Liina Triškina-Vanhatalo sotsiaaldraama ja trilleri vahealal jalgu kõlgutav "Emalõvi" ehitub päriselusündmustele, kuid keerab kõigele hüperboolse vindi peale ning pakub põneva vaatamise, mis lisaks sotsiaalõõvale hoiab pidevalt mõistatamas, kuhu lugu edasi liigub. Režissöör esitab küsimuse, millal on peresuhete ja generatsioonideülese trauma lappimiseks liiga hilja. Ühelt poolt väidab film, et kunagi pole liiga hilja viia enda käitumises ja suhtumises läbi muudatusi, kuid samas rõhutab, et igavik ei kesta siiski igavesti, kõigel on oma piir, algus ja lõpp, murdepunkt. Kaotatud aega enam tagasi ei saa.

"Emalõvi" sündmustiku aluseks on võetud viis-kuus aastat tagasi Tallinnas tegutsenud noortejõuk ja neid ümbritsevad inimesed. Filmi keskmes on ema ja tütre, kiirabiarst Helena (Katariina Unt) ning 15-aastase Stefi (Teele Piibemann) karidele jooksnud suhe. Stefi on sattunud agressiivse noortekamba mõjuvälja, ei käi koolis, ei ilmu öösel koju, joob, tarvitab mõnuaineid jne – tavaline kooslus noorte pahedest. Helena võtab seda kõike aga rünnakuna enda pihta, tunneb end välismaailma piiramisrõngas: kõik vaatavad teda, mõistavad tema üle kohut, annavad mõista, et ta pole hea ema.

Filmi avakaadrid jalgrattaga läbi öise Tallinna pedaalivast Helenast annavadki tegelasele hea ankru: terve linn vahib teda halvustavalt, naine tunneb end algusest peale teatavas piiramisrõngas. Niisamuti sattusid ka päriselus murelaste vanemad meedia ja sotsiaalmeedia hinnangute ning rünnakute ohvriks. Kuidas tulla toime kuvandikultuuri ohelikega? 

Film ongi suures osas Helena sisekaemus, võitlus oma traumade, hirmude ja deemonitega. Seejuures jääb režissöör vaatlevale positsioonile, ta ei anna hinnanguid, vaid kujutab ilustamata, ausalt, kuid kergelt ülepaisutatult seda, mis võib ühe enesega pahuksis noore vanema peas toimuda. Selleks hetkeks, kui Helena enda jaoks oma probleemi lahti mõtestab, enda vigade ja hirmude ning tütre motivatsiooni taha näeb, on aga liiga hilja.

Kergelt krüptiliseks jäänud Helena suhe enda emaga, mis pisteliselt tegelase kõnes avaldus, andis aimu, et pere trauma ulatub üle generatsioonide. Kui hingehaavad ületavad põlvkondade piirid, siis ongi sellest august ja nõiaringist keeruline välja ronida. Kuidas olla suurem millestki, mis on sinust endast suurem, su toimimisse sisse kodeeritud?

Stsenaarium jookseb ilusti, sündmuste areng on õigustatud, läbi tunnetatud ja mõeldud, tegelaste arengukaared seotakse filmi lõpuks loogiliselt kokku. Vaatajat hoitakse filmiga kaasas ka puht afektiseisundi loome läbi, ei lasta sumbuda valgete seinte taustal vaikuses ja ahastuses istuvate inimkujude valda, vaid läbivalt keegi karjub, peksab, teeb midagi täiesti hullumeelset, paneb oma tütre keti otsa. Šokki on küllaga, konflikti ka, kuid see ei ammenda ennast, vaid äratab ning raputab vastavalt vajadusele ning toetab tegelaskujude sisemist arengut.

Filmi pöördepunkt mängib end küllaltki hästi välja, suutes isegi üllatada sellisel määral, et laksad endale kergelt käega vastu pead, kuna taipad, et kõik lõpplahendusele viidanud märgid olid tegelikult väga selged. Mingil moel suutis režissöör mind veenda, et need olid tol hetkel tähtsusetud. Film suudab sind seetõttu isegi veidi rumalalt tundma panna, kuna tagasi vaadates ongi kõik väga selgelt ära markeeritud, kui mitte isegi robustselt. Tore oli lasta endaga mängida.

Ka dialoog on "Emalõvis" üldjoontes saanud tugev, sealhulgas kõik, mis noorte poolt filmis puudutab. Noorte kõne on piisavalt realistlikuks arendatud, et ei löö filmimaailmast välja ja hoiab kaasas, asja ei tõmmata lauspiinlikuks, ainult piisavalt. Noortekamp suudab tõepoolest vaatajas kerget hirmu tekitada, ka peamine kogunemiskoht jalakäijatunnelis lisab oma piiratuse ning põgenemisteede vähesusega pinget. Ka hilisemad episoodid väljendavad läbi ruumikasutuse seda, kuidas noored oma vanemad nurka suruvad, Helena sisse piiravad.

Näitlejatöö on filmis samuti üks paremaid, mida Eesti kinos viimastel aastatel nähtud, nii juba kogemustega filminäitlejate kui ka päris noorte poolt. Undi näost vaatab otsa ülim meeleheide, hullumeelsuse piiril kõlkuv emalõvi, Uukkivi arengut positiivsest ja usaldavast isast murtud meheni oli samuti valus vaadata. Ka noor Joonas Mikk teeb perepojana hea rollisoorituse, pakatades sisemisest intelligentsest tundemaailmast. Elina Masing näitab järjekordselt aga maitsekat mänguoskust, pingutamata noortekamba liidri rollis üle, jäädes kahe jalaga maa peale, piinlikkusse laskumata. Ka Teele Piibemann teeb Stefina austusväärse ülesastumise, elades ühe piiri peale aetud noore siseilma edukalt ekraanil välja. On tunda, et lavastaja on näitlejatega suure töö ära teinud, ansambli dünaamiliselt käima saanud, tagasihoidlikult, kuid maitsekalt podisema ajanud.

Film on suutnud edukalt ekraanile tuua ka kaasaegse Tallinna olustiku. Mingil moel suudeti vahelduseks oma näpud eemal hoida suud nii vesiseks ajavast nõukogude sotsmodernismi ja paneelikate lembusest, mis Eesti kinopilti päris tihti ilmestavad. Veidral kombel on kaasaja Tallinnast kui ranges mõttes mitte-eksootikast saanud justnimelt eksootika.

"Emalõvi" on korralikult tehtud ja tugev film, mis ehitub maailmakino mastaabis ehk juba veidi ära leierdatud narratiivimudelile, kuid sellele vaatamata on seda kasutanud äärmiselt õigustatud ja hästi teostatult, täites ka Eesti filmimaastikul teatava augu ära. Lisaks lahkab film julgelt keerulist teemat, varisemata seejuures enda raskuse all kokku. "Emalõvi" võiks seega kõnetada paljusid, nii nooremaid kui ka vanemaid vaatajaid ja panna ehk kedagi rohkem kui kord aastas või dekaadis ütlema oma lähedastele sõnu "Ma armastan sind". Kuigi me väljendame armastust oma ligimeste suhtes tihti just tegudes, siis ka sõnal on jõud, vahel isegi elupäästev. See on harjutamise ja harjumise asi.