X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Arvustus. "Sõbrad" ootavad Godot'd

„Mis saab siis, kui meid enam ei ole?”
„Mis saab siis, kui meid enam ei ole?” Autor/allikas: Henry Griin

Uus lavastus
"Mis saab siis, kui meid enam ei ole?"
Lavastaja Kirill Havanski
Autorid Kirill Havanski, Maria Paiste ja trupp
Kunstnik Riin Maide
Valguskunstnik Aleksandr Mirson
Helikunstnik Markus Palo
Plakatikunstnik Elo Vahtrik
Laval Ilo-Ann Saarepera või Kirill Havanski, Grete Jürgenson (Rakvere Teater), Maria Paiste, Ekke Hekles ja Johannes Richard Sepping
Esietendus 14. aprillil Tartu Uues Teatris

Arvustus ilmus Müürilehes

Keskeakriisi troope teavad kõik. Mootorrattad, armukesed, "ma olen küll pensionil, aga teen veel selle viimase missiooni ära" meenuvad esimestena. Veerandelukriisiga on asi keerulisem. See seostub pigem ärevuse ja ebakindlusega ehk teatava puudujäägiga, mida võib tähistada ükskõik mis. Kirill Havanski lavastuses "Mis saab siis, kui meid enam ei ole?" on selleks näiteks üks tühi tool.

Muidu on lavakujundus tuttav ja turvaline: korrapärane ja stiililt pigem nõukaaja lõppu kuuluv hubane elutuba, kaetud lauaga keskel, kus rullub lahti tüüpiline stseen. Viieliikmeline sõpruskond saab kokku, et nautida üksteise seltskonda ja mängida läbi kõiki neid rituaale, mis kauaoodatud koosviibimisega kaasas käivad. Kohmetus vaheldub ülevoolavusega, vaagnad käivad käest kätte ja lusikad kukuvad, heidetakse nalja ja tõstetakse klaase. Teisisõnu on "Mis saab siis…" esmapilgul justkui sitcom, omamoodi "Sõprade" ja "Kuidas ma kohtasin teie ema" sulam kerges "ENSV" kastmes.

So no one told you life was gonna be this way

Ajal, mil DVD-plaadid olid juba moest läinud, ent voogedastusplatvormid polnud neid veel asendanud, hakkasin mina põhikooli lõpetama ja õppisin unetundide arvelt piraaditud sitcom'e vaadates, kuidas käib suureks saamine. Midagi keerulist ei paistnud selles olevat. Koli vaid uude linna ja leia neli-viis sõpra, kes saaksid kõik omavahel abielluda ning käsikäes elu lõpuni läbi paksu ja vedela kahlata. Kust pidin mina teadma, et sõprusgrupid võivad ka lahku kasvada: kes leiab endale kellegi teise, kes kolib teise maailma otsa, kes otsustab siitilmast üldse lahkuda, kes saab lihtsalt aru, et sõprusgrupid võivad inimesi nende isiklikus arengus ka tagasi hoida.

Seepärast on ka "Mis saab siis…" justkui sitcom, kuivõrd see kisub tolle enda vahenditega lõhki viimasele omase idülli. Sae tõmbab käima seesama tühi tool, mis ei lase harjumuspärasel süžeel jätkuda ja õhtut korralikult alustada. Keegi või miski on puudu. Esialgu proovitakse tõrkest toidutõstmise skripti korrates jõuga läbi rammida, kuid peagi teeb kartulisalat taldrikute vahel juba kolmandat tiiru ja targemaks ei saa sellest keegi. Kordused läbivad etendust lõpuni välja, muutudes sealjuures aina ägedamaks. Mälupilte, siseringi nalju ja kõike muud turvaliselt nostalgilist mängitakse läbi eri tegelaste initsiatiivil ja vahelduva intensiivsusega, ent ühtemoodi edutult. Süžeed need sellest surnud punktist üle ei aita, hakkavad ajaga hoopis hargnema ja eri otstest ühte sulama.

Situatsioonikomöödia kui žanri võlu seisneb just selles, et erinevatele olukordadele järgneb kui mitte päris sama, siis vähemalt samast loogikast lähtuv reaktsioon. Seega võivad osatäitjad tegelaskujudena küll igasuguseid arengukõveraid läbi teha, aga nende grupidünaamika töötab ikkagi samamoodi – ettearvatavalt. "Mis saab siis…" ajab selle loogika lühisesse, tuues lavale olukorra, mis ammendab sissetöötatud reaktsioonide repertuaari. Neid eri moel narmaskile mängides tiritakse päevavalgele nn sitcom'i keel ja seejärel kohe ka selle piiratus, et mitte öelda selle meelevaldsus.1 Ilma stsenaristita, kes kodaraid sirgeks painutaks, jääbki lugu kaheksat jooksma. "Boonuspunktid realismi eest," ütleksid siinkohal inimesed, kes hobina internetis filme arvustavad.

"Mis saab siis, kui meid enam ei ole?" Autor/allikas: Henry Griin

Kui meid enam ei ole

Lavastuse pealkiri viib vähemalt minu mõtted kohe manala radadele, kuigi selles võib olla süüdi ka Urmas Alender. Ent meie-vormi tasub eespool öeldu taustal kaaluda ka sõna kaudsemas tähenduses – "meie" kui tervik, sõpruskond. Lühisesse aetuna triivivad tegelaskujud üksteisest aina kaugemale ja kuigi nende teed ristuvad veel tihti, jääb ikkagi mulje, et koos sisse tallatud rajad ei vii neid enam edasi. Või mis veel hullem, viivad eri suundades. Kui nüüd üks eriti lihtne näide valida, siis tulesid lülitavad osatäitjad esialgu ise sisse-välja, seejärel aga kordamööda, üks sisse ja teine välja. Kuniks lambipirnid hakkavad üldse oma elu elama.

Valguskunsti kõrval tuleb esile tõsta ka lavastuse helikujundust (autoriks Markus Palo), mis teeb napi teksti taustal samuti kandva rolli. Mõneti meenutab see isegi sitcom'ide naeruriba, ehk ainult selle vahega, et lindistatud naer on mõeldud publikut pantvangis hoidma2, aga siin hoiab heliriba lavalisi ohjes. Muusika saadab nende mängu nõnda täpselt, et mine võta kinni, kumb kumba dikteerib.

Trallist tühja tooli ümber võib eeldada, et etenduse keskmes on justnimelt see puuduolev, see tühimik, mida tahetakse täita või vähemalt ületada.
Trallist tühja tooli ümber võib aga eeldada, et etenduse keskmes on justnimelt see puuduolev, see tühimik, mida tahetakse täita või vähemalt ületada. Sellest hädad tõepoolest algavad, kuid tähti edasi närides võiks küsida, kas kurja juureks on ikka tühi koht või on selleks pigem üleliigne tool? Lootus on teadagi see halvim pahe ja ka Samuel Becketti näidendi "Godot'd oodates" traagika ei seisne mitte selles, et (spoiler alert) Godot'd lõpuks ei tulegi, vaid selles, et teda nii väga oodatakse. Sõpruskonda lavastuses "Mis saab siis…" ei ähvarda lõhki kiskuda jagatud valu puuduolevast (mis võiks neid ju hoopis lähendada). Pigem on kimbatus selles, kuidas nad üritavad olukorraga erinevalt toime tulla, ja selle sobimatuses raamidega, milles on seni opereeritud. Kõige ilmekamalt avaldub see eksortsisme meenutavates stseenides, kus tegelased selle õnnetu tooliga eriti lähedaseks saavad.

Tants ümber omaenda telje

Kui nüüd lõpetuseks küsida, mis on ühist lavastusel "Mis saab siis…" ning 2022. aasta Eesti Laulul kuuenda koha saanud Andrei Zevakini ja Grete Paia lool "Mis nüüd saab", on õigeid vastuseid üllatavalt palju. Mõlemas on a) "tunded segi taas" ("kuigi see polnd algul plaan") ning b) tegelased, kes "ei saa välja sellest ringist, ei", aga c) mängivad sellegipoolest suurepäraselt kokku. Veel on kummaski d) aukohal küsimus sellest, mis edasi saab, ja mis ehk kõige olulisem, e) kumbki ei oska sellele vastata.

Teisisõnu võib heita lavastusele ette hermeetilisust, see on vahest liigagi vahetu ja eeldab koos püsimiseks publikult küllaltki palju äratundmisrõõmu ja -õõva.
Teisisõnu võib heita lavastusele ette hermeetilisust, see on vahest liigagi vahetu ja eeldab koos püsimiseks publikult küllaltki palju äratundmisrõõmu ja -õõva. Mis siis ikkagi saab, kui meid enam ei ole? "Sõpradele" tõmbavad joone alla tiitrid ja tunnusmuusika, Godot' ootamine on nii lootusetu, et lausa õilistab seda oma absurdsuses. Keskeakriisi korral saab alati pöörduda tagasi noorusesse (kui tahes näiliselt), aga nagu juba öeldud, siis veerandelukriisiga on asi keerulisem. Lapsepõlve uks on sulgunud ja teised pole veel avanenud, nende kahe vahelt aga vastuseid ei paista. Ometigi pakub "Mis saab siis…" vaatajale ka üht elujaatavamat tõlgendust (ja uskuge või mitte, aga selle väljalugemine sõltub juba sellest, kui kõrgelt keegi akordionimängu hindab) – meeldetuletust, et nautida tuleb ka olemasolevat. Sõpruskonda, koos veedetud aega, nostalgiat ning isegi kartulisalatit ja Coca-Colat. Sest mis on alati tulemas, aga ei jõua kunagi kohale? Homne päev.

1 Koduste vahenditega saab viimast järele aimata ka pikemalt ühte sõna korrates. Vt nt Ted Mosby ja sõna "kauss" "Kuidas ma kohtasin teie ema" viienda hooaja kolmandas osas

2 Kõik teavad neid "sari X, aga ilma naeruribata" videoid, kuid eraldi soovitaksin meistriteost pealkirjaga "Big Bang Theory where only one person finds it funny"

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Müürileht

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: