Kuidas debüütalbumile jõudnud materjal kokku sai ja millest tuli mõte, et nüüd on õige see välja anda?

Olin sellele pikalt mõelnud. Ajast, mil ma esimese laulu kirjutasin. Ma töötan niimoodi, et panen endale pidevalt mingeid märkmeid kirja. Suvalisel hetkel tuleb mingi mõte, rida, kontseptsioon või mida iganes ja ma panen selle siis kirja.

Ühel hetkel oli lihtsalt tunne, et nüüdseks on neid mõtteid juba päris palju ja enam ei taha neid ühe laulu sisse mahutada. Kui ma lasin laule ükshaaval välja, siis mul oli kogu aeg mure, et kuidas see üks laul oleks trendidest vaba, samas ikkagi kaasaegne ja naljaks, samas kritiseeriv ja tõsine. Enam ei tahtnud kõike seda ühte teosesse kokku panna.

Seejärel tekkis ka tutvus või sõprus Markus Paloga, kes on selle albumi produtsent, ja siis asjad jooksid kokku.

Tegu on hästi eklektilise albumiga, kuuleb väga palju erinevaid stiile. Kus suunas sa ise liikuda tahaksid ja kuidas albumi stilistilise või žanrilise värvingu paika said?

Ma suhtun žanrisse suhteliselt vabalt. Nagu mingisse vormi. Ja mulle meeldib katsetada erinevaid viise. Koostöö käigus tekkis igale laulule suhteliselt loomulikult oma žanr. Vahepeal oli päris kindel, et selle sõnumiga sobiks just see žanr ja vahepeal arenes iseenesest jooksvalt.

Aga ma võtan vabalt. Mul ei ole ühte kindlat žanrit, mida ma väga armastan või mida ma tahan hoida. Kuigi nüüd mind hakkasid mõned rohkem huvitama, näiteks selline õrnem muusika. Traditsioonilisem, klassikalisem või rahulikum muusika mind varem eriti ei huvitanud. Aga praegu tundsin, et kuna ma kasutan hästi palju keelt ja väljendan oma mõtteid ja tundeid hästi palju just läbi teksti, siis mõtlesin, et tegelikult oleks väga hea, kui ma saaks seda sama asja rohkem ka atmosfääriga edasi anda.

Samas on mulle alati ka raskemuusika meeldinud. Selline ühest kohast teise kiire üleminek ja raju reede on ka väga sümpaatne.

Sõnu sa igatahes ei karda. Selles suhtes on seda albumit näiteks raske ka kuskil raadios mängida.

Jah, see ei olnud otseselt ka eesmärk, kuigi ega mul selle vastu ka midagi ei oleks. Samas ma tunnen, et kasutan sõnu, mida paljud inimesed mu ümber igapäevaselt kasutavad. Sõnu, mis ei ole minu jaoks nii "skandaalsed".

Mulle meeldib, kui sõna on vaba ja ma saan sellega mängida. Kasutada seda igatepidi, enda sõnumi edastamiseks isegi utreerida.

Kuidas sa muusikat toetava videomaailmaga suhestud? Kas lähed sama teed nagu näiteks Tommy Cash?

Video on minu puhul ikkagi alati koostöö kunstnikuga. Enamus minu videotest on teinud Tristan Czar Aasmäe ja me oleme koos jõudnud nende visuaalideni, mida praegu vaadata ja näha saab.

See, mida Tommy Cash teeb, on mingis mõttes ju see, et ta on provokatiivne, samas on need ikkagi hästi korrastatud. Jah, me näeme seal võib-olla kellegi perset, aga samas on oluline, kuidas seda kasutatakse. Kindlasti on seal mingeid sarnasusi, aga see pole eesmärk omaette olnud.

Kui oluline on visuaalne pool sulle artistina esinedes?

Valge Tüdrukuna on mu kontseptsioon seista vabaduse eest. Et ma saaksin öelda, mida ma tahan öelda, et võiksin välja näha ükskõik milline ja et see ei mõjutaks kuidagi, kui tõsiselt mind võetakse.

Sama kehtib sõnakasutuse puhul. Meloodia võib olla lapsik, aga kui kuulad sõnumit, siis saad aru, et see on ühiskonnakriitiliselt või poliitiliselt laetud. Ma arvan, et tervikuna seisab see kõik vabaduse eest või siis vastu mingitele ühiskondlikele normidele.

Valge Tüdruk on üks sinu kunstnikupersoone. Teed sel aastal kaasa isegi kahes filmis. Kas need persoonid üksteist segavad ka või on need erinevad väljendusviisid ja jagad ise oma aega?

Mul on selline privileeg, et ma tahan ja proovin tegutseda enda huvi järgi. Võtan selle järgi projekte vastu. Enamasti ikkagi tahan teha, areneda ja ennast proovile panna, aga see ei sõltu sellest, kas peab olema laval, kaamera ees või kaamera taga olema. Praegu tunduvad paljud asjad põnevad.

Lisaks suvistele esinemistele Eestis on olnud märgata, et oled ka juba välismaal esinenud.

Ma olen päris palju tegelikult ühe punkbändiga, Putan Clubiga esinenud. Nad võtsid mu oma tiiva alla ja me oleme kaks aastat tuuritanud Prantsusmaal, Saksamaal ja Belgias. See on väga huvitav olnud, sest publik on väga erinev. Aga jah, vaatan küll tasapisi välismaa poole.