üks demo, kuus albumit, mõned EP-d ja split'id – ja ilma selle eelteadmiseta tundus kuidagi pealiskaudne peale lennata. Kogu kraami valguses saab aga selgeks, kuivõrd on Patria rada kulgenud teistmoodi kui enamuse Brasiilia bläkkbändide oma. Brasiilia algne black metal kasvas välja thrash'ist ja hardcore'ist. Sarcofago üheks lemmikuks oli näiteks soomlaste Terveet Kädet ning algsete bändide puhul nagu Mystifier või Vulcano (ja miks mitte ka esimesed kaks Sepultura plaati) puhul on black metal vaid üks agressiivsuse element, kõrval alati thrash või death metal tuld toetamas. Nende bändide järgi me seda Brasiiliat kõige paremini teame, ja võib-olla on tegemist mingi geograafilise autosugestiooniga, aga need plaadid on mulle alati tundunud temperatuurilt kuumad, lausa palavad – justkui püütaks troopilises Brasiilias metal-muusikaga leida otseteed põrgukuumusse ja uks on juba pisut irvakil.

Veidi hiljem, kui tuli teise laine black metal, mis sündis põhjamaades ja ammutas geograafiale vastavalt inspiratsiooni pigem pakasest, lumest ja jääst, tekkis ka nendes maailma soojemates paikades ootamatult külmakultus, mis tõlkus osalisel määral ka kõlapilti, aga millisel määral, on juba kuulaja kõrvades. Patria on nüüd üks nendest palava Lõuna-Ameerika black metal bändidest, kelle esimese demo "Hills of Mist" kaanelt leiame pilvedesse peitunud kõrgmägede tipud (brrrrr) ja kelle kõlapilt on pigem külmakraadides mõõdetav. Kui Patria algsed üllitised viitasid pigem Norrale, siis ajapikku (ilmselt ka mänguoskuse kasvades) sigines nende lugudesse rohkem meloodilisi kitarri-lead'e, mis mõjuvad pigem rootsilikult. Mulle meenub neid kuulates veel teinegi samade eeskujudega Brasiilia bänd The Kryptik, kui on huvi sarnast kraami edasi otsida.

"Hexerei" on minu esmase mulje põhjal siis selle tulemusena kõige meloodilisem Patria plaat. Kõnealune Eesti osalusega lugu on siin plaadil lausa kahes versioonis – ingliskeelne "Last Breath of Sulphur" ja eestikeelne "Viimne väävlisõõm" lisaloona – ning keset lugu leiab meloodilise vahekoha, mis signaliseerib Dissectionit ikkagi suure punase noole või siis kolmhargiga. Nagu ka näiteks lugu "Unborn Spellcraft", mille käigud tunduvad kõik olevat vastavalt ühe või teise Rootsi bändi manaraamatust välja rebitud, vanem Watain nende hulgas, ja seda seost tugevdavad veelgi plaadi vaheraamatus kasutatud keskaegsed gravüürid. Sealt edasi viitab "Storm of Wilderness" oma ooperifantoomlike sümfo-nuudeldustega aga samas jälle selgelt Norrale, nii et rajoon jääb samaks ja olgu täpne peas assotsieeruv riik siis, milline iganes, kindlasti ei räägi me siin brasiilia muusikast.

Ja kuidas mahub Skandi-riikide vahele siis meie väike Eesti? Tahaks öelda alustuseks, et ehk see "Väävlisõõm" ole igal juhul üks plaadi meeldejäävamaid lugusid. Olen alati suhtunud reservatsioonidega sellesse, kui plaadile pannakse ühest loost mitu versiooni, aga antud juhul mulle see eestlasena loomulikult meeldib. Vaheldumisi inglis- ja eestikeelses albumivariandis "Last Breath of Sulphur" tuleb Lembetu selline veidi psühhootiline stiil päris kontrastselt välja Patria laulja Fernando kindla ja ühtlase black-kriiskamise foonil. Eestikeelne variant "Viimne väävlisõõm" on aga puhtalt Lembetu päralt ja näide sellest, kuidas Loitsu vokalist suudab ka ühe loo raames erinevaid vokaalstiile omavahel vahetada.

Kokkuvõttes on "Hexerei" üks igati korralik ja kindla peale tehtud album, kus on Brasiilia päritolule vaatamata küll puudu eksootilisematest vürtsidest, aga ühest korralikust põhjamaade black'i austamisest ma ka ära ei ütle. Helipildilt on see plaat kohati huvitavalt sumbuurne ja nagu kaane alla suletud – täieliku vastandina nendele vanadele Brasiilia metal-klassikutele, kes mängivad vastupidi saundi mõttes täiesti lahtist palli. Lembetu lisandus teeb selle plaadi aga igati väärikaks lisanduseks igaühe riiulil, kel Eesti metal'it huvi koguda ja kuulata.