X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Iiris Vesik: muusika tegemine ei pea olema raske

Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Iiris Vesiku ansambli Night Tapes lühialbum jõudis ERR-i aasta albumite edetabelis 5. kohale. Londonis elav muusik ütles kultuuriportaalile antud intervjuus, et muusikukarjäär ei pea tähendama oma toas ülemõtlemist, kui küsida õigel hetkel õigeid küsimusi.

Eelmisel nädalal ilmus kultuuriportaali 2023. aasta parimate albumite edetabel, kus Eesti väljalasetest jõudis kõige kõrgemale kohale ansambel Night Tapes oma lühialbumiga "Perfect Kindness". Räägime bändi vokalisti, näo ja ka instrumentalisti Iiris Vesikuga ansambli edust ja Vesiku õppetundidest juba võrdlemisi pika karjääri jooksul muusikatööstuses.

Igaks juhuks tuleks ka täpsustada, et tegu pole siiski päris Eesti vaid pigem Eestiga seotud lühialbumiga, sest ülejäänud kaks liiget — Max ja Richie — on britid ja sellest meie ind Night Tapesi täitsa Eesti bändiks tembeldada üle ei käi. Ka Iiris elab muidu Londonis ja on intervjuu tegemise ajal tulnud pühadeks Eestisse, kus ta üritab käia kaks korda aastas — jõuludel ja suvel.

Kas soe vastuvõtt Eestis kaugel Londonis tehtud asjale oli ka eesmärk või juhtus see kogemata?

Ma olen ikka eestlane. Me oleme siin käinud pikalt. Enne, kui oli Night Tapes, siis ma tegin sooloasja ja tegelikult poisid olid minu bändist, siis sellest kasvaski orgaaniliselt välja ka Night Tapes. Üldiselt ma ütleksin, et olen siin kogu aeg olnud. Lihtsalt vahepeal ei lasknud väga palju muusikat välja.

Kas Eesti ja muu maailma turud jooksevad teil töökorralduses paralleelselt? Mäletan, et sel sügisel Night Tapesi esimesel kontserdil Tallinnas, ütlesid sa laval kerge üllatusega ühe loo ette, et esitate seda esimest korda, sest tuli välja, et Raadio 2 seda mängib.

See oli sellepärast, et see lugu "All the Good Times Never Die" on tehtud koos Uus-Meremaa bändiga Leisure, kellega ma tegelikult kunagi kohtunud pole. See oli pigem selline interneti reliis. Tuli välja, et Raadio 2 mängib, siis mõtlesin, et kui siin Eestis oleme, siis võiks ju proovida. Seda ongi ainult Eestis esitatud, jah.

Eestlastena tahame muidugi iga Eestiga seotud asja endale ahnitseda. Ka teie plaadi puhul kuulutasime teid omakeskis kõigepealt kõige kõrgema koha saanud Eesti bändiks, aga see tuli ikkagi ümber kohandada "Eestiga seotud bändiks".

Üks kolmandik bändist on ikkagi eestlased ja bändikaaslastele ka väga meeldib Eesti. Ma ütleksin, et Eesti vaib tuleb ikkagi läbi, kuigi meil on üpris rahvusvaheline seltskond. Max on pooleldi ameeriklane ja Richiest sai Brexitiga iirlane. (naerab)

Mitmel rindel te rahvusvaheliselt rügate?

Paikneme ikkagi Ühendkuningriikides, aga tegelikult kõige rohkem kuulajaid on meil Ameerikas. Aga Ameerikasse minemiseks peab panema kokku teatud suuruses tuuri, et see ennast ära tasuks. Väga suur osa kuulajatest on Ameerikas. Ameerikasse minemiseks, eriti, kui sa ei ole ameeriklane, nõuabki kindlat kuulajaskonda, sest viisad ja kõik muu võtab päris palju raha.

Kuidas te nendeni jõudsite?

Me sattusime Youtube'is sellisesse kanalisse nagu David Dean Burkhart, kus enamus kuulajaid on ameeriklased. Läbi selle ühendus seal midagi ära. See on üks põhilisi indie-kanaleid. Seal on väga kindel kuulajaskond.

Kuidas teil bändielu logistiliselt korraldatud on? Kas üks inimene esindab teid ülemaailmselt või on igas riigis konkreetne inimene?

Me oleme rahvusvahelise leibeli all, Nettwerk ja neil on kontorid nii UK-s, USA-s kui Saksamaal. Üle maailma. Hetkel meil on ühendkuningriikides booking-agent ja praegu käivad vestlused ka Ameerika agentidega.

Ja neid vestlusi peate te ise?

Neid peab meie manager Britt Randma. Ta esindab meid üle maailma.

Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Kuidas te Nettwerkiga jutule saite?

Nad ise leidsid meid. Me käisime tegelikult juba enne teise EP ilmumist nendega rääkimas. Siis nad vaatasid kuidas me ise hakkama saame ja saime väga kenasti hakkama, seega saime jutule. Meil oli läbirääkimisi mitme plaadifirmaga, aga nende poolt tundus huvi kõige suurem.

Ja see on ka suhteliselt hea diil. Litsentsileping, me ei teinud mingi kuue albumi peale lepingut vaid see on üpris artistisõbralik. Lihtsalt natuke teistmoodi käivad Nettwerkiga asjad kui traditsioonilisema plaadifirmaga.

Milles see erinevus seisneb?

Nettwerk ongi sellise uuema suuna esindaja, pigem striimimisele keskendunud. Neil on palju kontakte ja nad vaikselt osaliselt nagu tõestavad ennast. Tegelikult on see Kanada leibel. Nende all on Sarah McLachlan, kes nad suureks tegi.

Neil on pigem hands-off lähenemine, me teeme laulud valmis ja siis nemad tegelevad edasi. Nad ei ütle, et peab niimoodi või naamoodi tegema. Eks nad mingisuguse väikese sisendi ikka annavad ja meie A&R on hästi pikalt Ühendkuningriikides töötanud. Vahepeal oli Island Recordsis ja kõikides suurtes plaadifirmades olnud. Tema oli see, kes mingis mõttes avastas ansambli Jungle ja tõi nad välja. Siis ta alati räägib, et: "Kui see Jungle ikka tuli...". See oli tema beebi.

Me oleme ikkagi indie-maailmas, mitte kõige teravamas suurte peavoolu plaadifirmade bisnisis.

Ühesõnaga vabadus on teie jaoks oluline?

On küll jah. (naerab) Muusika ei ole mingisugune unistuste veok, vaid muusika ongi eesmärk.

Minult küsiti aasta albumite edetabeliga seoses küsimus, millele mina ei osanud vastata, aga äkki sina oskad. Kas Night Tapes on järgmine vaikselt mulisev asi, mis on valmis plahvatama suuremal areenil?

Ma olen meie uue materjali osas väga põnevil. See on juba valmis ja anname selle järgmisel aastal välja. Samal ajal teeme arvatavasti ka albumit. Vaatab. Ma arvan, et tuleb ikkagi album järgmisena.

Kas see mõte hirmutab?

Ei, lihtsalt tänapäeval ei ole see ju... Alati on olnud nii, et inimesed tahavad albumit ja see album, millel joppab, on see debüütalbum. "Visions" ei olnud Grimesi esimene album. Aga tänapäeval tundub, et selle albumi värgiga võib venitada nii kaua kui tahad. Peaasi, et oleksid õiges kohas, siis kui see välja tuleb. Igatahes ma arvan, et me läheme stuudiosse mõttega teha album ja vaatame siis, kas see nii ka läheb ja kuidas olustik on.

Aga oma asja tahame teha ikkagi nii hästi ja nii kõrgelt kui on võimalik. Vale oleks öelda, et meil pole ambitsiooni. On küll. Aga osati peabki olema realistlik, et meil ei ole lepingut suure plaadifirmaga.

Mina ütleks küll, et oleme buzzing bänd ja mina tunnen küll, et come on! (naerab) Vaatab, kuidas läheb sellega. Meie eesmärk on teha muusikat enne ja kõik see muu asi on lisaväärtus.

Kas tänu koostööle plaadifirmaga saate olla kõik täiskohaga Night Tapes?

Ei saa. Aga — me saame teha videosid, võtame nüüd stuudio Londonisse. Eelmine aasta oli meie koostöös esimene. Nad kahekordistasid meie striimid. Esimesed kaks EP-d andsime me põhimõtteliselt ise välja, väikese leibeliga Breaker Breaker, kes tegutseb Berliinis. Aga selle taga on tegelikult üks tüüp, kes pani asjad ülesse, levitas, maksis PR-i ja master'i eest, aga ongi lihtsalt nii, et kui tahad asju maailma kontekstis teha, siis see nimekiri ülesannetest on väga pikk. Seda üksi tehes mingi hetk lihtsalt vajad tiimi.

Eriti tänapäeval, kui on vaja nii palju sisu toota. Peab olema pidev voog. Kui sa üksi seda teed, siis sa lähed lolliks. Eriti, kui tahad elada ka ja maksta üüri ja värki. Plaadifirmast on olnud palju abi ja me ei saaks seda üksi, sellisel tasemel nagu me tahame, teha.

Night Tapesil on väga rafineeritud ja peenhäälestatud kõlapilt. Kas teie loomeprotsessid on pikaldased, keerate kuid nuppe või hoopis vastupidi?

Meil on mõlemat. Mõnda lugu oleme teinud neli aastat ja mõni lugu tuleb põhimõtteliselt ühe päevaga ära ning siis veel paar nädalat mix'ime ja lisame kihte. Viimane singel, "Drifting" jõudis kõige kiiremini loomisest väljalaskmiseni.

Protsessid on meil pikad olnud ehk sellepärast, et kui ise välja anname, siis võime venitada nii kaua kui tahame. Nüüd on plaadifirmaga tekkinud tähtajad, aga sellest pole hullu. Eriti kuna peale esimest EP-d tuli covid peale, siis me tegime retsilt palju lugusid. Meil on põhimõtteliselt ka albumi jaoks juba kõik lood olemas, aga lihtsalt tuleb need ära lihvida, kihid lisada ja mõelda välja, kuidas üks lugu järgmisesse voolab. See on meie jaoks üpris tähtis.

Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Mida see aasta plaadifirma all õpetanud on?

Tähtajad ongi kõige suurem asi. Kunagi mulle mõnikord tundus, et mingid artistid teevad asju üle jala, aga siis ma sain aru, et oh my god, neil lihtsalt pole aega. Eriti, kui samal ajal ka tuuritad, siis on päris raske asju tehtud saada. Aga see, et meil on homseks vaja plaadikaane pilti! Siis saadki aru, et alati ei saa täpselt seda, mida tahad, vaid seda, mille saad tehtud.

Muidugi muusikaga on teisiti. Ma loodan, et kui tuleb hetk, kus tunneme, et muusika pole päris selline nagu me tahame, siis ma arvan, et peame ütlema, et ei saa seda tähtajaks tehtud ja kõik. Selles osas jäi mulle ka mulje, et mõnikord teevad mõned artistid üle jala ja kvaliteet ei ole vahel nii kõrge. Nüüd ma saan aru, et aa okei, plaadifirmal oli selleks ajaks vaja ja tehti valmis, aga natukene on ikkagi vaja aega, et asju seedida ka.

Kas lugusid kirjutades elab visioon lõpptulemusest teie ühisajus või on teil bändis konkreetne n-ö kunstiline juht?

Pigem on meil ikka ühine aju. Selles mõttes oleme kõik kolm produtsendid ja me mängime kõiki instrumente. Meil ei ole nii, et sina teed seda ja sina seda. Nüüd aina rohkem ka poisid laulavad ja mina mängin rohkem kitarri. Meil ei ole Kevin Parkerit.

See käib siis tunde järgi, et kes täna mis pilli kätte võtab või laulma hakkab?

Me kõik teeme üksi demosid, mida siis sessidele toome. Siis koos vaatame, mis kõigile meeldib ja millega edasi minna. Mis meis kõige rohkem elevust tekitab.

Mis Night Tapesi kõige rohkem inspireerib?

Mõnes mõttes ikka keskkond ja Londoni ööd, mis tegelikult oligi meie kõige esimene inspiratsioon. Me käisime kõik tööl, tulime koju ja siis jämmisime öösel. Niimoodi vaiksemalt, sest meil on naabrid ka. Lintmakkidele ja kassettidele. Kuna me kõik koos elasime, siis proovisime lihtsalt tabada seda olustikku ja õhustikku, mis meil seal toimus.

Milline see Londoni öö on, mida te tabada üritate?

Nii palju asju toimub. Samas sa võid ikkagi olla kõige üksildasem inimene maailmas. Seal on ekstreemsusi. Ning mõnikord on ta udune ja atmosfääriline.

Aga kui mõelda muusikalistele inspiratsioonidele?

Kõik meie lemmikud bändid. Tame Impalat ikka kuulame, Deerhunterit ka. Me oleme tegelikult kuulanud kõiki neid bände, mida meie kirjeldamiseks kasutatud on. (naerab)

Kas see häirib teid?

Ei. Kultuur ei toimu kunagi vaakumis, oleme kõik ühes kultuuriruumis.

Aga meie bändiliikmete muusikalised taustad on tegelikult päris erinevad. Mina kuulan kõige rohkem popi ja elektroonikat. Ning tuleb välja, et mu viimasel ajal kõige kuulatum žanr on future breakbeat. (naerab) Ise ma teen veel mingit drum and bass'i ja jungle'it, kodus üksi.

Richie tegi house-muusikat. Kui me kohtusime, siis ta oligi pigem elektrooniline produtsent. Sealt tuleb ka kindlasti mõjutusi meie lähenemisele dream pop'ile. Max tegi ka elektroonilist tantsumuusikat. Aga pigem sellist ambient'i, drone'i, sellist chill'imat värki. Max is the drone guy. (naerab) Minult tuleb selliseid singer-songwriter ja popi mõjutusi.

Te olete siis ka muusiku töö kõrvalt ka aktiivsed muusika-armastajad? Otsite ja tuulate huviga?

Loomulikult. Üks lemmikumaid asju on see, et saad õhtul sõpradega kokku ja ei vaata telekat, vaid lihtsalt kuulad mussi. Kõik näitavad teineteisele oma uusi lemmikuid. Küll aga — me ei kuula palju mingeid men-i-truste või the-mariasid ja muud sellist, mis tundub meiega sarnane. Seda me ei kuula. Maxi viimane lemmikartist on näiteks Lone. Minu viimase aasta lemmik avastus oli Wordcolour.

Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Kui sa proovid hetkeks minna mõtetega sellisesse vanema ja targema muusiku rolli, siis mis sinu nõuanded ja soovitused oleksid noorele muusikule, kes hetkel oma toas produtseerib, et kuidas jõuda ägedasse Euroopa pealinna oma ägeda bändiga tegema ägedaid asju?

Sinu viis kõige lähedasemat inimest moodustavad sinu isiksuse ja kui nemad on töökad, siis seda kõrgemale läheb ka sinu enda tase. Teine asi on see, et sa ei ole muusik, kui sa ei pane mussi välja. Seda peab pidevalt tegema ja ka asju lõpetama, mis on kõige raskem ja laulude lõpetamisest täiesti eraldi maailm on nende väljapanemine. Mida rohkem sa oskad õigel ajal abi küsida, mida mina 20. eluaastates ei teinud, seda parem.

Tuleb aru saada, et kui ma tahan lugu mingiks ajaks valmis saada, siis mul on vaja oma nõrkusi balansseerida teiste inimeste tugevustega. Kas või uurida, kes võiks mix'ida, kes videoga aidata. Ja kui videotiim käib välja liiga suure eelarve, siis mitte lihtsalt mõelda, et jääb video tegemata, vaid edasi otsida.

Ka see, et lojaalsus ei ole alati asi, millest kinni hoida. Peaasi, et asjad saaksid tehtud, mitte et oled kinni mingis asjas, mis tundub, et ei tööta. Kui asjad ei tööta, siis on vaja sellest aru saada ja võib-olla vahetada tiimi. Aga see on väga raske asi.

Kunagi oli selline ettekujutus muusikust, et oleme kõik boheemlased ja hõljume ringi. Ma kasvasin üles 1990. aastatel, kus inimesed saidki olla niimoodi, sest kui sa oled suure plaadifirma all, ja seda on tegelikult ikka veel näha, võib sellist kohtlemist saada, aga teatud hinna eest. (naerab) On kohti muusikatööstuses, kus inimesed saavad veel hõljuda, aga kokkuvõttes kui sa tahad muusik olla, siis enesedistsipliin on tegelikult see asi, mida sul on kõige rohkem vaja. Ja enesedistsipliin tuleb kergemalt, kui su ümber on distsiplineeritud inimesed, kes saavad asjad tehtud, lõpetavad asju ja viivad eesmärgid täide.

Ning muusika puhul on keskkond ikkagi oluline. Hea on reisida ja elada natuke aega kuskil mujal. Ma ei tea, kas tänapäeval peab just Londonis olema, sest god damn, kus seal on alles kallis, aga mingi ristiretk tasub ette võtta juba sellepärast, et see aitab sind inimesena ja laulukirjutajana. Et sa ei ole kuskil pehmes mullis kogu aeg. See annab laulukirjutajana jõudu, kui sa suudad minna iseendast ja oma mõnusast keskkonnast välja. Näha elul erinevaid külgi.

Tundub, et ka Eesti artistid, kes on mingis mõttes tegijad, on mingi hetk ikkagi kuskil käinud, isegi, kui nad ei ole seal muusikat kirjutanud, siis nad on tulnud tagasi mingisuguse teise lähenemisega. Siis sa saadki aru, et igal pool on asjad erinevad.

Mul on tunne, et Londonis on raskem kui kunagi varem. Võib-olla ma Londonisse praegu ei läheks, aga läheksin ehk Vancouverisse, Austraaliasse, Melbourne'i. Nüüd on teisi linnu ka, kus tehakse ägedat mussi. Ei pea minema Londonisse või New Yorki, kuigi, kui sa oled seal natukene olnud ja ikkagi proovid, siis see on ikkagi hea, sest siis sa saad aru, kui palju inimesed töötavad.

Eriti hea näide sellest töökusest on see, kui me ühe Los Angelese produtsendiga koos töötasime. Ta jäi kolm tundi hiljaks, jõudis kell kuus, siis natuke chill'isime, sest muidu ei saa hakata koos oma kõige õrnemaid külgi välja elama ja midagi seal tegime umbes keskööni. Vaatasime, et midagi ei tule ja me siis ütlesime, et hakkame vaikselt pille kotti panema, me oleme väga väsinud. Tüüp vastas selle peale siis et: "Kurnatus on mõtteviis". (naerab) Ta keeldus lahkumast. Kokkuvõttes tegimegi siis edasi ja tuli välja ka, aga tüüp läks mingi kell viis-kuus hommikul ära, sest olime kõik täiesti soodad. Aga selline suhtumine ongi Los Angeleses. Magamine on valik. See ei ole muidugi tervislik, aga teisalt, kui suudad mingil hetkel end ületada ja teha asju, isegi kui sa pole lainel, siis saab asjad tehtud küll.

Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

On sul kõnekaid näiteid sellest, kus pidid otsustama, et ei saa olla iseenda arvelt lojaalne?

Mingeid, aga seda on võib-olla sõprade poolt rohkem näha olnud. Aga kindlasti oleksin võinud rohkem abi küsida ja öelda rohkem, mida ma tegelikult arvan, aga kuna ma kartsin kõike ja kartsin väga oma karjääri pärast, siis ma manifesteerisin oma hirme päris palju. On inimesi, kes saavad õppida teiste vigadest ja inimesi, kes ei suuda ja peavad iseenda vigadest õppima. Mõnedel on kergem ja mõnedel on raskem. Aga see ei pea olema raske. Ei pea. Sa ei pea kuskil piinlema.

Mille pärast sa kartsid?

Ma olen ikka alati olnud väga ambitsioonikas. Mõtlesin, et lähen sinna Londonisse, teen paar aastat ära ja siis hakkan täiega äsama. Panin ennast oma tuppa kinni ja korrutasin endale, et minust saab produtsent, enne midagi välja ei tule! Enne midagi välja ei anna, kui ma olen ülirahul! Mõtlesin, et see võtab kaks-kolm aastat, aga võttis veidi rohkem. Umbes viis aastat.

Eks ma olen ju kümme aastat ära olnud ja kui mul esimene sooloalbum välja tuli, siis mul oli väga äge tiim Eestis. Siis ma tegin osati valesid valikuid ja õppisin, aga nüüd, tänu sellele, et ma olen teinud retsilt valesid valikuid, on Night Tapesiga lihtsam. Ma tean, millised on tagajärjed, kui ma iseennast ei kuula.

Kunagi ma mõtlesin, et kuidas inimesed üldse saavad niimoodi mõelda või mingeid asju läbi suruda, siis nüüd ma saan aru küll, sest ma tean alternatiivi ja alternatiiv on rets südamevalu. Aga! Miski pole kunagi lõplikult pekkis ja elu läheb edasi. Ebaõnnestumine on hea asi. Kui on valik, kas ma kardan ja ma ei tee või ma kardan, teen ja täiega ebaõnnestun, siis täiega ebaõnnestumine on parem. Iga surm, ka emotsionaalne ja kunstiline, on omakorda taassünd. Neil Gaiman ütles, et iga ebaõnnestunud lugu, mis on kuidagi surnud või mille oled pidanud maha matma, on väetis uuteks loomingulisteks projektideks.

Aastatel 2017-2018, kui ma andsin singleid ja EP-sid välja, oli mul ka album olemas, mida ma ei pannud välja. See oligi minu loominguline surm ja ka väga valus tegelikult, aga ei olnud otseselt ka vale otsus. Õppisin, et igal lool on emotsionaalne parim enne. Inimesed muutuvad. Iga kahe-kolme aasta tagant muutud sa täielikult. Eriti, kui tegeled loominguga. Igal asjal on oma aeg ja kui selle mööda lased, siis see surebki. Mõned hoiavad oma laule mõttega, et see on nii tähtis ja peab õigesti välja tulema, aga siis see laul sureb ära. Sina muutud ja sa ei saa enam välja panna asja, mis ei resoneeru.

Ja kes on 20. eluaastates küps artist? Mingi hetk ma olin kindlasti õnnetu, et mu 20ndad on lõppemas ja ma ei olegi edetabelite tipus. Ma ei olegi Charli XCX. Kui vaadata ka maailmas noori artiste, kes on edukad, siis tavaliselt on neil tugev tiim ümber, kes on mingilt tuleriidalt läbi käinud ja suudavad arvatavasti mingitest kahtlustest läbi suruda. Ütlevad, et ei! Paneme küll loo välja, sest nüüd on õige aeg.

Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Kuidas sinu puhul see loominguline taassünd siis välja nägi?

Selle asemel, et oma asjaga edasi minna, tekkiski hoopis Night Tapes. Võib-olla muutusid ka mingisugused loomingulised alused. Enda muusikaga oli mul ikka ambitsioon esimene ja et ma nüüd lähen ja teen. Night Tapes ei olnud mu fookus ja minu kõige tähtsam asi, mis peab tingimata õnnestuma ja edukas olema. See tekitab pinget. Ülejäänud maailma see tegelikult ei koti, aga sa ise oled ülistressis oma toas. (naerab) Minu elu oli pikalt selline. Art is really hard! (naerab)

See kehtis meie kõigi puhul. Maxil on teised bändid ja Richie tegi ka mitu albumit, mida ta ei suutnud kunagi välja panna. Meil ongi tiimitöö, kõigil oma tugevused ja nõrkused ning me saame asjad tehtud ja veel niimoodi, et me oleme rahul. Muusikukarjäär võib olla kerge, rõõmus ja tore.

Ma soovitaks küsida õigeid küsimusi õigel hetkel. Kui ma oma toas stressasin, siis küsimus oli selles, mida ma tegelikult tahtsin. Aga osati tänu sellele, et ma nii tegin, oskan ma oma mõtetest laule teha. Oma karjääri algusaastatel frustreeris mind see, et mul oli vaja laulude tegemiseks kellegi teise abi. Ülikooli ajal tuli ka ego küsimus — mis muusik ma üldse olen, kui ma ei suuda üksi teha ja produtseerida? Siis läkski natuke valesti, ego küsimus võttis üle. Minust peab saama kõige parem produtsent, mina-mina, la la la. Osati see oli kasulik, sest kui vaatasin hiljuti soove, mida 20ndate alguses kirjutasin, siis üks suur soov oli, et ma oskaks ise muusikat teha. Seda ma nüüd oskan ja olen rahul.

Aga — ma ei saanud aru, et suur osa soovidest oligi ambitsioon. Tahtsin maailma tippu minna ja mingi hetk oli isegi võimalusi kirjutada mingite pop-nagadega lugusid, aga tagasi vaadates mind ei huvitanud see. See ei olnud see, mis ma tegelikult tahtsin. Muusika, mida nüüd Night Tapesiga teeme, see ongi muusika, mida olen alati tahtnud teha, aga olen alati arvanud, et see ei vii mind kõrgustesse. Kuid tuleb välja, et muusika, mille puhul ambitsioon ei ole saada Billboardi edetabeli tippu, ongi see tõesem tee.

Aga küsimus ongi, mida sa teha tahad? Kas teha mussi või vallutada edetabeleid. Mõlemad on okeid variandid ja hea popmuusika on tegelikult kõige raskem asi, mida teha.

Kui nüüd sõnastaksid soovid Night Tapesi tulevikuks, siis oleks see lihtsalt rõõm koos muusika tegemisest?

See soov oleks ehk lihtsalt nüansirohkem. Mida paremini läheb, seda rohkem tekivad igasugused mõtted. Samas, kui sellesse ära kaduda, siis arvatavasti läheb valesti. Igal juhul soovime me olla parim bänd selles, mida me teeme.

Toimetaja: Neit-Eerik Nestor

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: