Eks see teeb ikka heameelt, kui mõni artist jõuab siia perifeeriasse oma olulisuse laineharjal, mitte kolmandas nooruses ja juba mitmenda "viimase tuuri" käigus. Kuigi Emma Ruth Rundle'il on selja taga juba päris pikk muusikukarjäär ja plaate äärmiselt varieeruvast vallast ning eri bändide koosseisus, on ta laiemat tähelepanu saanud just viimaste albumitega, kus on, ma ütleks, eksperimenteerimine suuremas osas selja taha jäänud ja ta on ennast taandanud klassikalisemaks singer-songwriter'iks, keda iseloomustab see meie ajastule nii iseloomulik dialoog depressiooniga, psüühiliste võitlustega ning medikamentidega siit- ja sealtpoolt letti. Taandanud mitte tagandamise, vaid taandustehte mõttes – less is more –, eriti ta eelmise aasta plaadil "Engine of Hell", mis on mingis mõttes nagu minimalismi eksam ja oli huvitav eelootus, kuidas ta seda kontserdi võtmes lahendada suudab.

Aga kõigepealt eelesinejast, keda ma ootasin isegi enam kui põhiartisti. Leidsin Jo Quaili nime esimest korda Lustmordi aprillis ilmunud remiksikogumikult ja mais ilmus tema viimane kauamängiv "The Cartographer". Raskemuusika sõpradele on tema nime otsa komistamine mõnevõrra lihtsustatud, sest "The Cartographeri" andis välja Wardruna Einar Selviku ja Enslavedi Ivar Bjørnsoni plaadifirma By Norse Music. Mõnevõrra ebatavaline samm, sest nad tegelevad tavaliselt norra muusikaga, aga eks Jo Quail on ka erandi tegemiseks piisavalt mõjus põhjus.

Quaili ainsaks relvaks on tšello ja tegelikult ikkagi ka looper, millega ta erinevaid kohapeal sisse mängitud tšellokatkeid üksteise peale asetab ning ise erinevate efektiplokkide abil moonutatud poognatõmbeid sinna peale mängib. Quaili muusika on äärmiselt ekspressiivne: erinevate tšelloelementide pihta koputades või neid poognaga sudides on ta võimeline esile kutsuma väga laia valiku helisid – näiteks veest ja veevaimudest kõneleva loo "Between Two Waves" alguses suudab ta tekitada väga laheda merekohina koos sinna juurde käivate kaikuvate laevahäälte ja lindudega. Või kujutasin ma seda kõike endale ette, aga kui muusika selliseid ettekujutusi vokaali abita tekitada suudab, on loojutustaja ikkagi meisterlik.

Lugude vahel on Quail äärmiselt vahetu ja tänulik kogu selle meievahelise tekkinud olukorra üle, et me oleme teda sinna kuulama tulnud (kuigi tänulikud peaksime olema hoopis meie). Ta kava on ühtlane ja lummav, eriti jääb meelde sissejuhatus loole "The Falconer" ta esimeselt plaadilt, mis räägib Quaili sõnul loomingulisusest. Et kreatiivsus on ühest küljest nagu vaba lind, kes lendab taevalaotuses, aga samas peab see olema ka nagu käsivars, kuhu lind (ehk siis loo pealkirja järgi pistrik) lõpuks tagasi tuleb.

Emma Ruth Rundle'ile on Jo Quail selles mõttes hea sissejuhatus, sest mõlema muusika nõuab vaatajalt peaaegu hiirvaikust, kuna esituslaad on hõre, vaikne, õhuline. Kontserdi eeltutvustuses oli lausa öeldud, et "see on akustiline kontsert, nii et palun hoiduge ebavajaliku müra tekitamisest". Püüdsin siis piirduda vaid vajaliku müraga.

Rundle kehastas laval huvitavat vastuolu: artistina lavale astudes tõmbab ta tahes-tahtmata endale kogu tähelepanu, aga oma vaikse, kohati peaaegu sosinal (aga väga täpselt) lauldud vokaali ja minimalistliku akustilise kitarri või klaverisaatega üritas ta justkui selle tähelepanu keskmes tähelepandamatuks muutuda. Avameelsete lauludega üheaegselt nii ennast paljastada kui ka iseenese sisse meie pealetükkivate pilkude eest peitu minna.

Rundle'il pidi loetu põhjal olema probleem sõltuvusainetega alates varasest teismeeast ja juba teises loos kuulen sõna methadone, mis koos dramaatiliselt mustade huultega, põsele maalitud suure musta pisara ja süsimusta juuksemopiga paigutab ameeriklannast Rundle'i kuskile kaasaegse depressiivpopi valda, kuhu kuulub ka näiteks Billie Eilish, ja millest väga tabavalt kirjutas mõni aasta tagasi ka Neit-Eerik Nestor.

Ja kui Rundle'i imago tundubki selles valguses veidi liiga täpne ja mustvalge (mida rõhutab veelgi justkui tema lõhestunud või vastuolulist isiksust (psüühikat?) sümboliseeriv pooleldi must ja pooleldi valge jakk, natuke nagu Harvey Dent või Cruella), siis on tema lavapersoon siiski relvituks tegevalt siiras ja muusika minoorsuse juures üsnagi heatujuline. Aga eks kurbus jõuabki paremini kohale siis, kui teine suunurk naeratab. Igatahes on toolidesse tardunud publik hea meelega nõus piirduma vaid "vajaliku müraga" ning pühendama oma tähelepanu täielikult Rundle'i habrastele kõlalistele olustikupiltidele.

Mullune "Engine of Hell" album saab kavas päris palju ruumi, ühe loo ajal ("Citadel"?) tuleb lavale tagasi ka Quail ning nad esitavad loo koos, aga minu arvates jäi Quail seal pigem taustatõmbajaks (poognaga, noh) kui võrdseks partneriks. Lõpupoole pühendas Rundle ühe loo Low lauljale Mimi Parkerile ja ma mõtlesin veel, et vaat kui tore obskuurne pühendus, miks küll. Koju jõudes lugesin uudisvoost Parkeri surmateadet. Kuidagi sobivalt kurvas toonis lõppakord sellele väga meeldejäävale laiv-üritusele.

Kuulamissoovitused neilt:

Jo Quail – The Cartographer

Thou & Emma Ruth Rundle – May Our Chambers Be Full

Marriages – Salome

The Headless Prince of Zolpidem – Somnambulant

The Nocturnes – Aokigahara

Emma Ruth Rundle - Engine of Hell