Esmapilgul on Valge Tüdruku debüütalbum "EMO G" paras pastišš-popurrii, megamiks viimasest 20 aastast eesti muusikas. Teise seas võib ära tunda näiteks Bedwettersi emo rock'i ("Fucking Yeah"), Imandra Lake'i dream pop'i ("La Kumu"), HU? electropop'i ("Tere, päevik!"), libeda pominaräpi ("Suur Lesbi"), Tommy Cashi nahaalse trap'i ("I Don't Cook"), Liisi Koiksoni "Leiutajateküla Lotte" heliribalt ("Polüamoorsuse hümn"), sekka veel techno't, house'i ja mida kõike veel. Tervitused produtsent Markus Palole!

Aga seda tõesti ainult esmapilgul. Nagu ühte jõkke ei saa kaks korda astuda, ei kordu midagi ka muusikas. Soovi korral saab siit välja lugeda teatava metamõõtme, nostalgia tontide naasmise kaasaega, mil žanridel on justkui ring peal ja kõlbab neist ka kaugemale vaadata. Veel lihtsam oleks välja tuua, et kõlapiltide kirevusest sünnib uus tervik, suuremgi teine kui osade summa. Kas ta nüüd kuigi koherentne on... Aga palagan oleks ka palju öeldud, irooniagi rikastab.

Mitmepalgelisus jätkub sisusse süüvides. Osalt on "EMO G" õrn, teisalt järsk. On ridu, mis mõjuvad siiralt, teised on selgelt läbi naeratuse sisse lauldud. Kusjuures kõige võluvam on just nende süntees, kui südamlik-naiivne toon kohtub toorevõitu temaatikaga. "Бабушка Надежда" näitel võib igaüks ise nuputada, kumb on kumb (vt ka "Tere, päevik!"). Ennekõike on album seega otsekohene, läbi lillede ei ütle, vabandust ei palu. Ses mõttes järgib see varase 5miinuse küntud rada, kes pani tussi söömise jms samuti suure kella külge. Ainult heteronormatiivsusest ei jää midagi alles – lesbid on laval, kohe günekoloogide kõrval.

Siit ka küsimus, kas taoline pooltõsine transgressiivsus on üldse mõeldud suurtesse massidesse murdma. Cardi B "WAP" müüs hästi küll, hoopis teisel turul, aga siiski. "EMO G" peal on hetki, mis küündivad samale tasemele (vt nt "Suur Lesbi" või "Polüamoorsuse hümn"), ent vähe on sellist, mis kauaks kummitama jääks. "82 and 2, let's move to Canada too" või "18 juba täis, hakkan sünnitama mais" kõlbavad endiselt vestlusesse sobitada ja eks albumit polegi kohane singlitega võrrelda, aga iroonia ja eklektika on kahe teraga mõõgad.

Sestap peab ka hinnang vastakas olema: igav ei hakka, aga ketrama ei kutsu. Pinnapeol kõlbab peale panna küll, kodus kuulaks ainult klappidest. Igal juhul on "EMO G" omanäoline ja see pole kunagi patt.