69. Super Bowli vaheaja-show'l astus üles äsja viis Grammyt võitnud Kendrick Lamar. Veidi üle 13 minuti kestnud etteastet alustas Lamar seistes Buick Grand National Experimentali ehk GNX-i otsas – auto, millega räppar poseerib oma viimase albumi "GNX" kaanel. Esitamisele tulid albumi ilmumise eel sotsiaalmeediasse postitatud albumi teaser-lugu, singlid "Squabble Up", "Luther" ja "TV off", viimase albumi veidi pisemad lood "Peekaboo" ja "Man at the garden", "DNA" ja "Humble" 2017. aasta albumilt "Damn", esimese "Musta pantri" filmimuusikaalbumi suurim hitt "All the Stars" ning räpisõjast Drake'iga sündinud "Euphoria" ja megahitt "Not Like Us".

Kuigi "All the Stars" ja "Luther" esitati koos SZA-ga, tänaseks üks maailma suurimaid artiste, kellega kunagi tegutseti ühiselt plaadimärgi Top Dawg Entertainment all ja kellega koos asutakse 19. aprillil suurele staadioniturneele, oli põhiline fookus ikkagi (arusaadavalt) Lamaril, st, et peale SZA teisi nii kandvaid cameo'sid ei olnud, nagu Super Bowlil tihtipeale kombeks on. Ka liikumised, tants ja lavakujundus olid viimaste aastatega võrreldes pigem tagasihoidlikud (Usher laulis eelmine aasta ju rulluiskudel). Siia kõrvale võib võtta Kendricku esimese üleastumise 2022. aasta Super Bowlil, kui tema kanda jäi üks episood legendaarse lääneranniku hiphop-produtsendi Dr. Dre loomingu ümber ehitatud vaheaja-show's.

Ainuüksi selle kolmeminutilise etteaste põhjal võis nüüd täielikult Lamari kätte antud vaheajast oodata ehk midagi veel suurejoonelisemat, aga Kendrick liikus koos Ameerika lipuvärvides taustatantsijatega üpris tagasihoidlikult ühelt Playstationi mängupuldi nuppude järgi kujundatud lavalt teisele, seisis enesekindlalt, kahe jalaga oma loomingul, näitas oma vankumatut usku sellesse, mida teeb ja räpib, ning kandis selle igati veenvalt ette. Tulemuseks kindlasti kõige puhtamalt "hiphop" vaheaja-show, mida me näinud oleme. Lamar oli ka esimene sooloartistist räppar, kelle kätte show usaldati. Muuhulgas oli Lamari vaheaeg kindlasti üks paremini kõlavaid, tehnilised piirangud ei peitnud ära tema oskuseid väga andeka live-räpparina ja särada sai ka SZA lauluhääl.

Etteastele andis narratiivi Uncle Sam(uel L. Jackson), kes oli kergelt paroodilise Ameerika suuvooder, kuulutas show algusosas, et tegu on "suure Ameerika mänguga", noomis mõne esituse järel Lamari, et too on liiga vali, liiga rohmakas, liiga geto – st Ameerika ja/või selle publiku jaoks liiga "mustanahline" – ja kiitis teda, kui ta liikus oma rahulikemate ja suuremate, publikusõbralikumate hittide suunas. Ja just siis, kui Uncle Sam palus tal samas vaimus jätkata, juhatati sisse möödunud kevadel Drake'i pihuks ja põrmuks teinud diss-track "Not like us", mis on põhimõtteliselt enne seda kõlanud "All the starsi" vastand ja vastandub kohati ka üldise kuvandiga Kendrickust kui kaalutletud, tõesest, targast ja tõsisest hiphopi-südametunnistusest.

Arvatavasti Kendrick ise päris sellise üleolevusega SZA-ga koos tehtud hitti ei suhtu, aga siit joonistub siiski välja teatud iroonia, sest "Not like us" on just läbi ja lõhki vali, rohmakas ja geto, kergelt porine, halastamatult sarmikas ja ülbelt põrkav lääneranniku hiphop, millest on (vähemalt Super Bowlil välja mängitu järgi) paradoksaalsel kombel saamas Kendricku suurim hitt (sel täitus jaanuaris miljard kuulamist Spotifys). Ehk siis – suurima edu saavutas ta siis, kui oli sada protsenti tema ise, mitte ei kuulanud Uncle Sami nõuandeid.

Samas on tänaseks raske väita, nagu Kendrick oleks praegu või on olnud valge publiku poolt loomingulisse lõksu seatud räppar, kes peab pildis püsimiseks mängima kellegi teise pilli järgi – pigem on vastupidi, Kendrick on loonud endale (ja äkki ka kellelegi veel) uued reeglid, alati nende järgi mänginud ning selle eest on teda ka tunnustatud, sellepärast teda nii kõrgelt hinnataksegi –, kuigi seda on raske väita, siis võib seda lugeda mängulise lähenemisena väljendamaks ka artisti enda rõõmu või üllatust, kerget muiet selle üle, et "Not like usist" sai nii mastaapne lugu.

Kasutamata jäänud võimalus?

Mina olin esmaspäeva hommikul veidi üllatunud, kui enne etteaste vaatamist olid ühismeedias eraldi välja toodud ainult show seosed biifiga, mis on nüüd peaaegu aasta aja pikkuseks veninud. 13 lühikese minuti hulka ei olnud Lamar pannud ju mitte ainult "Not like usi" vaid väikese "Euphoria" viite näol teisegi disstrack'i. Kahest loost esimese ajaks oli Lamar saanud lavale tantsima ka tenniselegendi Serena Williamsi, kellega Drake on kunagi väidetavalt suhtes olnud ja kelle abikaasat Kanada räppar oma üle-eelmisel albumil, ilma, et keegi oleks küsinud, groupie'ks nimetas. (Ka SZA ja Drake, kes alles poolteist aastat tagasi sõbralikult ühist singlit promosid, olevat ühel hetkel paar olnud.)

Esituse keskel ütleb Lamar: "Ma tahaksin publiku lemmiklugu esitada, aga neile meeldib hagisid esitada", viidates taas Drake'ile, kes kaebas muuhulgas kohtusse omaenda plaadifirma, et nood soodustasid ebaausalt "Not like usi" hitiks saamist. Aga mõned minutid hiljem ta siiski "Not like usi" ette võtab ja Grammyde jagamisel Drake'ile osaks saanud alandus riputati nüüd kümme korda suurema telepubliku ees veel suurema kella külge.

Pedofiiliks Kendrick enam kui saja miljoni vaataja ees Drake'i ei nimeta, see sõna on laulus asendatud karjega, aga muiates ja otse kaamerasse vaadates räpib ta siiski: "Say, Drake, I hear you like 'em young" ("Kuule, Drake, ma kuulsin, et sulle meeldivad noored tüdrukud"), ja nii nagu Grammydel viibinud publik, karjub ka New Orleansis kohapeal viibinud publik isuga kaasa, et kui Drake üritaks kitarril mõnda akordi mängida, siis oleks see A-minoor ("Tryna strike a chord and it's probably A minor").

Inimlikult võib ju Kendrickust muidugi aru saada, et raske on vastu panna kiusatusele teha ühes maailma suurimas teleülekandes veel üks võiduring Drake'i (tegelikult juba) laiba ümber, aga ehk oleks Lamarilt, kes 2016. aastal tõi näiteks Ameerika vildakale õigussüsteemile viidates Grammyde lavale vangikongid ja käeraudades mustanahalised, ajal, mil suur osa Ameerika Ühendriikidest ja maailmast vaatab hinge kinni hoides ja suuresti vaikides pealt, kuidas üks president ja tema vast kõige hüsteerilisemat ja ohtlikumat keskeakriisi põdev miljardär-megalomaanist sõber "asju" leebelt öeldes ümber korraldavad, oodanud kasvõi väikest nõelatorget, mis sellesse vaakumisse veidi õhku sisse laseks ja kaalukausse nihutaks.

Kuigi Super Bowl reeglina hoidub igasugustest poliitilistest sõnavõttudest, sest reklaamipind on ju suur ja kallis ning vaadata tahavad kõik, siis usutavasti oleks Lamar mingi leidliku viisi selleks leidnud. On ju ameerika jalgpalli liit, NFL, olnud üks tähtsamaid rassiküsimuse väljasid juba mõnda aega, nende eeskujul on levinud rassismivastased aktsioonid ka teistesse spordialadesse. Lisaks ütles NFL-i juht Super Bowli eel, et ka New Orleansis staadionil viibinud Trumpi katsetega lämmatada igasugune võrdsus- ja kaasamispoliitika NFL kaasa ei lähe. Nii et pinnas oli selleks justkui olemas.

Muidugi ei saa seda Lamarilt nõuda ega talle seda otseselt ette heita, sest, tõesti, NFL võis selge sõnaga öelda, et selline asi ei tule kõne allagi, aga ma usun, et ma ei ole ainuke, kes ootas Lamarilt suuremat pauku, mitte juba tehtud triki läbiviimist suuremal laval.

Drake'i laiba ümber tantsimist võib ju ka tegelikult P. Diddy (ja miks mitte ka Epsteini) kohtuasjade kontekstis igati aktuaalse seisukohavõtmisena käsitleda, aga kuna Drake erinevalt P. Diddyst hetkel meeletute süüdistuslaviinide all vanglas ei istu, ja kõik Kendricku sõnavõtud on ikkagi väga selgelt suunatud just Drake'ile, mitte laiemale probleemile, siis tunduks see natukene meelevaldne laiendus. Aga noori naisi või mehi seksuaalselt või psühholoogiliselt ära kasutavad inimesed tulebki muidugi suure kella külge panna, sellest midagi halvemaks ei lähe.

Kui Kendrick lavalt lahkus sai tema seljataga olnud tribüünilt lugeda valgusega välja kirjutatud sõnumit "Game Over". Suur Ameerika mäng oli läbi, salakavala naeratusega Kendrick lülitas teleka välja, läbi oli nii vaheaja-show, kui ka tundub, et vähemalt Kendricku jaoks, kahe räppari vaheline heitlus, kust Lamar väljus mitte lihtsalt võitjana, vaid tal olid kaelas kuldmedalilt ka aladelt, kuhu ta ennast isegi võistlema ei registreerinud. Drake võib muidugi olla piisavalt otu, et selle nüüd kuidagi veel üles võtab, sest on vist võimatu ette kujutada seda maavärinat, mis selle niigi hapra egoga mehe sees toimuda võib.

Super Bowli eel antud intervjuus rääkis Lamar, et tema põhiidee Drake'iga peetud räpilahingu üles kütmiseks oli räppmuusika n-ö sportlikkuse säilitamine ja selle uuesti pilti toomine. Ta ütles, et jälgib ise endiselt aktiivseid räpilahingud (sportlikus võtmes korraldatud luuleprõmmud, kus räpparid üksteist võidu sõnadega maha teevad) ja peab seda enda kui artisti olemuse üheks alustalaks. Ja nii Super Bowlil esinemisega kui ka kevadise räpisõjaga tahab ta eelkõige näidata, et räpp(muusika) on kunstivorm nii nagu on seda kõik teised, kuigi seda üritatakse tänaseni pisendada. Selle töö tegi Lamar igatahes ära. Ja kui keegi polnud sellest veel mingi ime läbi enne täbavust Super Bowli aru saanud, siis nüüd peaks see igal juhul selge olema.

Vaata Lamari etteastet siit.