Taylor Swift on minu jaoks pikalt olnud päris suur müsteerium. Küll otseselt mitte ärritav müsteerium, seda võib-olla ainult loomingutee väga varases otsas, lihtsalt lahjuse kohta segadustekitavalt suurejooneliselt vastu võetud.

Muidugi on hetki, mis on ka kõnetanud. Loo "Blank Space" kõhedad ksülofonitilinad poevad endiselt naha alla. Kuid nimetatud pala pärineb 2014. aastal ilmunud plaadilt "1989", mil Taylor oli juba kaheksa aastat tegutsenud ning heitis ametlikult ja õnnestunult enda õlgadelt maha lihtsakoelisema kitarriga kantritüdruku keebi ja temast sai popstaar, kes eksisteeris olulise tegelasena ka laiemas muusikasfääris.

Sealt edasi on asi käinud üles-alla. Uut Taylor Swifti albumit ikka kuulad. Suur popkultuuri sündmus. Kunagi üldiselt ei ärrita, on täitsa okei, kenasti tehtud, kõige hullemal juhul jääb lihtsalt igavaks. Vahepeal jõudis ta pärast 2014. aastat oma muusikaga jälle metsa kolida ning sealt veel suurema hurraaga öisesse linna tagasi.

Tänaseks on Pennsylvania osariigist pärit laulja populaarsus kasvanud veel müstilisematesse kõrgustesse, kuni Swift ja tema muusika vajus tagaplaanile ja suurimat huvi hakkas mulle pakkuma juba küsimus, miks mind Taylor Swift üldse ei huvita. Sellele küsimusele lootsin vastuse saada Taylor Swifti kontsertfilmist "The Eras Tour", mis novembris ka Eesti kinodesse jõudis.

Kolm tundi Tayloriga

Filmis on jäädvustatud ja kokku segatud viimased kuuest kontserdist, mille Taylor andis nädala jooksul Los Angeles SoFi staadionil. The Eras turneel võtab Swift umbes kolme ja poole tunniga (filmis kahe tunni ja 48 minutiga) kokku oma "ajastud" ehk inglise keeles eras. Iga nn ajastu vastab ühele tema albumile. Ainsana jäi eraldi välja toomata tema debüütalbum ja 2010. aasta albumi "Speak Now" pealt kanti ette üks lugu.

Inspiratsiooni panna 33-aastaselt kokku põhimõtteliselt best-of-tuur sai Swift, kui hakkas mõtlema, kuidas pandeemia ajal ilmunud ja eraldi tuurita jäänud plaadid koos eelmise aasta albumiga ühte kontserti panna. Vastus oligi tervet karjääri hõlmav megakontsert.

Vaatama minekuks hoogu kogudes ja end vaatamiseks häälestades heidutas kõige rohkem muidugi kontsertfilmi pikkus. On olnud raskusi Swifti tunniajaste albumitega. Tihti ongi need esimestel katsetel pooleli jäänud. Mõni on ka lõpuni kuulamata jäänud.

Täpselt ei kujutanud ette, kuidas ma peaksin nüüd kolm tundi vastu pidama ja veel täielikult temale keskendudes. Ei olnud sugugi kindel, et mul selleks jaksu jagub. Endaga sai tehtud ka kokkulepe, et kui tõesti raskeks läheb, siis luban endal poole pealt lahkuda ja lõpuni ennast ei piina.

Muidugi lendas kolm tundi mööda märkamatult ja enamik lugusid pakkusid lõpuks ka äratundmisrõõmu, sest nende eest pääseda ei ole lihtne. Hitte, ilmselgemaid ja märkamatumaid, lauljal jagub. Produktsioon ja lavaline šõu on superkvaliteetne, haarav ja filmikunstiga on etteastele veel kohati meeltesegadusse ajav lisamõõde antud.

Keeruline oli ehk ainult lõpp, kui Taylor veel enne viimast ajastut võttis kätte akustilise kitarri ja siis klaveri taha istus, et meenutada oma karjääri algust. Hetkeks kahtlesin selle põhjendatuses, aga see juhatas sisse hoogsa "Midnights" albumi osa kontserdist, mis oli selle võrra mõjuvam.

Kuigi melu, mida 70 000 inimesega Los Angelese staadionil megastaari esinemise ajal kuulda saab, on ainulaadne ja seda läbi ekraani ei tule, siis oli kontsertfilm vast ideaalne viis Swifti-leigel inimesel tema esinemisest osa saada.

Vaigistatud swiftie'd

Publiku melu, kisa ja kära, puudumine on vist ka kõige suurem ja ka ainus etteheide, mida salvestusele teha saab. Peale mõne üksiku erandi oli staadionimüra lõpptulemusest hoolikalt välja mix'itud. Kui vahepeal poleks kaamera üle publiku lennanud, kellest arvestatav osa oli muide ostnud piletid ka lava külgedele ja taha, ning aidanud meenutada, et tegelikult on kohal meeletu rahvamass, siis võinukski jääda tunne, et Swfit esineb paarikümnele inimesele kinosaalis.

Selle võrra olid muidugi esitused selgemad ja kvaliteetsemad, aga publiku emotsioonid, hõiked, kaasaröökimised on kontserdielamusest nii suur osa ja eufooria – mida ta reeglina üliandunud fännid endaga kannavad –, mis oleks kindlasti elamuse usutavusele ja kontserdil olemise illusiooni maha müümisele kaasa aidanud.

Esmase hooga jõudsin ka pettuda, et Taylori ajastud ei tulegi esitamisele kronoloogilises järjestuses, sest mõte vaadata teda laval oma muusikalist arengut füüsiliselt välja mängimas ja läbi elamas tundus potentsiaalselt huvitav osa, mille jälgimisega kolme tundi täita.

Taylori mitu nägu

Aga albumid olid kontserdikavva laiali pillutud. Esiteks tagas see kindlasti parema vahelduvuse kui minu algne lootus ning selle tulemusel ei jäänud lihtsalt mulje palju arenenud muusikust, mida ta ka kindlasti on, vaid ka väga mitmekülgsest artistist.

Tõesti, laval oleks võinud olla 4–5 erinevat lauljat. Kitarriga ja varbad samblas folgihaldjas, raskelt nullindate lõppu läbipõdev raadioartist, jõuline ja särtsakas femme fatale, glamuurne ning särav megastaar ning kergelt heinalõhnaline printsessikleidis kantritüdruk. Hea tahtmise korral võib neid kuvandeid tegelikult kinolinalt või lavalt välja vormida veelgi.

Taylor võttis kõik ajastud peaaegu võrdselt ja sama julgelt omaks ning vahetas nahka täiesti valutult ja küsimusi tekitamata. Ainult eespool mainitud kaks albumit said vähem tähelepanu, aga need sulavad laiemalt kokku tema kantrikuvandiga. Paberil üksteist välistavad rollid kandis ta ette usutavalt, mõjudes igas ajastus nii, nagu just sinna ta kuulukski.

Samas ei ole see otseselt üllatav, sest plaate kuulates ja ajapikku isegi poolt silma peal hoides on ta mitmekülgsus samuti selgeks saanud. Kontserdi ajal võtab ta hetke, et seda ka ise teadvustada ja tänab fänne selle eest, et nad on lubanud tal vabalt muunduda. Aga reaalselt näha, kuidas laval emotsioonid, esitusviisid, kostüümid, näoilmed, autoripositsioonid ja mikrofonid (neid oli päris mitu, nii puidu kui kristallidega kaetud) vahetuvad, võtab selle väga efektselt kokku ja paneb tunnustavalt pead noogutama.

Naabritüdruk Taylor

Neid kõiki ühendab siiski Taylor ehk naabritüdruk, mis on kuvand, mida endiselt tema iseloomustamiseks kõige rohkem kasutatakse. See on liim tema mitmete profiilide vahel. Lauludevaheliste sõnavõttude ajal mõjuski Taylor kui üks "meist". Ta avaldas tihti – ja vähemalt esmapilgul siirast – hämmeldust enda karjääri senise edu ja publiku vastuvõtu üle. Tuhkatriinu, kelle kõrvits oli tõllaks muutunud ja selleks ka jäänud.

Pauside ja vahemärkuste ajal ei võtnud ta mõne üksiku erandiga ka megastaari positsiooni, kes vaikides ja teatud sarmika üleolevusega laseb publikul ennast ovatsioonidega üle kallata ning uhkelt ja eneseteadlikult selles supleb, nagu tegid seda näiteks Prince ja Michael Jackson.

Selle asemel kihistas ta kohati naerda, mängis internetiajastu post-irooniaga meelitatust, peaaegu et punastas, tegi kergelt totakaid näoilmeid ja andis edasi muid olemuselt "tavalise tüdruku" markereid. Lauludest välja tulles tema coolness kadus ja ta langes kõrgelt tagasi lihtinimeste sekka. Ta on kunagi isegi öelnud, et ei tunne ennast ise inimesena cool'ina.

Kui teda võrrelda teise kaasaegse poplegendi ja megastaari Beyoncéga, kelle kontsertfilm samuti õige pea Eesti kinodesse jõuab, siis on seal oluline erinevus: Beyoncé haarab laval just vastupidise rolli. Ta on üdini cool muusikaline jumalanna, kelle läheduses viibimine ja nägemine on juba õnnistus omaette. Ta on suurem kui elu ja selles kahtlemiseks põhjust ei anta.

Nende kahe positsiooni vahel eelistan isiklikult kindlasti Beyoncé, Prince'i ja Jacksoni oma. Illusioon, et muusikaga liigutakse maisest sfäärist kõrgemal, on magus ja laseb fantaasial lennata. Lihtsaid inimesi näeb iga päev, nii enda ümber kui peeglist ja popmuusika laseb liigelda maailmas, mida muidu ei koge ja mida tegelikult ei eksisteerigi. Aga nagu ilmneb, siis kosmosesse lennutab vastupidine.

Kui vaadata ka Swifti viimase plaadi "Midnights" liikuvaid pildikesi, mis Spotifysse albumilugude juurde lisatud on, siis ka seal näeb teda ennast telefoni esikaamera vaatenurgast kas meigita stuudios mikrofoni taga laulmas või mõtlik-melanhoolselt oranžis kampsunis lihtsas toas seina ääres istumas ja ennast filmimas. Koomast ärganule võib jääda mulje, et tegu on mõne alustava magamistoa-muusikuga. Albumi enda pigem glamuursele ja suurejoonelisele popambitsioonile (ning sealjuures ka meeletule kommertsedule) viitab ainult särav lauvärv.

Kokkuvõttes saigi mingisuguseks vastuseks oma küsimusele tõdemuse, et Swift on lihtsalt maailma kõige okeim artist. Ta liigub õhkõrnal piiril maitselageduse ja maitseka vahel, esitledes seda sealjuures intelligentselt, mis teeb ta ühisnimetaja ülimalt laiaks. Kui sinna lisada veel tema tajumuslik autentsus ja isiklik puudutus laulude kirjutamisel, mida ta fännid ülimalt hindavad ning mis viskab hoogsate liigutustega sütt tema müüdiloome vedurisse, siis ongi tulemuseks maailma kõige populaarsem artist.

Maailma kõige suurem artist Taylor

Just seda ta hetkel on ja võib jääda mõneks ajaks. Spotifys on Tayloril 21. novembri seisuga 109,6 miljonit igakuist kuulajat. Selle artikli kirjutamise ehk mõne päeva jooksul on neid umbes 800 000 juurde tekkinud. See on ühe korraliku ja viisaka karjääri jagu.

Võrdluseks ka sama statistika teise ja kolmanda koha hoidjate kohta: The Weekndil 103,5 miljonit igakuist kuulajat, Drake'il 81,8 miljonit igakuist kuulajat.

Huvitaval kombel hoiab Swift seda positsiooni tänavu esimest korda. Taylor oli ka esimene naisartist, kes ületas 100 miljoni piiri. The Weekndist sai sel suvel esimene artist, kes sai kätte 110 miljonit igakuist kuulajat, aga selle rekordi ületamine on Swifti jaoks päevade küsimus. Küll aga ei oska aimata, millistesse kõrgustesse see näitaja tõuseb ning kas keegi selle kunagi kätte saab.

Billboardi järgi kasvas Taylori kuulatavus voogedastustes peale tuuri kümmet esimest kontserti 80 protsenti. Sellese statistikasse panustasin ma ka ise, sest peale kontserti oli vaja minna üle kuulata, kas viimase albumi "Midnightsi" peal oli tõesti mõni nii hea lugu veel või et kas ja mis selle "Folklore'i" juures siis ikkagi nii erilist oli.

Tuuri Põhja-Ameerika osa lõppes 3. novembril ja jätkus 17. novembril kuue väljamüüdud staadionikontsertiga Brasiilias Sao Paolos ja Rio de Janeiros, mis küll ühe fänni traagilise surma tõttu veidi ümber mängiti. Sealt edasi liigub Taylor Euroopasse ja Aasiasse ning tuur lõpeb 2024. aasta sügisel. Kurikuulsatest piletiostmise protsessidest said osa ka eestlased, kes Poola ja Rootsi kontsertidele pääsemiseks virtuaalsetes sabades seisid ja Ticketmasteri koridorides rändasid.

Järgmisel suvel esineb Swift kaheksal (!) õhtul – kolm juunis ja viis augustis – ka Londonis Wembley staadionil, mis mahutab 90 000 inimest. Rekord kuulub sel staadionil briti poistebändile Take That, kes andis kaheksa järjestikust kontserti kokku 623 000 inimesele. Kuna kontserdid ei ole järjest, siis seda rekordit Swift korrata ei saa, aga publikuarvus kindlasti võib. Oluline on ka meeles pidada, et Swift esineb enda mõistes siiski välismaal ja Take That Ameerikas kindlasti konkurentsi pakkuda ei saaks.

Võrdluseks – kuulajate numbrites lähim konkurent The Weekend esines möödunud suvel Londonis kolm korda – kahel õhtul Londoni Olümpiastaadionil 160 000 inimesele ja ühel õhtul Wembleyl 87 000 inimesele, mis on küll Wembley ühe õhtu külastatuse rekord, aga mastaapide vahe on siiski selge.

Taylori aasta 2023

Kuigi otseselt Swift uusi lugusid või albumeid sel aastal välja ei andnud, võib muusika-aastale 2023 ka tema nime suurelt peale kirjutada. Kui plaadifirma mõne aasta eest Swifti õigused esimese otsa plaatidele suure summa eest maha müüs, võttis Swift eesmärgiks salvestada need albumid uuesti sisse ja anda neist välja Taylor's version'id, haarates seeläbi uuesti kontrolli oma loomingu ja ka raha üle, mis sellega seotud on.

Geniaalse lükke tagajärjel on hakanud suured plaadifirmad muutma oma lepinguid, pikendades ajalimiiti, mille jooksul artistid ei tohi oma albumeid ja lugusid uuesti sisse lindistada. Tavaliselt oli see viis või seitse aastat teose ilmumisest või kaks aastat peale plaadilepingu lõppu. Swifti uuesti lindistatud albumite edu tuules on artistide esindajad hakanud saama lepinguid, mis pikendavad seda perioodi 10, 15 või rohkemale aastale. Taylor andis tööstusele valusa õppetunni, millel korduda ei lasta.

Taylori versioonide ilmumisega 2010. aasta albumist "Speak Now" ja 2014. aasta albumist "1989" ta kaudselt siiski uut muusikat maailmale esitles, sest uusi salvestusi saadab ports seni avaldamata lugusid, mis algsetele albumitele ei jõudnud. Nende kõrval veel kaks lisalugudega deluxe-versiooni möödunud aasta albumist "Midnights".

"1989 (Taylor's version)" müüs Ühendriikides esimese nädalaga 1,36 miljonit albumiühikut, millest 693 000 olid vinüülid, mis teeb algselt 2014. aastal ilmunud albumi uusversiooni hoopis tänavuse 2023. aasta kõige edukama ilmumisnädalaga albumiks.

"Speak Now (Taylor's version)" pani statistikasse kirja 507 000 albumiühikut. Kui taas võrrelda seda numbrit ühe lähima konkurendi Drake'iga, siis tema täiesti värske teose esimese nädala müüginumbrid jäid 402 000 albumiühiku juurde. Taas on vahe jabur.

Ja nagu sellest veel ei piisaks, jõudis Swifti lugu "Cruel Summer" selle aasta oktoobris Billboardi lugude edetabeli Hot 100 esimesele kohale. "Cruel Summer" pärineb 2019. aasta albumilt "Lover", millelt oli plaadi ilmumise ajal kahe teise singli parimaks tulemuseks kõige olulisemas singlite edetabelis teine koht. Pikaaegne fännide lemmik hakkas tänu tuuri algusele (lugu on kontserdil järjekorras teine) TikTokis üha enam tähelepanu saama, jõudis selle aasta juulis esimest korda edetabeli Hot 100 esikümnesse ning anti ametlikult singlina välja selle aasta 19. oktoobril.

Globaalne Taylor Swifti föderatsioon

Kõike seda saadab muidugi ka meeletu majanduslik edu ja jaburad faktid, mis ajavad naerma ning pärineksid nagu mõne ajalehe naljaküljelt, aga tekitavad oma reaalsuses teatavat kõhedust. Näiteks hakkasid USA-s saama otsa helmed ja muud plastjubinad, millest Swifti fännid tegid käevõrusid ehk friendship bracelet'e, mida kontsertidel omavahel vahetada.

Sealjuures muutub ka sõbralik naabritüdruk võrdlemisi küüniliseks ja/või targaks ettevõtjaks. Näiteks "Midnightsi" albumist andis ta välja viis erinevat vinüüliversiooni – neli, mis moodustavad külg külje kõrval ühe tervikliku pildi ning viies, kust leiab lisalugusid.

Samamoodi ilmus Taylori versioon albumist "1989" mitme erineva kujundusega, millel igaühel ka erinevad muusikalised lisad – viis erivärvides vinüüli, kaheksa CD versiooni ja kaks erinevat kassetti.

Vabal turul on see muidugi tema õigus end nii turustada ja fännidel seda kraami ka kokku osta, aga kõike seda arvesse võttes sarnaneb lihtne ja siiras "igapäevane" megastaar vaimusilmas pigem kapitalistliku ja ahne karikatuuriga kõvakübaraga põrssast rahapauna otsas või salakavala narkodiileriga, kes oma klientidele doose tilk tilga haaval jagab.

Ühendriikides kulutasid fännid kontserdile minemiseks keskmiselt 1300 dollarit ning 91 protsenti neist on valmis sama summat uuesti kulutama. Selle juures on ka kulutused majutusele, transpordile, söögile, särkidele ja muule Swifti näo ja nimega kaubale.

Kogu turnee lõpuks hinnatakse Swifti teenitud summaks 4,1 miljardi dollarit. Juba augusti lõpus hinnati tema majanduslikku võimet paremaks 50 riigist ning Põhja-Ameerika tuuri lõpuks oli Ühendriikide majandus saanud 5,7 miljardi dollarilise süsti.

Muiates tahaks utreerida, et kogu asi meenutab laiahaardelist kultuurisõda. Meeletu tuur möllab mööda maailma ringi. Juba andunud fännid hulluvad veelgi, keskmistest saavad superfännid ja hittidega tuttavatest niisama huvilistest saavad fännid. Ning kuhu megakontsert ei ulatu, sinna jõuab diplomaatilisema saadikuna kontsertfilm, mis küll väiksemas mahus ja väiksemale hulgale, aga siiski väärikalt misjonitööd teeb ja inimesi swifticidus manicusega nakatab.

Selle ohvriks langesin vastupanuta ja ilmselgelt ka mina ise, kes ma algselt läksin saama vastust küsimusele, miks nii igav artist on maailma kõige kuulsam ja kelle kõige huvitavam omadus oli tema ebahuvitavus. Nüüd kirjutan siin tema fenomenist ja mastaabist haaratuna seda artiklit, haarates seeläbi ehk mõne inimese veel kaasa ning olen viimased nädal aega uurimistööd tehes üritanud ennast rahustada, et me ei ela varsti ülemaailmses Taylor Swifti föderatsioonis.