Olete viimase paari nädala jooksul 5miinuse ja Puuluubiga käinud Eurovisiooni eelpidudel Barcelonas, Londonis ja Stockholmis. Milline maailm seal teile avanes?

Huvitav. Selles mõttes, et mingi tegelane oli näiteks laulusõnad välja kirjutanud, Barcelona hotelli ees oli mingi kohalik vend, kes oli pea siniseks värvinud, kolme sõbraga ootasid seal. Stockholmis oli ka mingi rootsi tüdruk Eesti lipuga. Põhiline mass ootas muidugi neid Norra kaksikuid ja Olly Alexanderit, aga see oli pull, jah, et mingi suvaline Barcelona inimene teab, kes sa oled. See on nagu huvitav.

Seal kohapeal oli nagu kohapeal ikka, aga põhiasi käib Redditis. Mu naine hoiab silma peal, mis meist räägitakse ja mis eurovisioonifännid arvavad.

Mis teist siis räägitakse?

Midagi negatiivset ei ole ta näinud. Me ei ole kindlasti need, kellest kõige rohkem räägitakse, aga meist räägitakse ja need, kes räägivad, on enamjaolt ikkagi meie poolt. Vendi, kes ütlevad, et me jube pasad oleme, ei ole ta näinud. Tüübid muretsevad, et milline lavašõu olema saab, kas ikka finaalkonkursil välja veab.

Milline rahvas Eurovisiooni eelpeole üldse kohale tuleb?

95 protsendi ulatuses on see geimeeste üritus. Drag'e on seal ka, eks ta veidike ikkagi pride-üritus on. Aga pull! Kõik on väga sõbrad ja semud, tulevad lõbutsema sinna.

Ma ütleksin, et see on täiesti vastupidine üritus mingisugusele Salla Kuursaali andmisele. Need on isegi spektri kahes erinevas otsas. Mõlemad on pullid, aga seal Eurovisioonil on kõik nii hullud semud, noh.

Kas tundus, et olete edukalt tõlgendatavad ka väljapool Eestit?

Tundub, et hevimad Eurovisiooni fännid saavad asjast aru. Et mis me oleme ja mis me endast kujutame. Aga peame endale ikkagi aru andma, et ülejäänud 200 miljonit inimest näevad meid finaalis, kui me sinna jõuame. Nemad teevad otsuse selle pealt. Energia peab hea olema, asi peab olema lõbus vaadata ja siis see Eurovisioonil ka toimib.

Kuigi tänavu on väga palju naljanumbreid, siis meie eelis on vist see, et meie lugu on muidu ka kuulatav. Või, noh – mulle hullult meeldib kogu see Windows95mani teema, aga kas sa kuulaks seda lugu päevast päeva? Pigem mitte.

Me teeme neid kuradi tantsutrenne nii räigelt, veedame selle looga jube palju aega ja Koreaga just omavahel menetlesime, et kogu aeg küll kuuled ja kuulad seda lugu, aga kuidagi ei viska nagu üle. On mingid täitsa head lood, millest saab suht kiiresti siiber, aga see ei ole vastu hakanud veel.

Mis moel teist sinu hinnangul siis väljapool Eestit aru saadakse?

Nad saavad aru, et kaks venda on vähe vanemad ja teised neli neist nooremad. Ja nad saavad aru, et kahel vennal on mingid veidrad instrumendid käes. Ja nad saavad sellest aru, et lõpuks me ikkagi kogu pundiga lööme tantsu seal.

Rohkem vist pole vaja ka.

Nojah. Mulle tundub, et paberil on meil rist kirjas igas vajalikus kastis, et Eurovisoonil mingi koht kätte saada. On tantsu, põlvkondade vahe, pärimuspillid, laul läheb kohe käima. Loodaks, et häbisse ei jää.

Kas seni on Eurovisiooni produktsioonifaasis liiklemine olnud meeldiv?

Me ei ole sinna veel päris jõudnud. See pull hakkab pihta ülejärgmine nädal Malmös, kus me saame rootslastega kokku ja nad hakkavad seda šõud siis Eurovisiooni lavale lavastama.

Aga me oleme siin enda ja Magnus Müürsepa ajudega triikinud seda, mis me Eesti Laulul tegime, mis on sitasti olnud, mida saaks paremini. Siis meil on ka mingi eelarve, mis algab ja lõpeb nulliga. Muidugi plaadifirma ja ERR aitavad ka, aga näiteks tasu selle eest, et lavale saada, on juba viis kilo. Võidad Eesti Laulu ära ja siis õiguse eest Eurovisiooni lõppvõistlusel esineda maksad viis tuhat euri. Et saaksid lava peale minna.

Me kasutame ekraane, mis maksab ka vist mingi kaks tuhat euri. Et saada tossu lavale – see vist oli 14 000 eurot esineja kohta. Mõtlesin, et äkki teeme lätlastega pooleks selle, pool tossu meile, pool tossu neile, aga nii ka nagu ei lähe läbi.

Katsetasite?

Nojah, mul tuli see briljantne idee ja et teha siis crowdfunding tossule, aga siis öeldi, et unusta ära.

Eurovisiooni muusika maailm on küll väga suur, aga peale mõne erandi ja võitja peaaegu eraldiseisev üldisemast popmuusika maailmast. Kas teil on ka mõtteid selles osas, kuidas 200 miljonist inimesest tuleks osa emma-kumma bändiga kaasa ka pärast Eurovisiooni?

Eks ikka mingit lootust hellitame, aga me annamegi aru endale, et mis me oleme ja see, kuidas sügis ja selle aasta tuurid välja hakkavad nägema, sõltub otseselt sellest, kuidas meil Eurovisioonil läheb. Kui me jääme kusagile 28. kohale, siis ei ole mingeid välisesinemisi. Aga kui meil on meeldejääv esitus, siis mingisuguse väikese Euroopa tuurikese annaks selle pealt kokku panna küll.

Mingid tüübid teevad midagi ikka ka peale Eurovisiooni. Käärijä on tänaseks väidetavalt 25 000 eurone artist ja käib ringi küll. Aga kui me juba finaali ei saa, siis ei tule midagi, ja kui finaalis paneme ka veidikene võssa, siis ei tule ka midagi.

Aga ma olen aru saanud, et kuskil obskuursetes kohtades ikkagi tekivad mingid üksikud lojaalsed fännid, kes hakkavad edaspidi su plaati tellima ja hoiavad ennast sinu tegemistega kursis. Eurovisioon on eurovisioonifännidele umbes sama asi nagu jalgpall on mulle. Ma reisin mingisse riiki selleks, et seal jalgpalli vaadata ja tean mingeid mängijaid kuskil X-klubides, sest nad on kunagi minu lemmikklubi vastu mänginud või midagi sellist. Neil on samamoodi, et nad teavad peast mingit 2015. aasta Belgia esitust, sest see jäi kuidagi meelde.

Me levitasime oma plaadifirmaga Kurvad Uudised ka Alika vinüüli ja julgelt neljandiku plaatidest saatsime Euroopasse. Lihtsalt telliti kuskilt Inglismaalt, Saksamaalt, Prantsusmaalt, igalt poolt.

Igal juhul mingi mustand on peas olemas küll, aga kokkuleppeid veel teinud ei ole. Mina oma lolli peaga olen ka siin mõelnud ja inimestele rääkinud, et ma puutusin eelpidudel kokku Šveitsi lauljaga ja tundusime päris hästi läbi saavat, et bronniks tema kohe ära, igaks juhuks. Riskiks ja vaataks, mis koha ta saab. Ma veits arvan, et see Šveitsi tüüp võib võita.

Et siis mõtled vastupidises suunas ka?

Jah, et tuua Eestisse neid vendi. Ma näen, et midagi seal on.

Eurolaulu esitades pead sa tegema, ja teed edukalt, ka päris keerulisi vokaalpiruette.

Need falsetid või?

Jah. Niimoodi sind laulmas ei ole me vist varem kuulnud. Oli sul selleks mingi eeldus olemas või nõudis see spetsiaalset ettevalmistust?

Ma ei tea. Tegelikult olen ma laulda kogu aeg osanud, aga ma ei ole viitsinud tegeleda sellega, sest see ei ole mu jaoks oluline olnud. Aga nüüd mind enam see räpiasi nii väga ei huvita. Ma ei viitsi enam kirjutada 16 rida sellest, et "mida ma mõtlen?". P*hhui. Kedagi ei huvita, mida sa mõtled. Inimestel on vaja mingit hetkelist laksu, emotsiooni.

Proovid siis ka edaspidi rohkem meloodiatele keskenduda?

Ma olen juba pikemat aega kasvõi räpisalmidesse pannud meloodilisi auke sisse. See on palju huvitavam maailm, kui lihtsalt erinevate rütmide otsimine. Sõnad on sealjuures ikkagi olulised. Ma ei ole päris nõus väidetega, et vokaal on justkui instrument ja sõnad peavad kuidagi järgi tulema.

Mu abikaasa ütleb ka, et ta ei pane sõnu tähele, aga ma panen just esimesena sõnu tähele. Kui sõnad on totaalne pask, siis ma ei kuula seda laulu. Ma väidan, et põhjus, miks Nublu on nii suur artist, on ta sõnad.

Aga tal on ka väga head sõnad.

Need on nii laetud read. Äkki on ainult kaks-kolm lugu, kust ma olen tuvastanud mingid täiteread, mille puhul sa saad aru, et kiireks läks ja tal oli vaja midagi panna. Aga üldiselt on iga sõna paksult täis. Sama on Genkaga, sama on meie Põhja-Koreaga, iga rida on laetud. See mind natuke ka uute tüüpide puhul häirib, et iga rida ei ole laetud.

Sinu ja Ouu ühine lugu oli vist esimene, kus sa olid puhtalt vokalist. Kas see eksperiment õnnestus?

Päris pull oli, jah. Ma olen Hyrriga juba päris pikalt sõber olnud ja mul oli vaja vanalinnas aega parajaks teha. Uurisin temalt siis, et kuule, ma tulen stutti ja persetan seal veits, ei sega sind. Hyrr siis ütles, et kuule, mul on siuke lugu ja küsis, et kas ma tahaksin laulda ja aidata sõnu kirjutada. Tal oli mingi meloodia sisse ümisetud ja siis me panime kahe tunniga selle idee paika. Teisel sessil kirjutasin puhtaks ja tegime lõpuni.

Aga see oli lahe. Ma olen Hyrri ja Ouu fänn olnud juba aastast 2014 või midagi sellist. Siis kui nad seal Rocca Al Mare koolis ujulavideo tegid. Keegi kirjutas kommentaaridesse, et see on Maxima Tame Impala. Mida see natukene nagu on, aga nad on omanäolised ja lahedad tüübid. Ülimalt alahinnatud ansambel minu meelest.

5miinusega olete te ühe muundumise juba läbi teinud – sellisest mässulisemast jõust Eesti armastatuimaks boyband'iks. Kas praegune koostöö Puuluubiga märgib järgmist muundumisprotsessi?

Muidugi. Ega kui nüüd aus olla, siis mina ei kujuta ette, mida 5miinust praegu peaks tegema, kui Puuluupi poleks olnud. See oli jõhker õnnistus, et need vennad meie jaoks olemas olema sattusid. Pavel (Gameboy Tetris, toim.) läks ära ja kuigi me omakeskis mõtlesime, et ikka bändiliikmeid tuleb ja läheb, siis eks me ikkagi andsime aru endale, et Pavel vähemalt mingil ajahetkel kandis seda bändi.

Aga eks iga ajastu saab otsa. Tuleb ennast lihtsalt taasleiutada. Me jube pikalt mõtlesime, et mida me siis nüüd teeme. Aga kogu Paveli ära minemise valguses saime meie ülejäänud neli palju rohkem sõpradeks Puuluubi tüüpidega ja sealt arenes mingi järgmine moment välja.

Täna meil bänd on igatepidi paremas kohas kui aasta tagasi. Ma olen igatahes praegu selle bändi üle kõvasti uhkem kui aasta tagasi.

Mis aspektides see areng siis toimunud on?

Koos Puuluubiga oleme leidnud uued teemad, millest kirjutada. Sellised teemad, mille puhul arvasime varem, et neid pole meie jaoks olemas, aga nüüd tundub nendest räppimine ja laulmine loomulik. Oleme teinud ka päris suure hüppe nii numbrites kui ka selles osas, kui suur see bänd on inimeste ja kohaliku kultuuriloo jaoks. Täna oleme kindlalt kohalikus kultuuris sügavamal sees kui aasta eest.

Narkootikumide-laul on kindlalt kõige suurem laul üldse, mis me teinud oleme ja teeme. Kaspar Koppel Universal Musicust ütles mingis vestluses, et poisid, kas te ikka saate aru, et see on kümnendilaul. See on nagu mingi Tanel Padari "Võta aega" või veel suurem. Ise nagu päris ei tunne seda veel, aga äkki, kurat, on jah.

Ütlesid, et nüüd olete justkui Eesti kultuurikangas tugevamalt sees. Võib vist öelda, et pikalt oli 5miinust ristpunkt rahva- ja popmuusikamaailmade vahel. Sellele juhtis 2020. aasta Eesti muusikaauhindade (EMA) järel mõnes mõttes tähelepanu ka Vaiko Eplik, kui tõi EMA-de puudulikust kureeritusest rääkides välja, et 5miinust üheski kategoorias nomineeritud polnud, aga Saku Suurhallis toimuva gala välja müümiseks oli teid esinema vaja siiski kutsuda. Nominatsioonide puudumisele vaatamata saite samal õhtul aasta artisti auhinna, mis põhines rahvahääletusel.

See oli see aasta, kus "Aluspükse" oli vist kõige populaarsem laul Youtube'is. See oli jõhker šokk. Mis mõttes see ei ole aasta laulule nomineeritud? Ma tegin seal veel Puuluubile, ja ka Taukarile, mingi kommentaariga liiga, et Puuluubi "Kasekestel" on 40 tuhat vaatamist ja meil on 2 miljonit – sõbrad, millest me räägime? WRC starti tuldi aiakärudega.

Kui ma nüüd ise "Aluspükse" hiljem olen üle kuulanud, siis ega ta perfektne laul ei ole. Ma saan aru, miks see rahva seas töötas. Sest seal oli sõna "aluspüksid" sees ja suvele oli lähenetud nutikama nurga alt, aga äkki need teised laulud oli natukene asjalikumad ikkagi.

Mul on pikalt olnud küsimus, et kas Nublu lindistas oma "Aluspükste" salmi nii, et ülejäänud laul oli valmis või tegi ta oma salmi tühjale träkile?

Minu meelest tegime me seda kõik koos Volga stuudios.

Küsimus on olnud selles, et see biit on minu meelest hästi melanhoolne ja Nublu läks oma salmis ainsana nukramat teed pidi. Ülejäänutel jäi sisu ja toon rõõmsamaks.

Võib-olla on tal mingi oskus ka teinekord nukker olla, aga meie tol hetkel nukrad olla ei osanud. Üritasime küll ühte mõtlikumat laulu teha "Rämmari" plaadile, aga, kurat, ei tulnud välja. Ikka läks naljakaks.

Igatahes nüüd sa siis tunned, et te saate nende erinevate muusikamaailmade vahel vabamalt liigelda või eksisteeritegi mõlemas korraga?

Mulle tundub, et me eksisteerime korraga mõlemas ja siis veel selles ühes, mis on nende mõlema ülene. Me oleme jõudnud sinna kohta, et kui peaks tekkima Eesti muusika hall of fame, siis me vist ikka oleme seal sees. Seal on mingid Termikad, Smilersid, Tanel Padarid, mingisugused Anne Veskid ja siis 5miinust tuleks sinna loogilise jätkuna otsa.

Ütlesid, et Puuluup andis teile ka hoopis uued teemad, millest laulda ja räppida. Ja tõesti üks motiividest on uuel albumil maa- ja linnaelu vastandus.

Jah. Seal plaadil saadakse umbes kuus korda lõuga ka ja andjad oleme loomulikult meie. Ühe korra saan mina ka. Aga mingi maamotiiv on tõesti, metsa on ka palju. Kirjutasime seda plaati sel ajal, kui Ukraina sõda oli igal pool uudistes, nii et me saagisime seal püssi otsi ja korraks lõi ikkagi isamaa-armastus sisse, mida läbi huumori maaelu suunas avasime. Kuidas Laar ja Kallas on kõik tühjaks teinud. (naerab)

See on pull. Lancelot räägib metsaärist. Läks lihtsalt natukene selliseks. Nutitelefonidest ja praegusest elust plaadil ei räägita, seal on ajastuülesed teemad, mis on suuremad kui meie. (naerab)

Et regionaalpoliitika on siis 5miinuse uus südameasi?

See lihtsalt voolas välja. Me ei mõelnud, et mingi portfelliga on nüüd persses ja et me peame nüüd sellele ühiskondlikule probleemile tähelepanu juhtima. Nii ei olnud.

See nägi välja niimoodi, et Ramo ja Marko (Puuluup, toim.) mängisid pilli, Põhja-Korea ehitas trummid, siis kuulasime seda ja igaüks valas välja selle, mis tuli. Alguses ikka oli mingi teemavalik ja selle järgi, kes esimesena salmi valmis sai, üritasid teised siis ka oma salmi kohendada. Aga kõik voolas kiiresti välja, tuli nagu mingi valanguna.

Nii jõulist Puuluupi ei ole me vist ka varem kuulnud.

Jah, neil lõi ka mingi täiesti teistsuguse toa ukse lahti. Ma reaalselt arvan, et Marko on Eestis mingi top 5 räppar. Sõnade valik, flow kirjutamine, delivery – super. Mingid uuekooli mehed ei tule lähedale ka sellele.

Mis rolli üldse muusika su elus enne artistikarjääri mängis?

Suurt rolli. Jõnglasena kuulasin hästi palju, otsisin, viitsisin Soulseekis möllata. Mida aeg edasi, seda vähem on selleks lihtsalt reaalselt aega. Ma ei ole Metro Boomini albumit ka veel läbi kuulanud. Mingid sõbrad räägivad, et kuula seda ja kuula seda Kendricku salmi. Selle kuulasin ära, okei, lahe, aga ma ei jaksa praegu Metro Boomini albumit otsast lõpuni läbi kuulata, sorry.

Ma kuulan vahepeal Benji B-d BBC Radiost. Sealt saan ma selle info kätte, mis praegu enam-vähem toimub. Tihtipeale lasen läbi ka oma Spotify Release Radar'i ja nii palju, kui mulle sotsmeediast ette jõuab, kuulan ka ära.

Aga ma olen hakanud mõistma neid inimesi, kes on minust põlvkond üleval pool ja kuulavadki nüüd ainult Queeni, sest see on nendega jäänud. Osad inimesed kuulavad veel Coldplayd, sest sul ei ole lihtsalt aega sinna Coldplay kõrvale midagi otsida. Siis sa kuuladki Coldplayd.

Mul on samamoodi Oasis, Stone Roses, Tyler The Creator, Madvillainit kuulan aeg-ajalt jälle uuesti. Ongi mingid omad lemmikud, keda oled mingist ajast hakanud usaldama ja siis sinna vahele väga harva pritsid midagi, mis mingi künnise ületab.

Saksa räppar Apache 207 oli üks viimane selline asi, et ootasin igat järgmist asja, mida ta teeb. Lihtsalt armusin ära, nii teistmoodi vend. Ta on vist viimased kaks aastat olnud ikka kõige kõvem saksa räppar. Suht siukse Nublu minekuga, et silmi ei näita ja intervjuusid ei anna. Ma olen ka kahel tema kontserdil käinud Saksamaal ja mõlemad olid väga lahedad.

Aga kontserte käin ma ka nüüd nii vaatamas, et mõtlen – lahe trikk, raisk, selle võiks oma šõusse panna. Ei oska neid enam niimoodi nautida, ei oska lihtsalt olla. Kogu aeg trummeldab peas, et huvitav paljud need leegid maksid. Ammutad ja analüüsid neid šõuelemente. Või jälgid, kuidas noored artistid teevad neid samu viga, mida ise karjääri alguses tegin.

Kui sa siiani vahel Madvillaini juurde tagasi lähed, kas see tähendab, et sul oli mingi hetk kaustikus või peas ka parimate räpparite edetabelid?

Mitte päris, aga jälgisin hiphopi küll. Põnnina kuulasin suht pehmet hiphopi – Talib Kwelid, tema ja Mos Defi Black Star oli üks lemmikuid, A Tribe Called Questi kuulasin, Slum Village'it ka. Mulle kuidagi meeldis see räpi pehmem pool.

Viimasel ajal kerin ma Spotifys kõige rohkem alternatiivse RnB-edetabeleid. Midagi seal nagu kuidagi on. On proovitud teha ka eesti keeles, aga ei toimi üldse. Ma ei tea, kes eestikeelse RnB'ga hakkama saaks.

Kas nooremana ka räpisõnadele analüütiliselt lähenesid või ammutasid selle lihtsalt sisse ja hiljem avastasid, et sul on vastav tööriistakast olemas?

Ma arvan, et see teine variant vist. Ma sain aru, et ega ma üksi muusikategemisega hakkama ei saa, nii et mõtlesin, mis ma ikka nii väga nikerdan. Aga ma mäletan, et kunagi ma ikka otsisin välismaa ülikoole, kus õpetataks muusikaäri-värki. Siis ma sain aru, et stippi niikuinii ei saa ja ema ametnikupalgaga seda ära ei sikuta ja siis tuli Tallinna Ülikool, läksingi reklaami õppima.

Aga muusikast olen alati huvitunud. Mitte solfedžost ja heliloomise poolest, vaid sellest, kuidas muusika toimib, mis asjad bändid on, mida bändid tähendavad mingitele ajastutele, mida mingid bändid tähendavad kohalikule kogukonnale. Näiteks Arctic Monkeys ja Sheffield – nad on seal nii uhked selle üle. Kuidas Ameerikas on erirannikute räpparid või ühe linna, näiteks Chicago, räpparid.

See, kuidas kõik need asjad omavahel suhestuvad, oli minu jaoks huvitavam, kui see, kuidas mingi vend kuskil sünti mängib ja seda miksib.

Kasvasin üles MTV-ga, siis kui MTV oli veel MTV. Ma mäletan, et esimene lemmikbänd oligi Oasis, sest ma nägin MTV-st "Be Here Now" videot – helikopterid, prillides ja parkades vennad – nii äge, noh. Sealt jäi Oasis külge. Ja mida Oasis tähendab veel laiale maailmale, kuidas nad Jaapanis on suured, aga Ameerikas ei saanud hakkama, kuidas Oasis on jalgpallimaailmas sees. Kogu see süsteem on äge. Sellest, kuidas Noel Gallagher on harjunud kitarri mängima, on mul jumala ükskõik.

Kas selle koha- või kogukonna kultuse pärast on teil 5miinusega ka Võsu sümbol nii tugev? Teie ja Võsu vahel saab vist Eesti inimeste silmis tõmmata samasuguse võrdusmärgi nagu Arctic Monkeyse ja Sheffieldi vahel.

See oli pigem juhuslik, sest Põhja-Koreal on seal peresuvila ja siis me lihtsalt hängisime seal iga suvi. Meie puhul on see side Võsuga ainult nii palju tõde, et me olime turistid ja tegime seal asju. Kui Arctic Monkeys on Sheffield, siis meie oleme ikkagi Tartu. Me oleme kõik Tartus üles kasvanud ja jõmpsika-east saati sõbrad olnud.

Ma loodan isegi, et meist ei mõelda kui bändist, vaid et tänaseks on inimesed aru saanud, et me olime sõbrad kõvasti enne, kui bändi tegema hakkasime. See eesmärk ei olnud kunagi bändi teha, vaid lihtsalt sõpradena koos aega veeta. Ja nüüd me ei ole enam, kurat, sõbrad ka, vaid mingi Itaalia perekond. Kuskil vendade ja sõprade vahepealsel ala.

Järgmisel reedel ilmuval plaadil on ka lugu nimega "pole talenti, on vaid töö". Oled ka varem öelnud, et "head" muusikat oma mõnele sõbrale te teha ei viitsi. Kas see on mingi filosoofia, mida sa oled artistina järginud?

See pealkiri sündis väga aktiivsest vaidlusest peaasjalikult minu, Päevakoera ja Põhja-Korea vahel, kus Päevakoer väitis, et talenti kui sellist pole olemas ja kõike saab tööga saavutada. Me tõime siis talle erinevaid näiteid. Kas Messi oleks seal, kus ta on, kui tal poleks mõlemat? Ta siis ütles, et iga vend võib Messiks saada ja sealt tuli see pealkiri. Aga laul räägib hoopis töötegemisest.

Aga mingi paika pandud mantra see meie puhul igatahes ei ole. Ma olen pigem just vastupidine sellele, ei ole kunagi viitsinud oma talendiga liiga palju vaeva näha, aga ma arvan, et mind on päästnud minu maitse – ma saan aru, mis on hea ja mis ei ole. Just sõnade ja esitusviiside puhul.

Sa oled ka üks bossidest võib vist veel öelda, et värskes plaadifirmas Kurvad Uudised. Boipepperoni rääkis möödunud sügisel kultuuriportaalile antud intervjuus ja esitluskontsertidel, kuidas plaadifirma sünd oli väga juhuslik ja kuidas ta ühel hommikul Leedust sinult kõne sai. Kas see oligi nii juhuslik või tegelikult haudusite plaani juba pikemalt?

Ei plaaninud pikemalt. Ma ei hakka siin sellest saladust tegema, et see toimus ühel hommikul, seljataga oli esimene õhtu Leedus, kus tegime ennast suht ülemeelikuks. Hommikusöögilaua taga olime teinud ühed mimosad, et ennast veidi aidata ja siis me seal lalisesime, kõik jaurasid muusikateemadel, kuidas kõik on lollid, nagu ikka vanad valged mehed teevad. "Kõik on lollid!".

Ma ei teagi, kes, aga keegi ütles üks hetk, et teeme siis enda leibeli – kui keeruline see ikka olla saab. Isegi need vennad teevad, miks me siis ei võiks teha? Ja siis me allkirjastasime salvaka peal põhikirja, tahtsime seda viia Leedu ettevõtteregistrisse, aga keegi teenindajatest ei osanud öelda, mis ja kus see asutus on, mida me otsime.

Siis jäi sinna minemata. Jumal tänatud – kuuldavasti Leedus on äritegemine ja bürokraatia suht keeruline. Igatahes sai plaadifirma tehtud ja siis hakkasime sama laua taga mõtlema, et mis me nüüd siis teeme sellega. Helistasin siis Poisile (Boipepperoni, toim.) ja küsisin, et teed plaati vä? Poiss arvas, et ma lihtsalt narrin teda.

Tulime koju ja siis ma ei mäletagi, kuidas see edasi läks. Aga meil oli ikka tõsi taga ja Poiss oli esimene, kellega koos töötama hakkasime. Püüdsime veel vendi õngitseda, aga tegelikult Poiss oli meile päris hea kool ka, et kuidas mitte päris nullist, aga ikkagi tüübiga, keda väljaspool oma skeenet keegi ei tea, müüa üks tiraaž läbi. See oli sama ahvivaimustusega tehtus asi nagu 5miinuse esimene aasta. Nii isuga tegime seda.

Mis see "lollus" oli, millele te mimosade taga vastanduda tahtsite? Millest tundus, et Eesti muusikas puudu on?

Isegi vist mitte kellegi teise lollusele, vaid oli tunne, et kui me suudaks sama hästi, kui teised, kui meil on kogu know-how olemas, siis miks me ei tee. Aga p*hhui, teeme siis ja tundus, et päris naljakas oleks. Paneme nimeks Kurvad Uudised ja siis sealt järjest hakkas tulema, et "iga reliis on kurb uudis". Või et kui mõni singel saab platinum'iks, siis autahvli asemel anname artistile hauaplaadi.

Endale tundusid naljakad ideed ja, noh, ma ise mõtlen alati, et kui tundub naljakas, siis tuleb teha.

Nali ongi teil vist turunduslikus plaanis kõige olulisem element.

Mingi hetk Sky Plusi muusikajuht Karmen ütles, et ta ootab oma töös kõige rohkem meie pressiteateid, sest siis saab normaalse kõhutäie naerda.

Aga ei tunne, et nali röövib midagi ära sellelt, mida välja annate?

Mitte väga, sest me oleme küll lõbusad tüübid, aga töö poolt võtame ikkagi tõsiselt ja teeme kõike korralikult. Ma ei arva, et nali artiste ka väljapoole naeruvääristaks, sest meil on ukse taga suhteliselt tõsised artistid, kes tahavad meiega midagi teha.

Ütlesid, et teil oli seal laua ümber see know-how olemas, et plaadifirma tööle panna. Mis sa ütleksid, et mida iga üks teie viiesest kambast lauale toob? Milliseid tugevusi plaadifirma juhtimisel kokku keevitate?

Ilma Margus Varuskita seda plaadifirmat põhimõtteliselt polekski. Margus on kõike näinud. See on siuke asi, mida sa kuskil MUBA-s ei õpi. Rohujuuretasandist kuni sync-diilideni (sünkroonimine e. muusika litsentseerimine filmides, reklaamides jm kasutamiseks, toim.), see mees teab kõike.

Eric Kammiste on super muusik, aga ka väga hea graafiline disainer. Üks parimaid, keda ma olen näinud. Pritsib nii kiiresti nii kihvte mõtteid välja, aga kohandab ennast ka artistide mõtete järgi. Ta ongi põhimõtteliselt jack of all trades (iga asja peale mihkel, toim.). Ta on võimeline kõike tegema ja kõike nipsust ära õppima.

Hyrr Vainola samamoodi, talle tulevad nii kihvtid ja lambised turundusmõtted pähe. Superhästi kirjutab neid pressikaid, pluss aitab Poissi ja keda iganes miksimise ja mussi tegemisega. "Tule ja tee minu stutis." Vahet pole millal.

Ilma Lancelotita oleks see firma nädalaga pankrotis. See mees on numbritega korrektne, aga samas loov, hoiab seda Exceli poolt väga jõuliselt paigas.

Mina olen see tüüp, kes lööb jalaga ukse lahti ja kui uks kinni pannakse, siis ma tulen uuesti. "Ei" ei tähenda ei. "Ei" on motivatsiooniküsimus. Mängi lugu raadios! Ei mängi. Miks ei mängi? Millal mängid? Mis selleks vaja on, et mängid? Kuidagi mul õnnestub see kindlasti.

Kui keegi lõpuks ütleb, et kuule ära vaidle, siis ütlen okei, aga ma tulen tagasi mingi hetk.

See, kuidas sa praegu seda kirjeldad, kõlab nagu oleksid viis pusletükki, mis kõik omavahel sobivad, sattunud ühe laua taha. Kuidas see pusle üldse sinna Leetu jõudis?

Ma tahtsin Kaunase Žalgirise mängu minna vaatama. Küsisin semude käest, et kas keegi kaasa tahab tulla. Põhja-Korea pidi ka tulema, aga vennal oli vaja täita mingeid dokumente, millega oli jube kiire. Täiesti imelik. Sellepärast ei saanud tulla, et terve nädalavahetus läheb selle peale.

Ja jäi plaadifirmast ilma.

Jäi plaadifirmast ilma, jah. Aga need siis, kes nüüd plaadifirmas on, ütlesid, et võib minna vaatama küll. Läksimegi ja jube lõbus oli.

Kas olete nüüdseks ehk juba enda jaoks paika pannud, et mis teie ambitsioon on? Või äkki, mis te tahaks, et näiteks viie aasta pärast tänu teile Eesti muusikamaastikul muutunud oleks?

Ei olegi vist sellist eesmärki, mida me kuskile visioonidokumenti kirja oleks pannud. Teeme asju, mis tunduvad lõbusad, õiged. Kuna ma ikkagi väidan, et Boipepperoni on geenius, siis tahaks teda aidata nii palju, kui me oskame ja võimalik. Teha tema eest ära asjad, mida ta noorusest või isikupärast tulenevalt ei oskaks ega suudaks. Viia teda kokku õigete inimestega. Selle tüübi muusikasse on meil jäägitu usk.

Aga midagi sellist, et "tahame viie aastaga miljonikäibega ettevõtteks saada" ei ole. Aga noh, tore oleks.

Sinu jutust võiks joonistada välja, et eesmärk olekski pakkuda professionaalset platvormi ja tuge noortele muusikutele.

Aga ei ole, sest Boipepperonisid on ainult üks. Kui tuleks mõni järgmine Boipepperoni, siis vabalt. Aga ma pean vaimustuma ja ära armuma sellesse tüüpi. Kui ma kuulsin Poisi esimest asja, mille ta vist Villemdrillemiga kunagi tegi, siis mõtlesin, et kurat – see on nii äge, noh.

Ma läbi Villemdrillemi uurisin, et äkki ta viitsib 5miinusele ka biite saata. Ta saatis, aga need ei läinud käiku ja siis sai alguse Pitsa (Reketist, Kohvrist ja Boipepperonist koosnev trio, toim.). Aga see tüüp ei tohi kuhugi sahtlisse või sõprusringkonda kinni jääda.

Ehk siis neid artiste, kes teil ukse taga on, mõõdate Boipepperoni järgi.

Osade puhul vaatame, kas näeme mingit majanduslikku potentsiaali. Osade puhul lööb ehk ettevõttesisene veto sisse, et kuule, ei viitsi. Osad laseme jälle järgmisse ringi.

Jõuate kergelt ühisele nõule?

Mõtleme suhteliselt sarnaselt, jah. Ma ei pea olema asja fänn, et selles rahalist momenti näha. Samas ma ei läheks meie leibeliga kunagi ka nii kaugele, et hakkaks mingit Gunnar Loho best of'i välja andma. Kuskil on ka minu punane joon.

Kas sarnase hüppelaua või platvormina poleks saanud kasutada ka 5miinust?

Kui me oleme näinud, et kellelgi on potentsiaali, siis me oleme seda ka 5miinusega teinud. Kui meile meeldib mõni laul või tundub, et keegi peaks rohkem tähelepanu saama, siis nii palju oleme pakkunud, et tulla ja teha meie kontserdi vahel üks lugu.

Aga 5miinust on kuidagi nii enda moodi, et kui mingi noor tegelane hakkab meiega koos mussi tegema, siis see 5miinuse bränd ja bänd natukene summutaks selle tüübi ära.

Sa juba Alika albumit mainisid, aga te tõesti trükite ja levitate ka albumeid artistidelt, kes polegi teie artistid. Kuidas see mudel sündis?

Ega ei ole saladus, et ma oleme Universal Musicu "allhanke"-partner. Eesti turule mingeid väikeseid tiraaže toodame Universalile meie. See sündis läbi puhta nepotismi. Kuidas sa muidu saad jala ukse vahele.

Eks tegelikult võiks igaüks seda neile pakkuda, aga me sattusime olema õigel ajal õiges kohas. Litsentseerime nende mastereid ja trükime neid. Selleks on mitmeid põhjuseid. Teinekord on lihtsalt lihtsam, kui keegi teine teeb neid asju ja võtab mingi töövaeva ära. Meie ladustame ja tegeleme levitamisega, nad saavad siis teiste asjadega tegeleda, mis neil paremini välja tulevad kui meil.

Plaate, mida levitada, valite ise või toimub see automaatselt?

Ei, automaatselt ei ole midagi. Me ikkagi vaatame asjale otsa ja kas tasub ikka ära ka. Kõige hullem ongi see, kui lõpuks istud mingite vinüülikastide otsas, mida keegi ei taha. See on ka veider. Kõik võiks ikka ära liikuda.

Teinekord see väiksem tiraaž, suurem vinüüli omahind ja läbimüügi pealt saadav mõnisada eurot vähem on seda väärt, et saad mingile asjale sold out peale panna. Sold out ongi sold out. Kas juurde saab? Ei saa. Mitte kunagi ei saa.

See koostöö aitab siis teil oma artistidega teha seda, mida tahate?

Jah. Olgem ausad – Boipepperoni ei ole täna veel kindlasti plussi jõudnud artist. Aga kuna me nii väga usume, et ta jõuab plussi, siis rõõm on sinna investeerida.

Teie olete nüüd natukene üle aasta tegutsenud. Praegu tundub, et sellest suvest jääb suurtest plaadifirmadest aktiivsemalt Eestis tegutsema ainult üks. Kuidas sa seda isiklikust ja väikese plaadifirma juhi vaatenurkadest näed?

Mis meil saab selle vastu olla, kui konkurendid kõrvalt ära kaovad. Leclercil on ju hea meel kui Verstappen katkestab. Vale oleks öelda, et see meile nüüd rõõmu valmistab, aga naudime seda eelist.

Isiklikus plaanis saan muidugi aru, et selle taga on olnud inimeste töö. Inimestele, kes neid plaadifirmasid ajasid, on need olnud olulised osad nende elust. Mingid inimesed peavad ennast uuesti otsima hakkama. Aga samas annavad teised, kes on juhtinud plaadifirmat, mis pannakse kinni, loenguid, kuidas teha plaadifirmat. Ka huvitav ärimudel.

Tunnete siis, et hingamisruumi tekkis Kurbadele Uudistele juurde?

Ma ei teagi. Mul on tunne, et me oleme juba sellises kohas, kus me hakkasime hingamisruumi pigem teistelt ära võtma, kui et meile seda juurde oleks tekkinud. Ma arvan, et meie jaoks oleks tulemus lõpuks niikuinii sama olnud.

Ma eeldan, et plaadifirma juhina nõuab muusikale lähenemine teatavat küünilisust ja pragmaatilisust.

Muidugi.

Kas ise muusikat luues ja tehes lähened samasuguse pragmaatilisusega või tuleb sul neid mütse ikkagi veidi vahetada?

Nii ja naa. Muusikat luues ikkagi unustad ära plaadifirma ja selle, et meil on vaja teha lugu, mis müüks. Üritad teha asja, mis on tol hetkel kõige kihvtim asi, mida sa teha oskad. Aga pärast demosid kuulates tuleb see küüniku müts uuesti pähe panna. Ei saa endale hakata õigustama seda, mis sa tegid. Kui see on pask, siis see on pask.

Selles mõttes on mul lihtne seda ka oma bändikaaslastele öelda, kui ma pole mõne rea või salmiga päris nõus, et kuulge, sõbrad, see on pask. Tehke ümber. Mul tuleb seda teistelt samamoodi ka vastu võtta, kui ma ise seda ütlen.

Mõte sellest, kas asi, mis me tegime, ka toimib, lööb sisse loomingu lõpufaasis. Kas seda raadio mängiks? Kas ma näen peas inimest, kes sõidab suvises Pärnus nii, et see laul autokõlaritest üürgab? Vaikimisi tahaks midagi sellist nagu sihtida.

Plaadifirmana asju ajades on see loominguprotsessi lõppfaas pigem lähtepunktiks?

Sõltub projektist ka. Üldiselt jah. Kui sa teed toote, mida inimesed ei taha, siis see on digiprügi kahjuks.

Ja millal Kurvad Uudised 5miinuse plaate välja hakkavad andma?

Järgmist plaati koos Puuluubiga Kurvad Uudised juba litsenseeris ja tootis sellest ka oma eriversiooni, kuid see on ikkagi Universali reliis. Aga see oleks, jah, põhimõtteliselt nagu kruiisilaeva toomine Kuivastu sadamasse. Veel ei mängi välja, aga, noh, mine tea.

Kuidas jalgpall sinu elust nii suure osa endale sai?

Ma ei tea. Ma hakkasin väikese poisina FIFA-t mängima, siis hoovis jalgpalli mängima ja siis üks hetk sattusin lugema mingite asjade kohta ja hakkasin aina enam aru saama, nagu muusikagi puhul, mida mingid jalgpalliklubid tähendavad mingitele kogukondadele. Kuidas mõned jalgpalliklubid on poliitiliselt laetud ja mõned ei ole. Kuidas Athletic Bilbao ei võta oma noorte akadeemiasse mängijaid väljapoolt Baskimaad. Jällegi on see kõik minu jaoks võib-olla huvitavam ja olulisem kui see, mis platsi peal toimub.

Loomulikult on ka nauditavaid mänge. Eile Borussia Dortmund võitis 4-2 Atletico Madridi. Ma mõtlesin, et Dortmund teeb ikka Dortmundi, aga need viimased kaks väravat oli vist kõige parem pool ühest poolajast, mida ma olen Dortmundi esituses viimase kahe–kolme aasta jooksul näinud. Seda on loomulikult nauditav vaadata.

Või seda, kuidas St. Pauli mängib teises Bundesligas nii kindlalt ja eesmärgipäraselt. Või kuidas Real Madrid – mis on tegelikult jälk klubi, kuninga klubi, mingi vend paneb lihtsalt maksumaksja raha kõrvale – enda peatreeneri Carlo Ancelotti käe all nii eesmärgipäraselt mängib. Kui 83. minutil on seis 0-0, siis sa tead, et Real Madrid võidab, sest nad on ise kindlad selles.

Aga kõige huvitavam on just kõik see, mis selle kõrval on – mida jalgpalliklubid sümboliseerivad. Mida St. Pauli sümboliseerib Hamburgile, mida Union Berliinile, mida Kaiserslautern üldse tähendab, millel põhineb El Clasico. Seal pole lihtsalt Hispaania kaks kõige suuremat klubi, vaid FC Barcelona katalaanid, kes nõuavad iseseisvust, ja Hispaania keskvõim Real Madridi näol. Need on lahingud tegelikult.

Järgmine nädal lähen vaatama St. Pauli ja FC Hansa Rostocki mängu – St. Pauli on vasakpoolne ja Hansa on parempoolne. See on ideoloogiate sõda, aga sportlikus võtmes. Pluss veel see, kuidas vennad lasevad tribüünidel ikka ventiili täiega välja. Ise saad kaasa möliseda seal ja see on tore.

Ausalt öeldes ma ei viitsigi vaadata Meistrite Liigat, kui Dortmund ei mängi seal. Mis ma vaatan seal. See on selline lakutud turistide jalgpall. Aga pane mulle teine Bundesliga peale ja lähme seda vaatama. See on äge! Inglise Championshipis (Inglismaa tugevuselt teine liiga, toim.) on samamoodi. Seal on päris inimesed. Need klubid ei ole olulised mingitele Koreast pärit vendadele, kes on kuskilt omale Arsenali särgi ostnud. Need klubid on olulised nendele inimestele, kes on sündinud selle klubi fänniks. See on lahe, jah.

Saksa jalgpall on sulle siis kõige südamelähedasem?

Seal on see loogika, et mul olid tatina saksa telekanalid, mida ma hästi palju vaatasin. Elasingi pooleldi saksa kultuuriruumis. Vaatasin Simpsoneid saksakeelsena, kui ma põnn olin. See jäi külge ja siis jäin silma peal hoidma, mis seal Saksamaal siis toimub. Sellepärast ka saksa räpparid.

Ja Borussia Dortmund oli siis esimene armastus?

Jah. Nii kaua, kui ma mäletan, olen Borussiat toetanud. Vahepeal lihtsalt ei jõudnud meieni see jalgpall, ei olnud kuskilt vaadata. Aga 2000. aastate lõpus jõudis Bundesliga uuesti Eurosport 2 vahendusel Eestisse. Siis ma hakkasin uuesti ja rohkem vaatama. See oli täpselt see aeg, kus Dortmund uuesti meistriks tuli, nii et ma olen kõik need rõõmud ja valud viimased 15 aasta jooksul läbi elanud.

Siis avanes järjest rohkem võimalusi koha peal käia, üldse rohkem jalgpalli Euroopas vaatamas käia ja see on tore olnud. Tavaliselt käimegi ühe suure portsuna mänge vaatamas. Teisipäeval ja kolmapäeval vaatad Meistrite Liiga ära, neljapäeval Euroopa Liiga, reedel hakkavad juba kohalikud liigad ja siis kunagi pühapäeval tuled koju. Teeme selliseid peaaegu nädalasi reise, kus paneme rongide ja bussidega mööda Euroopat ringi. Ärkad hotellis kell kaheksa üles, istud bussi peale ja sõidad järgmisse linna.

Aga see ongi lihtsalt lõbus. Nii äge on koos sõpradega ägedaid asju teha. Mõni inimene läheb vaatab Milanos ooperit, ma lähen vaatan San Sirol vutti. See ongi minu ooper. Need on minu balletietendused. Siis ma lähen söön ka veel hästi ja ongi olemas.

Kas soovid siia lõppu veel midagi lisada?

Ma ei teagi. Ma tahaks öelda Genka kuldsed sõnad – "kuule, chill". Kõik on nii serva peal viimasel ajal. Mölisevad. Ma ei viitsi Twitteris käia enam. Kunagi sai sealt pealkirjadega vahvad maailmauudised kätte, aga nüüd ainult mingid vennad mölisevad, et parkimiskohti pole ja jalgrattaga ei saa kuskile sõita.

Ma sõitsin jalgrattaga. Igale poole saab jalgrattaga sõita. Mida sa vingud. Päriselt ka. Väga-väga hästi on meil siin. Mida sa pead kogu aeg vinguma? Ma käisin talvel Bukarestis. Pärtel-Peeter Pere, palun, mine lenda Bukaresti. Ma saan aru, et tema jaoks ei ole see argument, et kuskil mujal on veel sitemini, aga meil on suhteliselt okei siin ikka kõik. Ja ma saan ka aru, et meil ei ole Kopenhaageni rattavõrgustikku, aga, sõber, vaikselt läheb sinnapoole. Ei pea olema selline äärmuslane.

Ma käisin möödunud kevadel Ljubljanas ja seal oli rattavõrgustik meie omaga võrreldamatu ehk väga hea. Jäin kogu aeg peaaegu ratta alla, mis tähendab, et süsteem töötab, sest ma ei osanud lolli eestlasena kuskil seista.

Ljubljana on muidugi ka nõksakese vaesema mehe Viin selles mõttes. Hobuseburgerit sõid või?

Ljubljanas? Ei söönud.

Nad söövad jõhkralt hobuseliha seal.

Aga ei ole mõtet jaurata. Las inimesed teevad, mida tahavad. Sinu elus ei muutu mitte midagi sellest. Ma ei saa üldse aru sellest. Ma ka vahepeal käin ringi ja mõtlen, et mingi vend on tont, aga siis ma saan aru, et minu elus ei muutu mitte midagi sellest, et see vend on tont. Lihtsalt ajan ennast närvi.

Tegelege omaenda väikeste lahingutega. Tegelege asjadega, mis muudavad teie elus midagi. See, et keegi on transsooline või tahab midagi teistsugust selga panna, ei tohiks sind tegelikult täiskasvanud inimesena kottida.

Nõus.