Elina Masing: tundsin end ebamugavalt, et pean otsima nõmedamat poolt endas
Muusik ja näitleja Elina Masing rääkis kultuurisaates "OP" oma muusikalisest alter egost Valge Tüdruk ning ütles, et tahab nihutada piire. Masingu sõnul tuli tema viimane roll noortekamba liidrina mängufilmis "Emalõvi" väga raskelt ning ta loodab, et pärast selle filmi vaatamist ei hakka inimesed arvama, et ta ongi peast segi läinud.
"Minu muusikaline alter ego Valge Tüdruk tuleb sellisest mõistest, mis kunagi oli noorte seas väga populaarne, kus kõik refereerisid justkui "valge tüdruku" probleeme. Kui valge nahavärviga noor naine midagi ütleb, siis see on mõttetu või mitte tõsiselt võetav," ütles muusik ja näitleja Elina Masing.
Masingu sõnul oli talle väga suureks üllatuseks, kui film "Biwa järve 8 nägu", kus tema kehastas peaosalist, valiti Oscarile kandideerima. "Väga armastan seda filmi ja arvasin, et nii peakski minema ja et rohkem inimesi peaksid nägema seda. Olen täiesti nõus selle arvamusega, kui keegi kirjutas, et filmi väärtus ajas ainult tõuseb."
Mängufilmis "Emalõvi" kehastab Masing noortekamba liidrit. "Alguses arvasin, et bitch olla või see bitch endas üles leida on lihtsam mu jaoks, aga oli ikkagi väga raske end pushida olema just selline."
Kui stseen oli kodus või haiglas, siis Masingu sõnul see koht üles leida, et nüüd ma hakkan bitchima oli ikka päris raske. Nad käisid koos peaosalise Teele Piibemanniga jõusaalis ja proovisid dünaamikaid üles leida, milline on nende omavaheline suhe ning võtsid endile rollid, et Masing on kiusaja ja Piibemann kiusatav.
"Näiteks ma andsin talle mingeid ülesandeid, mida ta peab tegema, kompisime piire, kui kaugele ma võin üldse minna temaga koos. Teele oli päris hull tšikk, kui nii võib öelda, me tegime mingeid pause vahepeal ja ta ütles, et sa võid veel kaugemale minna. Ise tundsin ennast päris ebamugavalt, et pean kellegagi nõme olema või otsima seda nõmedamat poolt endas," ütles Masing.
"Näiteks enne võtteid mu ema ütles mulle, et kas ma olen üldse kindel, et ma sellist rolli tahan teha, pärast inimesed hakkavad arvama, et sa oled täiesti peast segi, mille peale ma tõesti hakkasin mõtlema, et kas ma tahan seda, aga siis ikkagi jäi peale see usk, et inimesed süvenevad ja võtavad mind ikkagi täisväärtusliku ja mitmekesise isiksusena, " selgitas Masing.
Muusika tegemise kohta ütles Masing, et see võiks olla mitte niivõrd töö, kui just rohkem lõbu ja naudingurohke protsess.
"Ma arvan, et pigem tahan nihutada piire. Kui ma olen Valge Tüdruk, siis võib olla mängida sellega, et mida mult oodatakse ja tihtipeale ma siis istuksin klaveri taga ja laulaksin ilusti valges kleidis, aga mida veel üks valge tüdruk võib teha? Ma võin riietuda üks päev nii ja teine päev naa, aga see ei defineeri mind ja ei tähenda, et minu valge tüdruku probleemid on tühised, need on tegelikult väga tõsised," ütles Masing.
Oma videotest toob ta esile loo "Kakapomm". "Tegelikult tuli see Putinist, siis oli just algamas kõik see väga kurb asi, mis praegu ikka veel toimub. Mulle tundus nii absurdne, et on üks inimene, kes võib lihtsalt otsustada nii paljude elude üle, ja kui tema tahab, siis taevast sajab alla ükskõik mida," toob Masing välja.
Dokumentaalfilmi "The House" jaoks käis Masing Annelinna elanike uste taga koputamas ning neid lühifilmi osalema kutsumas. "See film tehti Tartu 2024 raames, kuhu kutsuti erinevad režissöörid kokku ja Carl Olsson tahtis teha filmi Annelinna elanikest," meenutas Masing. "Väga pajud inimesed panid kohe ukse kinni, paljud ei avanudki, aga osad siiski olid vist natuke uudishimulikumad ja olid nõus."
Masing tõi Tartu 2024 raames lavale ka dragshow "Siinpool sood". "Tahtsime selle ööelust teatrilavale tuua," selgitas Masing.
Valukohana tõi Masing välja, et paljud tema sõbrad teevad hästi palju tööd ja on aktiivsed kunstnikud, aga kahjuks saavad nad vähe toetust, väärtustamist ja tähelepanu. "Minusuguseid on Eestis palju ja ma olen väga õnnelik, et viimased suuremad projektid on toonud tähelepanu sellele, mida ma teen ja ma tunnen, et see on oluline, mida ma teen, aga süda valutab, et mõnel teisel nii ei ole."
Toimetaja: Annika Remmel
Allikas: "OP", intervjueeris Owe Petersell