Ülevaade. Poolaasta parimad lood

Kaspar Viilup ja Neit-Eerik Nestor valisid mõlemad välja viis parimat poplugu seljataha jäänud poolaastast.
Mulle tundub, et Ouu tegi selle looga oma tänavu ilmunud albumile "Värvides" karuteene. Teised lood ei ole ka halvad, täitsa häid pärle on, aga siis satub kõrv jälle "Mägede" peale ja kaon taas kuhugi paremasse koht ära.
Ma ei tea, kuidas nad seda tegid, aga tüübid tulid ja võtsid nelja minutiga kokku kõik selle, mida Vaiko Eplik on paarikümne aastaga kild-killu haaval ehitanud. Samal ajal nad ei kopeeri, vaid ehitavad juurde, lähevad veel paar sammu edasi. Ja mitte ainult, mingil müstilisel kombel on see ka nii profilt produtseeritud, et psühhedeelset bridge'i kuuldes arvan ka sajandal kuulamisel, et stuudionurgas pidi istuma ka Kevin Parker.
Tegelikult ma tean küll, miks mulle see lugu nii väga meeldib: see on küll Ouu, aga meenutab mulle rohkem Seltskonda Pargis. Mis, noh, ongi omavahel seotud bändid, aga mitte päris. Seega vajame rohkem Seltskonda Pargis, kiiremas korras. Neil vist pidi mingit uut materjali olema küll?!
Kaspar Viilup
Etenduskunstnik Elina Masingu alter ego Valge Tüdruku debüütalbum on kindlasti selle aasta üks olulisemaid. Ainuüksi juba oma pooldava mõju pärast – on neid, keda ajab närvi ja kes ruttavad küsima, et mis muusika see üldse on, ning neid, kelles ei tekita näiteks viie minuti jagu seksiteemalisi pun'e ühtegi küsimust. Aga mõneti on õigus mõlemal, sest esimest reaktsiooni Valge Tüdruk kindlasti natukene ka ootab, aga kõige otsesemas mõttes muusika-album see ehk polegi ja vajab kahjuks enda ümber konteksti, mille saab kõige kompaktsemalt kätte Valge Tüdruku kontsertidelt.
Kui kellelegi ei jõua juhtumisi paisutused ja liialdused ainult kõrvade kaudu kohale, siis laval tõmbab Masing nendele enda keel-põses-olemisega joone alla ning tasandile tekivad reljeefid, mida kombates ka muusika (või isegi kogu ettevõtmise mõte) ennast paremini kätte annab. Selle taha ei saa plaat küll lõpuni peituda, aga album ja laiv käivad tõesti tugevalt käsikäes ning see mis, albumil veidi visandlikuks jääb, saavutab laval oma tõelise vormi.
Aga "Tere, päevik!" saab hakkama ka omal jalal, ilma etendaja Masingu abita. Pisike house'i-lugu, millel Valge Tüdruk jagab tragikoomilist mälestust bikiinipiirkonna depileerimisest. Kirjeldus võib paljudel sireenid tööle panna, aga Valge Tüdruk kannab "nalja" ette väga õnnestunud otsekohesusega, abiks naiivne ja tahumatu vokaalesitus, kaasahaaravad meloodiakäigud ning armsalt podisevad süntesaatorid. Esimene eesmärk ei ole meeleheitlik pingutus kuulajat naerma ajada, seega ei neela nali lugu alla ja on kuulatav ka peale esimest või teist korda.
Lisaks saab Valgele Tüdrukule välja jagada ka auhinna poolaasta parima laulurea eest, igavikuline tõdemus kõlab loo bridge'is: "Olen ilus, aga kahtlused jäävad". Ja esikümnesse jõuab albumilt kindlasti veel ridasid, sest teatud tekstiline halastamatus on Valge Tüdruku üheks suurimaks tugevuseks. Sama "auhinna" on Valge Tüdruk pälvinud ka 2021. aasta singli "Transparency" eest, kus ta hõikab: "Lapsepõlv on mööda läind, 18 juba täis, hakkan sünnitama mais".
Neit-Eerik Nestor
Nublu ja Maria Kallastu "Push It"
Mul on Nublu loominguga juba aastaid sama muster: esimesel kuulamisel vaimustun, tunnen, et ta teeb mingeid asju õigemini kui keegi teine Eesti popis. Järgmised kakssada kuulamist kaubanduskeskuses ja taksos aga rebivad maski eest ja need lood jäävad kuidagi alasti, glamuur ja müstika kaob ning seetõttu sulavad need ka osaks ühtlasest raadiopopi kollaažist. Kõik algas "Push It'iga" samamoodi, aga ajaga on see lugu hoopis... väärtuslikumaks, suuremaks, heas mõttes veidramaks muutunud.
Esiteks on "Push It" Maria Kallastu apoteoos, ta hiilis tibusammudega Eesti popmuusikasse kohale ja lendas nüüd ootamatult Nublu seljas otse pealavade valgusvihku.
On üldse olnud Maria Kallastu poolaasta, sest vabalt võinuks siia valikusse kuuluda ka Boipepperoniga koostöös valminud "Säran" ning nende lugude võlu peitub samas asjas: Kallastu artistlik persona ei anna end kuulajale kätte, ta justkui seisab meie ees, aga me ei saa päriselt teada, kes ta on. Ja kas see pole mitte parimatele superstaaridele omane mudel? Me tahame neid veel rohkem kuulda, et neist aru saada, või siis parimal juhul me ei mõistagi neid kunagi ja saame lihtsalt aeg-ajalt sellele saladusele kõrva heita.
Teisest küljest on see lugu kahtlemata ka kogu maailma pop- ja tantsumuusikat defineeriva reiviinkarnatsiooni sümptom. Aga ei, siin ei purjetata päkapikudisko tuules, vaid "Push It" mõjub pigem kui vilkuv TikToki voog, kus ühelt ideelt hüpatakse teisele, kuhugi pidama ei jääda, mõneks sekundiks tulevad pahupidi keeratud jungle'i trummid, et pöörduda siis kohe hoopis sillerdava ja õhku täis puhutud UK garage'i suunas. Siin loos on kõike väga palju, ideid on isegi mitme albumi jagu, aga "Push it" ei mõju siiski hetkekski ülelaetuna. Kindlasti üks Nublu parimaid lugusid ja pole ka ime, miks Island Records Soomes nii võimsa looga oma avangu teha tahtis.
Kaspar Viilup
Röövel Ööbik ja Mart Avi "Sun Ray Moon"
"Aga! Kui järgmisel katsel jõudsin plaadi keskpaika, kus kumab "Sun Ray Moon", ja Mart Avi salm kõik mu ümber seisma pani ning tekitas tunde nagu oleks taeva- või põrguväravatesse jõudnud, siis keeras see lukust lahti ka ülejäänud albumi. Jään nüüd lootma, et kui mu hing kunagi kiiruga mõnes suunas kihutab, siis hakkab käima "Sun Ray Moon", taustal manab Avi läbi hammaste "Don't say it's over..." samal ajal, kui väikesed inglid või kuradid ümberringi kooris "pap-pap-paparap" kordavad," sai kirjutatud nädala albumi rubriigis Röövel Ööbiku viimasest albumist.
Vahepeal möödunud kahe kuu jooksul on see veendumus veel enam kinnitust saanud ja lool jagub endiselt jaksu kuulaja vaikselt kuid sihikindlalt taeva- või põrgulikku hüpnoosi viia.
Ja siinkohal on imelikul ja ootamatul kombel taas põhjust rääkida laivist. Paavli kultuurivabrikus toimunud albumiesitlusel esitati lugu täies rivistuses ja niigi kujutlusvõime piire kompiv "Sun Ray Moon" kasvas elavas ettekandes veel suuremaks kui arvata võis. Kolme ja poole minuti asemel vältas laivis lugu umbes seitse minutit ja esituse lõpuks oleksin olnud nõus liituma mis iganes ususekti, partei, püramiidskeemi või revolutsiooniga, kui vastav üleskutse oleks lavalt tehtud.
Unenäolisusele keerati vint veel mitmekordselt peale ja nii abitu ning lihtsa olendina otsatus, aga ilusas süsteemis pole ennast mõnda aega ühelgi kontserdil tunda saanud. Üldse tasub Ööbikute plaati ka kindlasti laivis kuulata, sest "Sun Ray Moon" ei ole ainus, millest kantakse ette väga tugev extended version. Kui nähtud, siis jääb üle loota, et live-versioonid ka linti võetakse ja eraldi välja antakse.
Neit-Eerik Nestor
Billie Eilishi deep house ballaad "Chihiro" on täiesti imeline ja vastupandamatu lugu, mille puhul võlub just täiesti häbematu laiskus, ükskõiksus, kohati on isegi mulje, et Eilishit ennast ei huvita see lugu väga, kuidagi otsekui käega rehmates on see sündinud.
Aga laiemalt on see osa lihtsalt osa mingist veidrast väikesest mikrotrendist, mida viimasel paaril aastal olen märganud: deep house tuleb elujõulisena tagasi kohtadest, kust seda oodata ei oskaks. No võtke ka näiteks Beyonce tänavuse üsna tüütu albumi "Cowboy Carter" parim lugu "II Hands II Heaven", mis on otsekui sama šablooniga joonistatud kui "Chihiro". Jälle väga vähe liikumist, aga see vaikne õõtsumine poeb kuidagi eriti jõuliselt naha vahele. Rohkem laiska house'i popmuusikasse, aitäh!
Karl Killing on Eestis vähemalt otsa lahti teinud, tema "Vaesekesed" aasta algul ilmunud debüütplaadil laenab küll ehk rohkem Drake'i house'i-faasilt, aga suund on igatahes õige.
Kaspar Viilup
Camila Cabello ja Lil Nas X "He Knows"
27-aastane Kuuba päritolu Cabello on kindlasti selle aasta üks suurimaid üllatajaid. Seni üpris anonüümne edetabelišvamm ja plaadifirma mutter-printsess haaras endale järsku iseloomu, mingi määratletava kuvandi, otsustas, et neljandat albumit järjest ta "Havanat" ei kirjuta ega ei lähtu muusikaliste otsuste tegemisel ainult oma Ladina-Ameerika päritolust.
Siin võib muidugi olla põhjuseks, et antud kaev sai tühjaks pumbatud (kolmas "Havana"-katse, Ed Sheeraniga tehtud "Bam Bam" on veidi üle kahe aastaga kogunud Spotifys vaevu miljard kuulamist), aga loodame, et tegu oli ikkagi mingisuguse teadliku enesemutatsiooniga, mis sai albumiga "C, XOXO" igatahes ära märgitud. Kas see õnnestus või mitte, räägime ehk pikemalt mõni teine kord, aga praegu võime väita, et albumi teine singel, "He Knows" õnnestus küll.
Mingis mõttes võiks selles loost rääkida isegi kui remiksist, sest loo staariks on kindlasti geniaalselt tööle pandud sämpel Ojerime 2020. aasta loost "Give It Up 2 Me", mis on juba iseeneses täielik megalugu, venivalt magus magamistoa-RnB, mis ennast boamao kombel kuulaja ümber keerutab, kuni sel pilt taskusse läheb, aga päris ära veel ei sure. Cabello viis nüüd koos produtsentidega El Guincho (Rosalia) ja Daniel Aged (Frank Ocean, Kelela, FKA Twigs) Ojerime vokaalkaruselli magamistoast öökluppi, kus see võtab hullutava ja kurjakuulutava sireeni kuju.
Või, kui täpsem olla, mõne ööklubi ukse taha, äkki isegi (mitte liiga pikka) piletisabasse, kus ehk pinevusmoment on veel kõige suurem, sest ustetagusele seatud ootused ei ole veel lõhkenud ja kõik on võimalik. Samas pinevuses tuksub ka "He Knows", mille afrobeat'i, Lõuna-Ameerika ja lihtsama edetabeli-tantsupopi kiududest kokku segatud rütmis oleks ühelt poolt nagu tantsulugu peidus, mis läbi klubiseinte mütsub, aga samas ei ole ka. Kõik on veel võimalik.
Tugeva ja meeldejääva esituse teeb ka Lil Nas X, kes leiab oma ägisemisele, puhkimisele, kõmmutamisele ja oigamisele täpselt õiged augud, kandes need ette nii, et karussell seisma ei jää, vaid hakkab hoopis vertikaalis pöörlema. Sellele kõigele annab ootamatu lihvi Cabello armas püüdlikkus (või amatöörlikkus?), mis ilmestab ka ülejäänud albumit.
Neit-Eerik Nestor
Charli XCX "Everything is romantic"
Tahaks olla oma valikutega hästi eriline ja originaalne, tuhnida kuskilt põhjamudast välja avastamata pärle, aga sel aastal vist ei möödu pea ükski popmuusikat puudutav vestlust ilma Charli XCX'ita. Oma värske plaadiga "Brat" tegi ta justkui kõike seda, mida on viimased kümme aastat teinud – ühes otsas electroclash'ist läbi imbunud raadiopop ja teises otsas eklektiline hüperpop – mida ta on varem juba niigi edukalt ja hästi teinud, aga nüüd tuli ja näitas, et saab veel paremini.
Ma arvan, et selle plaadi tõeline mõju selgub alles aja jooksul, aga mulle tundub küll, et paljuski sobiks see album hüperpopi hauakiviks. Okei, ootame selle Sophie uue albumi ka ära, siis võib vist küll ära lõpetada. Aga tõepoolest: PC Music, kes sellele liikumisele kunagi suurema hoo sisse andis, on ka oma kotid kokku pakkinud, plaadifirma ninamees A. G. Cook lööb ka siin plaadil kaasa ning toob otsekui sahtlipõhjast välja need kõige paremad ideed, mis kunagi kasutamata jäid.
Aga mida selle loo kohta öelda? Iga kuulamisega süveneb mul üha rohkem tunne, et see on uue generatsiooni "Bohemian Rhapsody", mis ei ürita nii väga musklit näidata ja end maailmale tõestada, vaid siin lihtsalt ongi gabber kõrvuti keelpillikvartetiga. Pole vaja liiga palju järeldusi teha sellest, see on lihtsalt ebanormaalselt hea popmuusika.
Kaspar Viilup
Ajukaja ja Mart Avi "Death of Music"
Kuna muusika-aasta algab ikkagi detsembris, siis võtame siinkohal õiguse arvata hulka ka lugu, mille ilmumise ja aastanumbri vahetumise vahele jäi küll kümme päeva, aga millest üle ega ümber ei saa kuidagi.
Rakukudesid nüpeldav "Death of Music" loob viie minuti jooksul nii detailse omamaailma, et kui loo lõppedes pilt silme ees uuesti selgeks läheb, on tunne, nagu oleks saanud mõne viiemõõtmelise ilmutuse osaliseks, mille jooksul on ära elatud terve elu ja kuuldud tõdesid, mida teada küll ei tahetud, aga mille teadmise vajalikkus on ilmselge, sest selle võrra on julgem minna järgmisele ringile ja siis järgmisele ja järgmisele.
Iseenesest võiks see töötada ju ka ulmelise instrumentaalloona, pidepunkte, käike, sahinaid, värinaid ja sagedusi on siin piisavalt, mille seljas saaks sama edukalt viis minutit seilata, aga Avi käratused ja vokaalsed virutused peksavad ka tema all sädistavaid süntesaatoreid rajalt maha, sundides instrumentaali veel pingsamalt, higimull otsaees määratlematusse sihtkohta kappama. Kõik see kokku loob ülimagusa pingevälja, kus saab ka kuulajana tunda, kuidas tuul tahab ära viia, nahk kisub, aeg ja ruum moonduvad ning tuleb olla väga tähelepanelik, et mitte rajalt hooga maha prantsatada.
Ja kõige selle juures ei tasu ära unustada, et tegu on veel ka superhea tantsulooga.
Neit-Eerik Nestor
Nourished by Time "Hell of a Ride"
Neid poolaasta parimaid lugusid võiksin sajas erinevad kombinatsioonis ritta panna, aga alles pärast seda, kui pistsin siia vahele ka Nourished by Time'i, klappis kõik kuidagi paika. Küsimus ei ole tegelikult niivõrd tema tänavu ilmunud EP avaloos "Hell of a Ride", vaid laiemalt selles meetodis, kuidas ta muusikat loob: tema post-new wave'is on mingi nõiduslik energia, mis kaotab oma jõu, kui hakata tema muusikat liiga ratsionaalselt hindama. Luubiga tema muusikat uurima hakates hakkad kukalt kratsima, et oot, miks see mulle nii meeldibki? Aga siis järgmine hetk käib ta muu sagimise taustaks ja ootamatult märkad, et jalad ei puudutagi enam maad.
Nii tema mulluses läbilöögialbumis kui ka värskel lühiplaadil ei ole tegelikult mingit muusikalist revolutsiooni, lihtsalt arhailised taustad ja kuskil räpi ja spoken word'i vahealas olev vokaal, mis voolab seal muusika peal ja vahel ja all nagu kleepuv mesi, kuhu kuulaja tahes-tahtmata kinni jääb. Aga ta kinnitab, et vahel ongi lihtsalt vaja teha lihtsat asja hästi, sellest piisab.
Küll aga avanes ta muusika erilise pahvakaga minu jaoks siis, kui hakkasid Nourished by Time'i muukima lahti new wave'i koodi järgi. Sest, olgem ausad, new wave'i on juba aastaid hingitsenud ega pole leidnud omale päriselt head kohta, nüüd aga tuleb üks tüüp ja lööb ukse sellise ekspressiivsusega lahti, et teda pole häbi ka 21. sajandi Robert Smithiks nimetada.
Kaspar Viilup
Future, Metro Boomin ja Kendrick Lamar "Like That"
Senise aasta üks suurim kui mitte kõige suurem popkultuuriline sündmus oli kindlasti räpimadin, kus astusid vastamisi "tõelise", tänavalähedase, vaimust ja südamest lähtuva räpi kuningas, räppar Kendrick Lamar ja räppmuusika kui globaalse kaubamärgi kõrgeim esindaja, räppstaar Drake. Mõned kuud pärast üksteise pihta loobitud diss'ide vaibumist võib öelda, et Lamar suutis Drake'i trooni jalad kõikuma panna või ta hoopis põrandale maha istutada. Igatahes on muidu laiaõlgne räppstaar tuure tunduvalt maha võtnud, kui see ei tähenda hoopis, et ta valmistub juba järgmisteks ja suuremateks vastumeetmeteks.
Aga mäletatavasti algas kogu see edasi-tagasi trummidel luuletamine, mis enamus inimeste jaoks oli kindlasti juba lõpuks liiga kirju, et järge pidada, ja osadele kindlasti ka praegusel pingelisel ajal ehk kohatu ja juba eos vastunäidustatud, ühest lõbusast sahmakast Future'i selle aasta esimeselt plaadilt.
Mingil põhjusel Drake'i peale solvunud Future ja Metro Boomin (kriiskavate süntide ja kavalalt keksivate trummide näol) on nagu kaks pikkadesse keepidesse riietatud kurjakuulutavat ja hämarat kuju, kes suitsusabad taga sinna-tänna lenneldes, kõpitsedes, nihverdades, kord silme ees, kord väljaspool vaatevälja, kuskil kukla taga või kõrva ääres manades, ehitavad kõrget torni, mille otsast Lamar siis oma tõde (et suuri räppareid ei ole mitte kolm, vaid üksainus, tema ise) kuulutama saaks hakata.
Endiselt võlub ka selle mitu nädalat USA singlite edetabeli tipus istunud albumiloo (st mitte eraldi välja antud singli) bravuurikalt piiritlemata olemus, alates Future'i äraolevast avareast ("Gotta fire my joint up in this b*tch...") kuni peaaegu 25-sekundlise sündi-raieni hetkel, mil lugu võiks tegelikult lõppeda, ja vaikselt koos Metro instrumentaaliga pimedusse tagasi hajuva Future'i ülbitsemiseni välja. Omaette küsimuseks jääb veel, kas tegu oli mõneks ajaks viimase suure trap'i-looga.
Neit-Eerik Nestor
PS! Mõlema autori esiviisiku otsa kuulub kuuenda valikuna iseenesestmõistetavalt ka Sabrina Carpenteri "Espresso".
Toimetaja: Neit-Eerik Nestor